2012/07/16

JWOC sprint ja tavarada

SPRINT

8. juuli, Košice
Rada: 2,3km
Aeg: 14.02,8 (+2.50,0 võitjale - täiesti kindlalt liiiiiiga suur!)
Koht: 67.-68. /134
Tulemused.
Olud olid väga rasked minu jaoks. Olin sprindiks valmis, kuid kuumus tappis. Väljas oli 34 kraadi või rohkemgi ja päike paistis lagipähe. Õudne. Tundsin, kuidas tahaks pingutada ning kiiremini liigutada, kuid lihtsalt ei suutnud. Kohe esimesse tegin 10 seki viga. Panin hooga teeotsast mööda, siis seisak ja tagasijooks. Selline viga aga näitas selgelt, et ma polnud valmis kohe stardist täiega sprintima hakkama. Aju polnud valmis nii kiirelt reageerima. Teise vale valik. Hakkasin kartma ületatavat aeda.
Märkasin võiduvarianti esimesena, kuid otsustasin teise kasuks, sest eelmise päeva modelil oli ületatav aed vääga kõrge ning sellise aia puhul ma oleksin pigem kaotanud aega (+3s). Siin aga oli väike ülehüpatav nagu hiljem teada sain. Järgmine suurem kaotus tuli üheksandasse minnes, kus lõin enne trepist üles minekut korraks kahtlema ja võtsin tempo täiesti alla, väike seisak ja uuesti tempo tõstmine (+5s).
Vale valiku tegin kindlasti ka 15. punkti. Märkasin jällegi võiduvarianti esimesena, kuid otsustasin ikkagi teise kasuks, sest esiteks pole väga nurgeline, teiseks puudub tagasiminek ja kolmandaks on punkt läbijoostav. Kahjuks sellega kaotasin aga u 10 sekundit. Praegu vaatan kaarti ja mõtlen, et kuidas ma üldse kaalusin seda varianti paremal pool. See on ju silmnähtavalt palju pikem.
Esimene võistlus jättis seest veidi tühja tunde. Kiirust polnud ollagi (nii enesetunde järgi kui teistega võrreldes) ja olekseid tuli kokku 25-30 sekundit.

TAVARADA

3 -> 4 keskmises osas pole 100% kindel 
9. juuli, Brazda
Rada: 7,7km
Aeg: 86.50
Koht: 76. /130 (+28.55)
Tulemused.
Esimesse rahulikult ja kindlalt. Teise ei märganud peenema musta joonega teekest paremal ja seega valisin kohetselt vasaku variandi. Ei usu, et kaotus väga suur, kuid ilmselt oleks paremalt siiski võidukas olnud. Jõudsin juba mingisugusele enda ees startinule järgi, kuid ei teinud absoluutselt sellest välja. Ta läks vist kolmandasse paremalt poolt.
Jaaa nüüd tuleb kaos. Kõik klappis alguses ideaalselt. Olin täielikult kaardis. Teepeal jäin korraks seisma, et kõik oleks täiesti kindel. Kuigi olin nii täpselt suunda hoidnud, tundus mulle, et olin teepeal kuidagi liiga vasakul, sest vasakul oli nagu mingi ninamoodi asi. Kallutasin end siis kähku paremale ja olingi supsti kahe lohu vahel. Korraks jäin seal veel seisma ka kontrollisin asja. Paremal lohk võsaga põhjas ja vasakul tavaline lohk. Okei, kõik nagu klappis, kuigi sattusin kuidagi liiga ruttu kahe lohu vahele. Mõtlesin ka sellele, et võin olla seal, kus ma tegelikult olingi, kuid välistasin variandi, sest vasakul paistis suur nõlv. Ja nina suurust arvasin, et mõõdan ise oma kehva suurusetajuga valesti. Nii ma siis jooksin edasi ja hoidsin suunda pärast päris pikka seisakut kahe lohu vahel. Samas vaatasin ka seda, et päris nõlva otsa ei roniks .. ehk seega ei hoidnud ka nii karmilt suunda lõpuks. Alguses hoidsin, aga siis tundus, et ma jooksen lohuga kaasa liiga vasakule ja pöörasin end paremale, kuid samas mäkke ka ei tahtnud oluliselt ronida. Nii siis jooksin veits mööda nõlva kuni sain aru, et nüüd ma peaksin ammu juba lohkude vahel uuesti olema. Aga ma olin hoopis nõlval. Teadsin, et olen sellel nõlval, kus olin, kuid kus maal .. polnud õrna aimugi. Võtsin siis kiiresti sihi, et jooksen otse teeni. Jõudsin mingisuguse korraliku teeni, kuid see tundus kuidagi liiga sirge ja mitte nii suur, kui lootsin. Mõtlesin, et ehk olen kümnendale punktile suht lähedal oleval teel. Jooksin siis sellest üle, et jõuda suurema teeni. Kunagi jõudsin siis järgmiseni. Vahepeal oli nagu veel mingi teemoodi asi olnud. Nii siis ma polnud enam üldse kindel, kas ma olen sellest üle jooksnud või olen ma sellel hetkel või olen ma enne seda .. või kus ma üldse olla võiksin!? Otsustasin mööda teed mäest alla joosta, sest kuhugi see ju peab viima. Nägin, et ees läheneb roheline. Jõudsin rohelise äärde. Arvasin, et sain end paika, kuid polnud endas täiesti kindel. Sörkisin rahulikult mööda teed edasi, et jõuda järgmise teeni. Enda õnneks jõudsingi. See aga oli kuidagi võsas ja ma muutusin ebakindlamaks enda paikasaamise suhtes. Seisin ja kõndisin veits edasi-tagasi. Peaaegu nagu olin paigas, kuid miski nagu häiris. Mingi luha läks lohu äärtmööda. Mõtlesin, et kui selle peale lähen, siis see peaks olema lõige väikesele teekesele. Jõudsingi mingisugusele eriti kaduvale teele .. või oli see luha .. ma polnud üldse kindel. Tee see ei oleks nagu saanud olla, sest kaardi järgi tee pidi minema mööda lohu äärt täiesti, kuid see oli kuidagi liiga laugemal alal. Sain uuesti mingisugusele teele. See oli suurem. Jõudsin pisikesele lagendikule. Olin täiesti kindel, et see koht on üliselgelt kaardil ka kujutatud. Lagendikuke, mida läbib tee. Otsisin .. ja otsisin .. ja otsisin .. seisin .. sekundid jooksid, lõpuks vb isegi paar minutit. Aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Kui leidsin, siis suund oli vale või reljeef ei klappinud. Kõndisin mööda teed edasi. Jõudsin risti. Jälle otsin paaniliselt kaardilt kohta, kus on lagendik, tee ja veidi hiljem ristmik. Ükski koht nagu ei sobi. Kuulsin kuskil suunas ragistamist. Oohoh! Ma olen järelikult inimeste liikumistrajektoorile lähedal, jess! Ehk ka punktile lähedal .. olin ju päris pika maa maha kõndinud-jooksnud. Otsustasin, et kuidagi millegi järgi ma  p e a n  end paika saama. Võtsin suuna lagendikule, mis asus vasakul pool. Kõndisin kergelt mäkke, juba päris palju ... mingi noormees kargas metast välja. Jess! Olin megahäppi. Küsisin, et where are we, ta ei vastanud. Ütles vene keeles, et  nje panimaaju vms. Küsisin siis vene keeles, et gdje mõ. Nüüd ütles mingis x-keeles mulle midagi vastu. Mul oli tunne, et kurat küll, sa ju tead küll, mida ma tahan! Sama olukord kordus korra veel ja kui kolmandat korda küsisin juba vihasema häälega, et gdje mõ, siis ütles poolnaeratades vastu, et aaah, nuuu, gdje mõõ, jaa nje snaju. F* küll. Mille järgi sa siis just sinna suunda keerasid, kuhu sa keerasid ... okei, siis lõpuks ta midagi näitas, umbes viiesendimeetrise diameetriga ringi tegi näpuga mu kaardil. Alguses oli, et appi, mida sa teed, siis aga järsku taipasin ja märkasin ja mõned sammud tehes sain aru, kus olen. Oh, see oli niiii hea tunne. Kohe käis mõttest läbi, et nüüd on see koht, kus ei tohi uuesti viga teha, see tähendab, tempo hoian mõõduka ja jälgin kõike. Enam-vähem nii läksiki. Lõpuosas väikese kaldumise tegin, st läksin lohuga kaasa, kuid selle suure ajakaotuse kõrval polnud see enam midagi. Muidugi oli see ka veidi loll otsus, et üldse lõikasin lõpuks. Ringi oleks ehk isegi parem variant olnud. Jeje, kokku kindlalt üle 15 minuti viga ja täielik motivatsiooni kadumine.
Viiendasse ma lihtsalt kogusin end ja mölutasin veits. Jälgisin kompassi koguaeg ning liikusin rahulikult. Punktist väljusin juba suurema hooga. Üks taanlane jõudis järgi ja võtsin talle sappa. Nägin, kuidas ta luges kaarti või ei lugenud ning seetõttu hoidsin ise asja eriti kontrolli all. Ta jooksis otse vale lohu põhja meeste punkti. Ma küll teadsin, et see pole minu oma, kuid kuna ei julgenud kuhugi mujale keerata, siis pidin ka ise punkti üle kontrollima. Ta jäi kaarti vaatama ja keeras otsa ringi. Ma teadsin, et punkt on kuskil veidi paremal, aga kuna ta isegi ei vaadanud sinna poole, siis ka mina ei julgenud sinna minna. Ei usaldanud ennast enam, kuigi ma lugesin päris täpselt kaarti ja keerasin teise suunda. Kui kõrval lohu vasakule nõlvale tõusin, siis mõtlesin, et nii ei saa, see punkt on ju seal, ma ju tean seda, mida ma siin teen .. läksin siis ja voilaa, oligi. Taanlane kadus kuhugi ma ei tea kuhu, aga punkti vist sai suts enne ikkagi kätte. Järgmise punkti lugesin korralikult välja ja sain superilusti kätte. Kaheksandasse hoidsin paremale, et liiga vasakult sisse ei läheks. Tahtsin kollast mööda metsani joosta. Kahjuks aga keerasin ikkagi liiga vara sisse ja ukerdasin lõpuks rohelises. Vähemalt oli väike luha. Lisaks kaldusin veel valges veits vasakule. Nägin enne enda punkti veel ühes väiksemas lohus punkti. Jällegi teadsin, et see pole minu, olin juba mööda minemas, kuid ma ei suutnud. Pidin siiski minema kontrollima, et saaksin südamerahus järgmisesse suuremasse lohku enda punkti minna võtma. Ma tean, et see oli lollus, kuid tol hetkel ma tõesti ei soovinud rohkem viga teha ning parem kartsin kui kahetsesin. Ka kümnendasse minnes kadus vahepeal enesekindlus täiesti ära. Olin päris pikalt juba jooksnud, kuid suure lohuni polnud ikka jõudnud. Jäin korraks ühe kivise augu juures seisma veel kontrolliks ning siis sain jälle edasi joosta. Üks tšikk, keda juba seitsmenda lähedal kohtasin, kui punktist väljusin, jõudis mulle nüüd 20 minutiga järgi. Ta ei jooksnud isegi nii kiiresti ju .. ma olin ikka meeletult aega kaotanud viga tehes ning muid lolluseid. Päris kurb. Siiski jooksin veits lõpuga eest ära ja lõpetasin enne, seega päris 20 min vist ei kaotanud. Jes.
Alates tavarajast tundsin, kuidas enesekindlus langes meeletult. Ma olin veel nii ettevaatlik ja kontrollisin kõike alguses ... ja ikka suutsin .. uskumatu. Rohkem kui pooled võistlused olid aga ees ootamas ja pidi suutma end kokku võtta. Ma tõesti poleks oodanud midagi sellist, aga puhkepäeva shoppamine kohalikus keskuses Optima parandas ikka kõvasti mu enesetunnet. Sain mõtted täitsa kenasti lühirajale seatud ja isegi ootasin seda, sest kõik oli veel võimalik. :)
vauts, see tuli pikk jutt :D

Hoian praegu täiskasvanutele pöialt. No täitsa lõpp kui põnev! Oh, kuidas oleks tahtnud ka nii tubli olla, kui nemad. Eks järgmine aasta! ;)

2012/07/08

JWOCi algus

Tervitused Slovakkiast Košicesest!

Kolmapäeval 4. juulil (päev enne väljasõitu) oli mul linnas lihtsalt hullumaja. Jooksin ühest otsast teise ja ajasin kõikvõimalikke asju endise ja tuleva kooli, töö ning MMiga seoses. Meil oli tšikkidega kindel siht osta ühesugused kleidid. Olin juba varem seda otsimas käinud, kuid tulemusteta, sest maitsed on niinii erinevad. Päev enne ära sõitu aga polnud enam varianti. Pidime leidma ja ostma, muidu oleks asi reisile jäänud jaaaaa me poleks nagunii midagi ostnud. Sel ajal, kui mina olin Tallinnas Kristiines, olid teised kolm tšikiitat Kerstin, Marili ja Kaisa Tartus poodides. Või õigemini Kaisa liitus siis, kui meil oli juba kleit välja valitud. See, mis me lõpuks saime, ei ole küll parim, kuid nibinnabin kõigi jaoks kannatab kanda (pärast banketti näete kindlasti pilte sellest!). Kui lõpuks olin teel koju, siis olin surmväsinud ja -tüdinud pikast päevast. Ma tahtsin veel trenni jõuda, aga olin juba väsimuse, kellaaja ja veel kodus tegemata asjade pärast idee maha matnud. Bussis tuli kõne Vallolt. Ta rääkis, et buss on keegi ei tea kus ja bussijuhti ega kedagi teist ei saa kätte, kes võiksid bussis olla ning kelle kontaktid olemas. Telefonis olevat ainult rootsikeelne mula vastu tulnud. Kuskil oli mingi segadus sattunud ja meie planeeritav sõiduvahend ei jõua õigeks ajaks Eestisse. Teati, et buss on Rootsis, kuid miks nii palju enne laeva väljumist telefonid väljalülitatud .. ei tea. Kindel oli aga see, et kell kuus hommikul Tartust meie reis ei alga. Leppisime järgmiseks kellaajaks kokku 14.00. Oleksin pidanud pettunud olema, kuid ei, ma olin superrõõmus. Sain just meeletult aega juurde ning seega kõik, mis tahtsin kodus teha, vähemal või rohkemal määral sai tehtud. JESS! :) 
Hommikul, kui umbes 11.00 Alex mind maja juurest peale võttis ja sõitu Tartu poole alustasime, helistas Vallo. Seekord uudis selline, et sõitke Türile. Me võtame sealt matimeeste bussi ja sõidame sellega Slovakkiasse. Vau! Eelmine õhtu oli see tagavaravariandiks küll, kuid kui buss laeval oli tõesti, siis oleks pidanud see ka kindlasti kaheks Tartusse jõudma. Nüüd aga selgus, et buss on katki ja sellega me ei liigu mitte kuhugi. Tore küll, juba reisi alguses sellised probleemid. Minu jaoks kujunes asi üpriski positiivselt jälle. Sain maalt oma armsast kodust läbi käia enne reisi ja sealt viimast energiat ammutada oma esimeseks MMiks. Türile jõudes saime Alexiga u 20-30min Vallot ja ülejäänud poisse oodata ning veidi rohkem tüdrukuid. Selle ajaks korjasin kähku maasikad ära, mis Alex tegi toormoosiks ning sai veits pannkooke ka küpsetatud. Veel sain lebomati ja Orienteeruja ka kaasa võtta. Super ikka, et reis sellise pöörde tegi tegelikult. Tundub, et need pannkoogid kompenseerisid nii mõnegi jaoks veidi pikema reisi. :) Umbes poole kaheks päeval olid kõik Türil ja alustasime ilusa punase matimeeste bussiga reisi Slovakkia poole.


Esimesel päeval sõitsime Poola ja Leedu piirist üle ning ööbisime Suwalki ja Augustowi vahel. Leidsime ööbimiseks muidu suhtkoht nõukaaegse koha, kuid ümbus oli sjuuperilus. Tegime veel väikese sörgi ja käisime sealsamas järves ujumas. See oli nii hea, et järgmise päeva hommikul kordasime. Teisele päevale jäi veel u 12h sõitu. Vahepeal saime 37-kraadist kuumust taluda. Terve tee Poolat läbides oli temperatuur stabiilselt üle 30ne.

Kohale jõudsime reede õhtusöögiks ehk seitsmeks. Võinoh, oleks pidanud. Kui olime Košicesse jõudnud, siis gps juhatas meid kuhugi külateele ja võsavahele. Kontrollisime koondinaadid kähku üle, kuid kõik klappis. Teadsime, et ööbime kuskil linna keskusele suht lähedal ja trammiteeääres. Midagi sellist aga kindlalt me ümber polnud. Toksisime siis aadressi seekord sisse jaaaa, juhu, jõudsimegi kohale. Õnneks saime õhtusöögi ka kätte karbikestes, kuigi hilinesime selleks ajaks juba umbes kolmveerand tundi (oli vaja event centre'ist läbi käia veel ja seal asju ajada).

Ööbimine on meil enamus koondistega koos ühes suures majas event centre'i lähedal. Eraldi ööbivad vaid Soome, Rootsi ja võib-olla mõned veel. Temperatuur on siin samuti päeval stabiilselt 30, öösel pakun, et minimaalselt 24 kõige külmemal hetkel. Aknad on meil koguaeg pärani lahti ning trammitee jookseb aknatagant mööda, seega hommikuti on äratuskellaks paljudele olnud hommikune tramm. Aknaid kinni ei saa panna, sest muidu tõenäoliselt lämbuksime täiesti ära.


Estonia promoplakat


tramm avamisele minekuks



















Laupäeval käisime longi ja sprindi modelitel ning toimus ka avatseremoonia keset sprindivõistluse maastikku Košice vanalinnas. Täna, pühapäeval, on nüüd ees ootamas meid sprint. Stardid on ajavahemikus 14.00-17.00. Sprindis on W20 klassis 140 osavõtjat. Meie stardime: Marili 14.16, Kaisa 15.23, Kerstin 15.39 ja mina 16.17. NB! Eestis on tunnike taga kell, seega +1h. Temperatuur on hetkel umbes 34 kraadi. Lubas pilvist ilma, kuid hetkeseisuga on taevas selge ja päike paistab, seega võib-olla on isegi rohkem.

Nägin täna öösel õudusunenägu sprindivõistlusest. Ma pole vist kunagi o-jooksu unes näinud siiani, seega oli päris hirmutav. Unes ma sain stardist minema minnes 2 kaarti. Või vähemalt üks neist oli kaart, teine oli mingi muu instruktsioon (vb isegi sooj.kaart). Igatahes ühe pidin pluusi külge kinnitama. Ma kinnitasin võistluskaardi pluusi külge. Teist paberit hoidsin stardist minema joostes käes. Üritasin seda lugeda, kuid ma ei saanud mittemidagi aru. Olin juba K-punktist edasi jooksnud, kuid ikka ei läinud ükski asi kokku. Arvasin, et kui edasi jooksen, siis saan end paika, kuid kahjuks ei saanud. Seisin ja tiirutasin kuskil pargis väikeste lagendike vahel. Kõik inimesed möödusid hullu jooksuga. Järsku avastasin, et selle teise paberi peal, mis mul pluusi küljes, on ka kaart. Kiskusin selle alumise nurga pluusi küljest lahti ja uurisin seda. Ikka ei saanud end mittekuidagi paika. Nüüd juba tundsin kolmnurgakoha ära, kuid polnud õrna aimugi, kus hetkel võisin olla. Nii ma siis tiirutasin. Olin tegelikult suhteliselt rahulik, lihtsalt kurb, et minutid niimoodi jooksid. Ja siis ma ärkasin trammi möödumise peale üles. Nii ma ei saanudki end paika ja esimest kätte .... huuh, õnneks see oli kõigest uni. Täna läheb kindlasti paremini.

Hoidke meil silma peal: http://jwoc2012.sk/ . ;)