2017/02/07

Elamusterikas treeninglaager Keenias

Ettevalmistushooaeg 2017. aasta hooajaks on olnud taas erinev eelmistest. Fookus on olnud jooksule enam kui kunagi varem ning suusakilomeetreid on kogutud vaid ühel päeval kodumaal ja kümnel päeval Soomes. Otsustasin külmetamise asemel hoopis sooja kliimasse põgeneda, koguda D-vitamiini ja jooksukiirust ilma, et peaks vigastuste ja haiguste pärast muretsema. Nimelt saabusin möödunud nädalavahetusel kolmenädalasest kõrgmäestikulaagrist Keeniast.


Laagri nii-öelda peakorraldaja oli Tiidrek Nurme ning grupp sportlastest ja spordisõpradest ulatus tipp-päeval kui meid külastas Eesti aukonsul Keenias lausa umbes 18 inimeseni + üheks õhtuks saabunud täiendavad kohalikud külalised.

Suurem osa meist elas ühes majas, kuid paar inimest ka terve aeg või osa perioodist meile eestlastele tuttava keenialase Mukunga juures.


Mukunga on jooksnud Eestis korduvalt erinevaid rahvajooksusid ja on täiesti meie oma inimene, kellest oli ka meeletult abi nii mõnegi asja ajamisel tema kodumaal. Inimesed tulid Nyahururusse ja lahkusid laagrist erineval ajal ning pärast minu lahkumist jäi tublisid treenijaid järgi vaid viis ning lisaks viis seiklejat ja kaks last.

Treeningolud olid Keenias suurepärased:
* kõrgus 2300 m üle merepinna
* hommikul jahe +10 kraadi (varahommikul võis ka +6 olla), päeval alati soe +25 kraadi
* jalasõbralikud savikattega teed

Paar korda on ka küsitud, kas meeldis rohkem kõrgmäestikulaager möödunud aastal USAs või sel aastal Keenias. Erinevus USAga on kahtlemata kliima stabiilsuses. USAs mõjutasid aegajalt külastanud külmahood liigeseid, lihaseid ja immuunsüsteemi. Keenias pidi olema ettevaatlik bakteeriaga (desinfitseerisime käsi enne iga söögikorda), aga kõige suurem oht oli ikkagi päikesepiste saamine mitte haigused. Samas tundsin USAga võrreldes puudust mugavast mullivanni-, sauna- ja basseinivõimalusest. Nii et plusse ja miinuseis mõlemas piirkonnas, sõltub, mida otsida.

Elasime lõunapoolkeral, 600m kaugusel ekvaatorijoonest.


Lõunasöögi sõime iga päev Nyahururu linnas, 5km  kodust, põhjapoolkeral. Sõitsime sinna oma autoga, matatu ehk kohaliku bussiga või motikaga. Mõista-mõista, mitu inimest on alloleval pildil 12-kohalises matatus?


Kohvikus sõime iga päev kohalikke parimaid palasid: chapati (sisuliselt pannkook munata), andazi (pontsikulaadse konsistentsiga saiake), mukimo (kartulipuder avokaado ja maisiga). Maitstud sai ka ugali (kinnisõtkutud maisijahu plönn, tahke mannapudrulaadne ollus), kuid see oli hea vaid siis kui Mukunga seda tegi koos imemaitsva kastmega.


Juba kodule päris lähedal elas mitmeid erilisi kohalikke loomi. Jõehobud elasid meie kodust vaid 8km ehk kerge jooksusörgi kaugusel.


Lähedal orus pesitsesid ka elevandid.


Koduaias rõõmustasid meid kanad ja kuked. Neile meeldis väga ka majasse sisse trügida ning pea iga päev leidsime kana maja ees lapsevankris munemas. Mõnikord käis ka sõda, kes pääseb pesasse ja kukk käis korda majja löömas.


Lisaks pesitses aias paar kameeleoni.


Kõige enam jääb loomadest meelde aga eesel! Jah, eesel! Hullult vinge loom - rahulik ja vähenõudlik. Väga karm oli muidugi näha, kuidas neid koormati tööga, aga ainult selleks nad Keenias paraku ongi. Traktoreid oli näha pigem vähe kui palju. Pigem tuli vastu kaks diagonaali asetsevat seljad vastamisi kõndivat/jooksvat eeslit – koormad olid lihtsalt meeletult rasked ja seljad koos on ikka kergem.

Ühel hommikul toimus vanal brittide raudteel eeslite tõttvaatamise võistlus.


Meelde jäävad loomulikult ka inimloomad. Uskumatu, kuidas käitutakse valget nähes!

Esiteks lapsed karjuvad mitusada meetrit eemalt juba „Muzunguuu! Muzungu! Muzungu!!” (ehk valge inimene) ja jooksevad täie hooga su poole. Teiseks peaaegu kõik soovivad tervitada öeldes „hi! How are you?”. Mõni pobiseb ka omaette „Yess.” Kui lastele ei vasta midagi, siis nad võivad hulluks minna häält tõstes ja meeleheiteliselt vastust nõudes. Aga see ei ole pahaseks minev ja agressiivne meeleheide, vaid selline lapselik „pliiis, ütle ikka mulle midagi vastu.” Lapsed soovivad ka sageli patsu visata. Harv ei olnud juhus, kui järgi joosti. Päris laagri alguses tegin koduvärava taga mõni minut jooksuharjutusi ning ühel hetkel oli minuga liitunud kümmekond erinevas vanuses last, kes kõik püüdlikult kopeerisid iga mu liigutust.



Niimõnelgi päeval astus laps ligi ja puudutas jalga või kätt. Lennukis tagasitulleski eesistmel olev plikake pikalt piilus ja lõpuks pärast pikka salaja piilumist läks „juhuslikult” põlve pihta. Olen aus, et alguses oli see tähelepanu naljakas, aga lõpuks tüütas päris ära. Näib, et olen ikkagi külm eestlane, kellel on lai privaattsoon ning meeldib ka hall hiireke olla ja massi kaduda mitte koguaeg kõigiga suhelda.

Täiskasvanud inimesed näevad valget kui kõndivat dollarit. On täiesti tavaline kui inimene küsib, kas ta võib abistada koti tassimisega või pakub auto pesemise võimalust või ükskõik, mis muud teenust, et ainult saaks raha teenida. Meil oli ka juhtumeid, kus inimene küsib jutuajamise lõpus „kus on mu lõuna?” või räägiti, et jõulude ajal küsiti „mis saab minu jõuludest?”. Või lihtsalt tänaval kõndides ajab käed laiali ja ootab, et midagi talle pihku pistaks ning kui kõnnid mööda, siis vöib ka järgi kõndida ja pikemalt moosima tulla. Aga selline julgus küsida käib siinse elu juurde.

Summadega kauplemine on samuti täiesti tavaline. See on kõikjal – turg, suveniiripoed, motikaga linnast koju sõitmine jne. Ainult poodides, kus on asjadel määratud hind ja antakse tšekk, seda ei tehta. Aga poodi peaaegu polegi vaja minna, sest kõik saab turult või naabrilt. Kuid kaubelda peab ka oskama. Esiteks on see ette teada, et valgelt küsitakse rohkem ja teiseks küsitakse alguses nagunii raha väikese kauplemisvaruga. Ning kui sa ei tea kohalikest hindadest midagi ja ei tingi, siis sind nööritakse ja täiega. Noortele põhjamaalastele tundub kauplemine ebameeldiv ja imelik nõukaajamaiguga tegevus, kuid siin on see osa ühiskonnast ja seda lausa peab tegema.

Mmm, aga see kohalik arbuus oli ausõna väärt kauplemist!


Kohalik kõige kuulsam turismivaatamisväärsus on Thomson Falls.



Esimesel nädalavahetusel käisime ühe meid külastanud Keenias töötava vabatahtliku Ollega lähedal asuvas Rift Valleys matkamas. Matk kestis kokku 4 tundi, millest 2 esimest olid kergelt ülesmäge ja väga head töötunnid.


Ning viimane tund kulges raskelt läbi džungli nõlvast alla ragistades. Tegelikult ei olnud plaanis suvaliselt metsa keerata, aga väike tee, mida mööda lootsime nõlvast alla saada, lõppes ühel hetkel allika juures ning milleks uut rada otsida ja ringi minna kui saab ka otse.... või noh ... teoreetiliselt saab. Ma päriselt ka nägin justkui kellegi jälgi alguses, mille järgi püüdsin siis agaralt õiget teed leida. :)

Päris mitmel hetkel oli tunne, et enam ei saa edasi ega tagasi, aga ülesmäge seljataha ju ometi ei lähe!

Õnneks mul olid kotis pikad püksid (o-liibukad) olemas, nii et ma vapra orienteerujana lükkasin ees okkalisi sõlmes taimi laiali ning Olle püüdis lühikeste pükstega võimalikult väheste vigastustega ellu jääda.






Ühel nädalavahetusel võtsime ette ka reisi ümber Keenia kõrguselt teise mäe – esimene on Kilimanjaro, meie sõitsime ümber Mount Kenya (umbes 5199 mümp). Reis kestis kokku kaks päeva ning see oli tõeline kultuurireis. Lõpuks koju tagasi jõudes oli tunne, et nüüd on kõik Keenia tahud nähtud.

Esiteks kohtasime loomulikult mitmeid eksootilisi loomi taas – antiloobid, sebrad, piisonid, erinevad ahvid ja elevandid.





Teiseks nägime ja katsusime nii paljusid taimekultuure, et tekkis agronoomiareisi tunne. Nimelt nähtud-katsutud-pildistatud said teiste hulgas nii tee- kui ka kohvipõõsad, rohttaim banaan, mango- ja avokaadopuud ning ka riis!




Puu? Kaktus!


Ning need lõputud teepõllud olid rohelisuse armastaja silmadele tõeliselt paitavad.



Käisime pikal reisil läbi ka Mukunga lapsepõlvekodust Embu lähistel. Pildil olen Mukunga ja tema tütrega. Nüüd on kõik nipid selged, kuidas nobedalt teed korjata. :)


Kohv kasvas pisut enam kui kahe meetri kõrgustel puudel.


Ning mekkida sai ka värskelt puuotsas valminud banaani.



Tavaliselt neil puu otsas rippudes küpseda ei lasta, see oli pigem haruldane juhus. Reeglina korjatakse banaanikobarad juba varakult põllult ära ja müüakse tee ääres erineva küpsusastmega. Kohalik banaan on pisut magusam/suhkrusem kui Euroopasse jõudev.


Ja mangopuud üllatasid!


Puu oli tegelikult hiigelsuur. Alloleval pildil vasakul on mangopuu ning paremal avokaadopuu. Elumaja taga hoovis!


Mainisin ka riisi. Külastasime reisi esimesel päeval ka Keenia ainukest riisikasvatust.



Kolmandaks nägime erinevusi linnakultuuris.

Traditsiooniliselt on Keenia linn kuiv, must ja veidi nii-öelda virelev.



Teiselpool mäge õnnestus näha üht ehitusjärgus olevat maja toetamas puutoigaste asemel metalltellingud! See oli kõigile meile esmakordne vaatepilt ja olime hämmingus nagu kohalikud Euroopat külastades. Ning on näha, et riis toob linna rikkust, sest riisikasvatuste lähedal oli linn puhtam ja üks koht isegi ameerikalik lõbustuspargi, hotelli ning ülepakkuvate loosungitega. Lisaks kui meiepool mäge on kuiv ja kõrbeline, siis teiselpool on meeletult ilus roheline kauniste kaljude ja orgudega. See oli vaid väga väike piirkond, aga hea oli lasta silmal puhata. Tuleb ka nentida, et kui Nyahururu asub 2300-2400 m üle merepinna, siis Meru lähistel on kõrgust vaid 1300 m ning meie poole mäge pilved lihtsalt ei jõua, sest sajavad teiselpool maha ja niiskem piirkond on viljakam/ilusam.

Ahjaaa, kultuurielamus oli tore, aga õige keenialase tunde saime kätte teisel päeval. Esiteks oli meie kaheksakohaline auto nagunii kergelt ülerahvastatud, sest mahutasime peale kenasti 9 täiskasvanut ja 3 last. Aga see selleks... see on tavaline.

Ööbisime Mukunga naise kodus ja teise päeva hommikul kinkis pererahvas meile suure posu banaane. Teadagi suur banaanikobar pole väga kerge. Meie auto, mille põhja lihvis nagunii iga lamav politseinik (neid on siin meeletult!), oli nüüd veel madalam... oih ...


... aga see pole veel kõik.

Mehed leidsid lähedusest koha, kus nad kauplesid kaks kartulikotitäit mangosid meile kaasa! Nad ei olnud sel hetkel banaanidest veel teadlikud, aga ega meil ei käinud mõttestki läbi, et võiksime midagi maha jätta. Muidugi mahub kõik peale! Auto on jälle natukene madalam, aga kuni edasi veereb, siis on kõik kontrolli all. Keenia ju! :)


... aga see pole ka veel kõik.

Boonusena selgus sujuvalt, et Mukunga naise õde tuleb ka meile auto peale. Iga lisakilo oli nüüd juba loetud ... aga kuidas sa siis ära ütled... loomulikult mahutasime peale!

Hõlpsalt probleemideta me ikkagi hommikul kohe ära ei pääsenud, aga probleem polnud raskuses ... veel... Igatahes kuskil pool tunnikest auto jonnis ja ei tahtnud tööle minna, aga lõpuks saime hakkama.


Nüüd oli küsimus, et kuidas me sealt sügavalt orust 100m kõrgemal asuva korraliku tee peale saame. Otsustasime, et kolm täiskasvanut lähevad jala (st küll nad motika või muu lahenduse leiavad). Võtsime siis kõik nodi peale ning suure tee ristis võtsime ka kolm meid ootavat reisikaaslast peale. Selgus, et nad olid ühe motikaga mäest üles tulnud. See tähendab, et juht pluss kolm täiskasvanud inimest mahutasid end kenasti ühele motikale – see on Keenia!

Jätkasime oma suure pereautoga samuti Keenia stiilis sõitu. Et lamavatele politseinikele ise põhi kinni lamama ei jääks, siis tuli kasutusele võtta uued meetodid nende ületamiseks. Nüüdsest ületati bumpid sõites diagonaali vastassuunda ja seejärel diagonaali tagasi oma suunda. Kohalikud vaatasid meid kui ilma imet. Ei teagi, kas nad polnud kunagi nii palju valgeid korraga näinud või kas tõesti meie sõidustiil äratas tähelepanu nende täiesti sõgedas liikuskultuuris. Ilmselt siiski viimane, aga keegi pahane ei olnud, sest nad on harjunud, et vastassuunas tuleb keegi vastu ja peab hoo maha pidurdama. Oeh, ja neid bumpe oli loendamatu arv, aga me saime nendega kenasti hakkama!

Jätkasime üheskoos reisi kohalikku erakooli, mis oli üks meie kohustuslikest sihtpunktidest.


Alloleval pildil on näha, kuidas näeb välja maja, kus tüdrukud ööbivad.


Pärast kooli külastamist meiega hommikul lisandunud Mukunga naise õde jätkas ise oma teed ning äkki selgus, et meie plaanist ujuma minna ei tule midagi välja. Kiirustasime (aeglaselt) lihtsalt otse koju, sest kl 19 läheb järsult pimedaks, meil oli veel mitu tundi minna ja autosõit on pimedas äärmiselt ohtlik. Ahjaa, meil töötas ainult üks lähituli ja iga vastutulev auto pimestas meeletult. Aga see on ka okei, sest see on Keenia!

Tee peal kohtasime julgeid ahve, keda õnnestus otse autost banaanide ja mangodega toita.




Teel Merust Nakurusse oli meil siiski üks kohustuslik turismipeatus, sest ühelpool teed oli rukkis ja teiselpool pisike kartulipõllulapike, mille kõrval paar rida rohelisi herneid ning eemal paistsid kõigele lisaks ka toonekured! Eesti! Esimene reaktsioon oli, et see on ju Eesti! Justkui pääsukegi oleks üle pea lennanud.




Ja justkui Lõuna-Eesti pätsid taustal, eksole :)

Vulkaanilise ajalooga Mount Kenya oli vasakule vaadates samuti koguaeg täiesti olemas. Pildil ei näigi see olevat nii kõrge, et vajaks 4-päevast mägimatka.


Pärast Nakurut oli vaja teha oluline valik – kas sõita heal teel läbi Nyeri ja teha väike ring või lõigata paarkümmend kilomeetrit mööda väga ebatasast saviteed. Kuigi oli juba pime, siis meile oli sellegipoolest oluline võimalikult kiiresti koju jõudmine ning otsem tee oli reeglina kiirem ja samuti on seal väiksem liiklus ehk vähem pimestavaid autosid.

Jätkuvalt käis põhi mööda maad aeg-ajalt, aga ka sellega harjub. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime kõik ilusti koju. Kell muudkui tiksus. Juba paistiski õige vähe asustatud koha valgus ja asfalttee kaugel ...

... kuni kui meil summuti alt kukkus.



Alguses oli see paras šokk. Juhtus see, mida kõige vähem soovisime. Aga suur osa meie seltskonnast hoidis vägisi naeru tagasi ja midagi ei saanud teha – kogu see päev oli ju paras komöödia ja see oli pärl, mis pani vägisi naerma.

Nüüd meil oli linna kõige kõvem auto. Meie masina müra oli kuulda ka naaberkvartalisse ja ilmselt nii mõnigi ärkas sellepeale. Üks meist teadis veel visata kildu, et see on kui kolmene bemm, mis teeb võimsat häält, aga edasi ei lähe.

Igatahes enne südaööd me lõpuks jõudsime oma kaheksakohalise pereautoga rõõmsalt koju – 9 täiskasvanut, 3 last, hiiglaslik kobar banaane, kaks kotti mangosid ja summuti. Enam kui 500km läbitud ja Mount Kenyale ring peale tehtud. Kõik elus ja terved. Taas on meeletu kogemustepagas ja väärt elamus kodumaale kaasa võtta.


Aitäh Tiidrekule meeletu organiseerimise eest!
Aitäh tublidele kokkadele heade toitude eest!
Aitäh kõigile asjaosalistele, kes laagri meeldejäävaks muutsid!
Aitäh sponsoritele, eelkõige OK JOKA, Kangasala SK ja Estonian Business School, et treeninglaagri võimalikuks tegite!


Lõpetuseks motiveeriv lause koolimaja seinalt ja täiskäigul edasi.




Piltide autorid: Tiidrek Nurme, Olle Kaidro, Ott-Jaanus Heile, Evely Kaasiku.