2011/10/26

Täna trennis

Käisin täna immi trennis ja vot, millele peale sattusin.

26. oktoober 2011 13:49, Nõmme.
Võtkem viimast!

2011/10/25

EMV teade 2011

28. august
Asukoht: Põlula, Lääne-Virumaa
Vahetused: Mina (tiimi huvides: Effu) + Kadi-Liis Minn (aka Liisu) + Sigrid Ruul (aka Siku) 
Rada: 4,5 km + 4,8km + 4,7km 
Aeg: 41.32 + 50.15 + 41.51 
Metsast välja: 1., 1. ja 1. Naaisss.
>> Tulemused


1. vahetus (Effu). Enne starti tegime kõik võidupatid (patsid, mis tegi Siku kolm aastat tagasi öeldes, et läheb võitma ja nii see tookord oligi, saime esimese teate medali .. kulla!) pähe ja läksime võitma. Üksi teine koht ei oleks rahuldanud. Enne starti oli väike pinge, kuid see kadus täielikult mõned sekundid enne starti. Mõnus tunne - ainult mina ja rada. Ma ei mõelnud üldse teistele.
Rada kulges enam-vähem hästi. Konkurente metsas peaaegu ei näinud, olin terve rada üksi. Mõned väiksemad vead ja üleliigsed kaared ei jäänud siiski tulemata. Teise punkti minekul kaldusin soo peale ära (lasin teistel end häirida millegi pärast), kuid ei teinud sellest välja ja läksin kindlalt läbi orvandi otse lohku. Sellest ka ebaloogiline kaar. Kuni kuuendani sain kõik ilusti kätte ja probleeme ei tekkinud. Seitsmendasse minnes kaldusin jälle veidi paremale. Suure lohu äärel orvandid ajasid segadusse ja ei saanud enam end hästi paika. Lõpuks orvandite vahel oleva väikese lagendiku abil sain aru, kus olen ja edasi ka punkti kätte. Vaatepunkti jõudsin esimesena. Kümnendasse minnes hoidsin hinge kinni, et eile mulle läbimatuna tunduvasse raiesmikku oleks lohad sisse rajutud. Ja vedas! Mingi isegi oli, kuigi ikka pidi ise palju raiuma. Järgmine suurem viga tuli kolmeteistkümnendasse, kus enda arvates jooksin üpris nõlva all, kuid tegelikult kaldusin täiesti tee peale ära. Kokku kogunes lisaminuteid ligi 3 minutit, mis on kindlalt liiga palju. Oleks aeg vist kompassi kasutama (ja usaldama) hakata! Õnneks ka teised tegid viga ja Liisu sai esimesena metsa. Laura, kes oli vaatekas 1.10 mu selja taga, kaotas lõpetades 3.15. Edasi oli suur auk - 6.26 ja Piret Pärnik. 

2. vahetus (Liisu). Kui ta kunagi kaardi üles leiab, teksti valmis kirjutab ja selle kõik mulle suvatseb saata, siis jõuab ka tema analüüs siia. :)


3. vahetus (Siku). (Keegi vist sattus hoogu kirjutamisega:)
--- Metsa sain koos Kaisaga. Kaardi poole joostes kuulen kedagi ütlevat, et siin läheb rebimiseks. K-punkti jõudes Kaisa keeras kohe tagasi, ma läksin sujuvalt suunaga üle mäe, sihile jõudes nägin, et
mul on u 50m edumaad. Jooksin mööda sihti kuni lagedani, seal nägin väikest loha, otsustasin nurga siis maha lõigata. Natuke raiumist, kuid läbi lõpuks sain. Edasine oli veits arusaamatu. Esimese punkti kaardipilti tõlgendasin mina veidi teisiti kui reaalsus oli. Selle tulemusena läksin punktistmäe nõlva pidi edasi, arvates, et see on punktis loodes olev mägi, ning mööda suurt loha pidi(mis tuli punktist) jõudsin kaduva rajani.vahepeal tuli Kaisa vastu, nojah, ise liikusin kindlalt enda arvates punkti poole, jõudsin veel mõelda et oh, saab eest ära. Kuid tegelt jäin ise hoopis maha. Seisin kaduval rajal, mõtlesin rahulikult mida näinud olin ja kuhu ma siis tulla sain. Fikseerides asukoha, asusin uuesti punktile peale. Seikluse tõttu olin Kaisast maha jäänud (kaduval rajal olles nägin teda teise punkti poole liikumas). Nüüd hakkas jälitus. Olin kindel, et peagi püüan Kaisa kinni. Teise punkti sain kindlalt kätte, kolmandasse oleks võinud etapi keskosa veidi paremini lahendada, kuid vaevalt kaotus nii
väga suur oli. Neljandasse-viiendasse üsna jooksukas, viiendas sain Kaisa kätte. Ta oli viga teinud, kuuenda kulgesin ta järgi. Seitsmendasse minnes läksid meil teed lahku. Ma kulgesin sujuvalt sihile, mööda sihti kuni langema hakkab ja väike teeke paremale läheb (tuttav koht eilsest), mööda lohkusid oli plaan punkti rünnata. Reaalsusses oli risu ja tihedus päris suur. Mõtlemiskohti oli seal mitu. Kuid punkti sain lõpuks ilma suuremate kadudeta kätte ja kui Kaisa sinna jõudis, seisin ma punktis ja tal oli lihtsam. 8KPsse joostes ma Kaisat enam ei näinud, jooksin mööda nõlva sihini, sealt teele, poollagedast läbi lohku, sealt vaate KPsse. Polnud keeruline. Seljataha ei vaadanud. Vaate-KPst välja joostes kuulsin ka kohe Daisy ja Pireti rõõmuhüüdeid, sain teada et Kaisa kohe järgi. Jätkasin oma jooksu, eelmise päeva viimasest punktist läbi, läbi raiesmiku läks loha. Etapi lõpuosas tempo alla, punkt ilusti käes. 11 raskusi ei valmistanud. 12. Üle mäe, mäe peal fikseerisin orvandi, alla joostes lohu, punkt paistis kaugelt. Järgmisesse nõlvapidi jooks, kompass oleks mind vasakule vedanud, kuid usaldasin sisetunnet, lageda nurgast mäkke, ilusti lohku, viimasesse KPsse minnes kuulsin juba et Liisu ja Evely ootavad mind ning saime kolmandat aastat järjest koos võidukalt lõpetada. Vigu tegid meil küll kõik, kuid peamine oli see et väga suuri prohmakaid ei esinenud. Minugi aega oleks saanud nii mõnedki minutid kärpida.

Minu jaoks oli see kõige raskemalt tulnud võit. Ilmselt hea team spirit on see mis toob edu. Ma olen
kindel, et Liisu ja Evely ei kahlenud kordagi mu metsas oleku ajal mu võimetes.

See on kindlasti magusaim võit viimastel aastatel, ka jooksuga võib rahule jääda.
---

Otseloomulikult me ei kahelnud sinus, mu kallis Siku!! Sul olid ikkagi võidupatsid ja minu kompass ju! :D Või tegelikult, millal varem me sinus kahelnud olemegi?

Sel ajal, kui Siku oli metsas, olime Liisuga hulluks minemas. Enne Siku ja Kaisa vaatekasse jõudmist vaatasime juba kella, et ootoot, kohekohe tuleb .. 5 min .. 4 min .... 2 min ... natukene veel! Ja hopsti Siku võttis punkti. Me Liisuga karjusime rõõmust .. Kaks sekundit hiljem võttis punkti Kaisa. "eiii ole nii, ei ole võimalik, palun ei!" ja vaikus - rõõmule järgnev reaktsioon. Nüüd hoidsime Liisuga vaid hinge kinni ja läksime finishijoone juurde Sikut karjuma. Olime hullumas. Kumb tuleb enne? Kaisa? Siku? Eiei, mis küsimus see on .. Siku loomulikult ... aii.. minutid läksid .. krõbedad sekundid. Karjusime veel Sikut. Ja siis kuulsime ragistamist ... prrr, põnevus, hing kinni, mõttes: "palun ole Siku .. üksi .. ainult SikuSikusikusiku" Ja JESSS!! See oligi tema. Jessjessjesssjess! Olemas! Kaisat ei tulnud niipea ja jooksime kõik koos meeletult rõõmsatena finishisse. Millised emotsioonid! Khm ... ja mul jäi üks plätu kuhugi liiva sisse maha selle lõpusirge ajal .. jess ka sellele!


Jaaa viimane aasta noorteklassis meie teatetiimiga on läbi. Samas iga lõpp on millegi uue algus. Järgmine aasta Siku ja Liisu juba naiste klassis, seega jahime pjedestaalikohti eliidis. Asi läheb pingeliseks! Õnneks järgmisel kahel aastal on mul võimalus veel poiste teatetiimi liige olla. Ehk õnnestub ka seal mõni medal noppida. Loodame parimat! :)


Meie kolm edukat aastat Eesti Meistrivõistlustel juunioride teates.