Orienteerumisest

Öeldes, et olen orienteeruja, on paljud mulle pisut segaduses otsa vaadanud ning öelnud, et nad sõna teavad, aga paluvad, et täpsemalt kirjeldaksin, mida ma ikkagi seal metsas teen. Niisiis otsustasin blogis teavitustööd teha, et ka orienteerumisega vähe kursis olijad saaksid aimu, mis see salapärane spordiala endast kujutab. :)


Orienteerumise all mõistetakse tavaliselt eeskätt orienteerumisjooksu. Rahvusvaheline Orienteerumisföderatsioon ja Eesti Orienteerumisliit tunnustavad eraldi orienteerumisaladena ka suusaorienteerumist, rattaorienteerumist ja teerajaorienteerumist.

Orienteerumise põhiliigid on suundorienteerumine ja valikorienteerumine. Suundorienteerumises tuleb kontrollpunktid läbida etteantud järjekorras, oluline on raja läbimise kiirus. Valikorienteerumises on etteantud kontrollaeg, mille jooksul tuleb läbida võimalikult palju kontrollpunkte. Pika kontrollajaga võistkondlikku valikorienteerumist nimetatakse rogainiks.

Suundorienteerumise radu jagatakse distantsi pikkuse järgi sprindiks, lühirajaks, tavarajaks ja pikaks rajaks. Võistlusi peetakse ka öises orienteerumises. Individuaalvõistlused toimuvad peamiselt eraldistardiga (stardiintervall enamasti 1–3 minutit), kuid korraldatakse ka ühisstardiga võistlusi. Ühisstardiga võistluste puhul kasutatakse sageli hajutust (paralleelpunkte), et vältida koosjooksmist. Lisaks individuaalvõistlustele korraldatakse ka teatevõistlusi ja võistkondlikke võistlusi.

Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kaart ja kompass. Orienteerumiskaardid on tavaliselt mõõtkavas 1:10000 või 1:15000, sprindis 1:5000 või 1:4000. Orienteerumiskaartide joonistamisel kasutatakse rahvusvaheliselt kokkulepitud leppemärke. Võistlusi peetakse enamasti metsaga kaetud maastikel, sprindivõistlusi tavaliselt linnas või pargis. Võistlejatel on keelatud enne võistlusi maastikuga tutvuda. Sama maastikuosa katvaid vanu kaarte tohib siiski uurida.

(http://et.wikipedia.org/wiki/Orienteerumine)


No comments:

Post a Comment