2015/08/15

MM 2015 - samm edasi või tagasi?

Hooaja tähtsaim sündmus tõi kahetisi emotsioone. Seekord on tavapärasest kaarditööanalüüsist olulisem natuke sügavamale vaatamine. Alustan algusest.

Talvine suusaorienteerumishooaeg lõppes 28. veebruaril ja 5. märtsil juba sõitsin ligi 1,5 kuuks laagrisse ning alustasin suvele üleminekut. Kogusin oskuseid, enesekindlust ja veidi ka kiirust.

Ja nii lõunalaagris tugevaks saimegi
Hooajale sai algus antud Eestis Jüriööl, kus tulime taas pronksisele kohale. Mai alguses õnnestus Tiomila avavahetuses liidergrupi eesotsas ehk kolmandal kohal teatepulk üle anda. Kaks nädalat hiljem Eesti MV lühirajal olin kergelt roostes, kuid üldine valmisolek oli hea ning sooritus oli piisav meistritiitli võitmiseks. Teates tõime JOKA naistega kõhklusteta kullad koju. Muidugi siin polnud minu käsi peaaegu üldse mängus, pidin lihtsalt raja määrustepäraselt lõpetama. Mai viimasel nädalavahetusel Balti MV-l olin jätkuvalt hoos, kuid seda küll rohkem füüsiliselt ilmselt, sest tavarajal avastasin end üks hetk rada tagurpidi jooksmas, mnjah ...

Õnnelik kuldne tiim
Balti MV-lt sõitsime otse MK-le Norra ja Rootsi piirile. Seal oli jalg veidi suss, kuid oli selgelt näha, et skandinaavlased on omal maastikul ikka pea jagu üle. Kolmest distantsist ühegagi ei saa rahule jääda. Tavarada ja lühirada näitasid, milliseid kohti pean veel ravima, kuid sprint näitas selgelt, et füüsiline vorm füüsiliseks, aga tänavatel orienteerumist ma ikka ei mäletanud peaaegu üldse. Puhata aga veel ei saanud. Tuli teha veel viimane ponnistus - Jukola. Lootsin, et suudan end kokku võtta, aga kui on väsimus, siis on väsimus. Seekord kaugustes avavahetuse liidrist. Võistlusterohke hooaja algus kulges mitmekesiselt - kogetud sai nii pettumust kui õnnestumsi. Nüüd sain lõpuks aga puhata ja keskendusin 100% MMiks valmistumiseks. 47 päeva oli esimese stardini.

Puhkasin paar nädalat ning meenutasin orienteerumist taas juuli alguses, kuu enne MMi. Jalg oli hea! Ja kui jalad jooksevad, siis on ka mõistus paigas. Kolm nädalat enne MMi katsetasin end staadionil - 800m ajaga 2:25. Enne seda jooksin viimati tartaanil vist kolm aastat tagasi. Ka metsas oli minek lihtsalt nauditav. Mets oli Eestimaa suvemängudel Saaremaal ka hea läbitavusega ning väga tasane, kuid tunne oli tõesti super. Nüüd pidi jooksukiirust hoidma ning orienteerumisele andma viimase lihvi.

Harjutasin hoolega ja kogusin enesekindlust. Ning kindlus tuli! Suund, sammud, objektide lugemine - kõik tuli iseenesest. Kaardilugemine pole vist kunagi nii loomulikult tulnud kui juuli keskel, paar nädalat enne MMi. O-tehnikale suunatud laager täitis oma eesmärgi - leidsin enesekindluse.

Mu jutust on ununenud üks asjaolu - MMil on kavas metsadistantsid, aga ka sprint. Kuna see on suusa-o-le küllalt sarnane, siis tundsin, et oluline on vaid meenutamine. Tegin kaks sprinditreeningut enne MMile sõtu. Need olid väga kvaliteetsed. Esimesel oli tegevus veidi võõras, teisel juba kodusem. Analüüsisin treeninguid ning valmisolek ka selle distantsi osas kasvas. Teadsin, et saan kohapeal veel sprindikaardi lugemist harjutada. Sain ning leidsin rütmi. Hinges oli veidi rohkem metsavaimu, kuid leidsin ka hea tunde sprindimaastikult.

Kiirusele andsin viimase lihvi staadionil - 1000m ajaga 3:06.

Nii. MM oli käes, tõehetk saabunud. Füüsiliselt tundsin end paremini kui kunagi varem. Vaimselt olin teinud parima, et olla valmis kõigeks, mis ees ootamas - kolm sprinti ning kaks metsadistantsi. Mul oli üks eesmärk: näha endas arengut võrreldes möödunud aastaga. Jah, kõrval on konkurendid, kuid hetkel näen, et kõige suurem konkurent olen ma ise. Soov oli näha, et olen astunud sammu edasi, tipule lähemale.

Eesti koondis MMil
Võtsin täpselt üks päev korraga.

Sprindi kvalifikatsioon.
Aimamata, milline on minu seis võrreldes teistega, läksin kvalifikatsioonis endast parimat andma. Vaja oli kindlustada koht finaalis. Eesmärk sai täidetud. Kaheksandana finaalis! Vähem kui minut kaotust alagrupi võitjale ning selja taga turvalised 36s. Kiire analüüs näitas, et mõned valed valikud, kuid kiirus oli hea! Seal oligi olulisem kiire otsustamine ja planeeritu elluviimine kui alati parima variandi leidmine. Finaalis pidin vaid sama kordama.

Tulemused.



OK JOKA sprinterid

Enne sprinditeadet käsid läbi mõtted, et kui vaid saaks selle päeva puhata, siis oleks kvalfikatsioon lahtijooksuna mõjunud ning finaalis lendaksin. Oli hirm, et sprinditeade vaid väsitab. Jah, praegu mõtlen, et miks ma üldse peaksin millelegi sellisele mõtlema. Kui on plaanid paigas, siis tuleb neid täita järeleandmisteta ja anda maksimum. Ka teised väsivad. Tegu on orienteerumisega ning tuleb keskenduda tehniliselt puhtale sooritusele. Orienteerumiskiirus dikteerib jooksukiirust mitte vastupidi.

Sprinditeade.
Spinditeate esimeses vahetuses oli tunda päev varem tehtud pingutust, kuid ega siin millegi üle liigselt kurta ei saa. Tuleb nentida konkurentide üleolekut. Järele mõeldes meenub, kuidas raja lõpu osas väsimuse kuhjudes, kui mina võtsin hoogu maha kaardi lugemiseks, siis just nendel hetkedel konkurendid möödusidki. Siiski, Kenny sai teises vahetuses rajale 11./12. positsioonil tugevas grupis. Taani oli eest ära enam kui minutiga, kuid avavahetuse teise kohaga oli vahe vaid 22s. Varasemate joostud sprinditeadetega on areng silmnähtav ja ilmselge. Kenny, Kristo ja Elo võitlesid väga vapralt lõpuni ning tõime Eestile 15. koha!

Tulemused.


Evely Kaasiku, Kenny Kivikas, Kristo Heinmann, Elo Saue.
Foto: Raimo Arvola

Sprindi finaal.

Sprindi finaali läksin jooksma eesmärgiga teha lihtsalt puhas sooritus, kuid kus on võimalik joosta, siis ei unusta end sporti nautima, vaid läheb sisse kuues käik. Olin enne starti rahulik, võistlusnärvi õieti ei olnud tekkinud. Meenutasin möödunud aasta finaali Veneetsias, kus enne K-punkti jõudmist hõigati eesti keeles "läheb, läheb, Evely". Ehmusin ja katus sõitis koheselt. Seekord olin valmis kasvõi selleks, et koer jookseb algusest lõpuni järel, kuid mind see ei kõiguta, sest teen enda sooritust. Miski aga sõidutas mu katuse ka seekord.

Karantiinist starti oli 12 minutit. See oli pikk maa ning viis väga areeni lähedale. Viimased 4 minutit sai praadida end stardikoridoris. Jõudes 4 minuti jooneni, oli kuulda spiikrit kommenteerimas ja rahvast kaasa elamas. Sõnadest aru ei saanud, aga müra käis lainetena. Nähes kaks minutit enne starti taas järgmist võistlejat rajale minemas, tundsin, kuidas oli närv naha vahele pugenud. Püüdsin seda kontrollida meenutades, et keskendun puhtale sooritusele, kuid legendi nähes tajusin, kuidas ma vaatan, aga ei näe, info ei jõua kohale. Seda on keeruline selgitada, aga ilmselgelt olin omadega kokku jooksnud juba enne starti. Kogu rada proovisin end koos hoida, kuid üritamiseks see jäi. Pärast seda, kui mu järel startinu, kellega koos ma ka lõpetasin finišis küsis "Mis sa raja alguses tegid? Ma nägin sind 9. punkti minekust alates, aga ma ei jõudnud sulle järgi, sest sa olid palju kiirem," ja märkasin, et ta lõpetas 11. positsioonil, siis tuli nutumaik suhu ja ma ei osanud enam millelegi mõelda.

Tulemused.

Foto: World Of O
Nüüd tuli end lühirajaks kokku võtta. Kustutasin mõttest sprindid .. või vähemalt püüdsin seda teha. Üht vaba päeva kasutasin metsamaastikuga tutvumiseks. Veidi olin ebakindel, kuid tundsin, et iga kaardiga veedetud minutiga tundsin end mugavamalt ja kodusemalt. Pealegi oli tegu Eestile väga sarnase maastikuga. Meenutasin õhtul veel feelingut, mis oli Eesti MV lühirajal parematel etappidel. Seadsin endale sihi esimene punkt võtta rahulikult ja kindlalt. See oli ülioluline sisseelamiseks uude võistlusesse. Lootsin, et kogu sujuvus, mis oli enne Šotimaale sõitmist, tuleb iseenesest tagasi. Ootasin lühirada enne MMi kõige enam.

Lühirada.
Mis aga juhtus, oli see, et juba esimesse minnes suutsin end paralleelsituatsiooni mõelda ja tegin 3-minutise vea. Meenutades sinna minekut, siis mäletan, kui hoolikalt ma oma tegevust kontrollisin. Mis siis valesti läks? Hoidsin tempot küll vägisi tagasi, kuid tegelikult oli see ikkagi liiga kiire tolle hetke võimete kohta. Ma oletasin ja "tunnetasin" oma asukohta, kuid see polnud 100% reaalsele olukorrale tuginev.
Teise ja kolmandasse lugesin hoolikalt kaarti, kuid unustasin, et järgnevat pikka etappi peab veidi teistmoodi lugema. Pärast punktist väljumist sain aru, et kiirustan. Püüdsin valikut teha jooksusammult ja kaotasin vahepeal tekkinud mingisugusegi kontrollitud tegevuse. Seisatasin samuti mõned korrad ja püüdsin teha tarkasid otsuseid, kuid justkui ei osanud. Oletasin endale asjad klappima. Olin liimist totaalselt lahti. Ütlen ausalt, et kui ma neljandas või viiendas juba väikese grupiga koos poleks olnud, siis ma oleks väga palju rahulikumalt ning ilmselt ka ebakindlamalt liikunud. Mingi hetk tundsin, et kaardilugemine hakkab meenuma, kuid lõpus läks juba lihtsalt füüsiliselt pingutamiseks. Kokkuvõttes saab sooritust vaid ühe sõnaga kommenteerida: pettumus. Tundsin, et tahaks minna vigade parandust tegema ja leida üles see õige orienteerumise feeling.


Tulemused.


Foto: World Of O
Teade.
Vigade paranduseks oli teatevõistlus. Läksin lihtsalt püüdma mingisugustki õnnestumise tunnet sellelt MMilt. Sain palju üksi joosta ning tunnetada, mis see orienteerumine endast kujutab. See polnud kuidagi tiitlivõistluse moodi. Meenutas pigem hooaja esimest võistlust. Soov oli joosta nii nagu ma mäletasin juuli kuust, kuid kadunud oli igasugune enesekindlus. Õnneks katastroofi korda ei saatnud ning Elo ja Sigridiga sai lõpetatud auväärsel 11. kohal.

Tulemused.

Kokkuvõteks
Eesmärk oli näha endas arengut. Nii GPS, vaheajad kui ka konkurentidega koos jooksmine näitasid, et füüsiliselt olen tipule lähemal kui möödunud aastal. Sprinditeates suutsin püsida konkurentsis ning lühirajal ei käinud grupi liidrite tempo liigselt üle jõu. Mõlemal distantsil peab nentima tugevamate eest libisemist raja lõpus, kuid on hea näha, et olin võimeline sel aastal konkureerima maailma top 10-20 kohtadega. Nendele kohtadele on konkurents tihe, kuid siit pole pikk tee kõrgemale.

Sain MMilt palju jõudu edasi töötamiseks ning sihtidele kindlaks jäämiseks.

Need olid mu viiendad suured tiitlivõistlused ning teised täiskasvanute maailmameistrivõistlused. Tunnen, et olen iga aastaga kasvanud tugevamaks nii füüsilselt kui vaimselt. Ka selle aasta kogemus oli hindamatu väärtusega mõteldes aastale 2017, kui toimuvad maailmameistrivõistlused Eestis.

Pole olemas põrumist, on õppetunnid.