2016. aasta

2016. aasta hooaeg sai ametlikult lõpetatud oktoobri alguses 25 Mannaga. Ootasin seda hetke väga. Olin hooaja lõpuks vaimselt väsinud, väga väsinud ning võib-olla isegi murtud ja pettunud. Vajasin puhkust ja refreshi tegemist ning hea on nentida, et möödunud aeg on olnud kasulik ning olen taas uue hooaja ehitamise rajal.

Enne, kui asun aastat kokku võtma, siis kõigepealt soovin teha kniksu ja kummarduse Estonian Business Schoolile, Kallisaba Puhkemajale, Nordwoodile, Ferroline Groupile, Aarens Projektile ja PRT Automationile ning klubidele JOKA ja Kangasala SK, kes toetasid mind sel aastal ning tegid võimalikuks osalemise treeninglaagrites ja võistlustel.

Lõpetasin eelmine postituse sõnadega, et selle aasta üheks tähtsaimaks eesmärgiks on jooksukiiruse tõstmine. Juba talvel tundsin, et jooksukiirus on hea, pikem põhja ladumine ja tavapärasest lühem talvehooaeg oli kasulik. Lühike talvine organismi äratamine suusa-o tiitlivõistlustel oli üpris edukas - üliõpilaste MMil kõigil individuaaldistantsidel poodiumil ehk top6 seas ning EMil püsivalt 20 parima seas, isegi üliõpilaste MMi medal ja EMi suurepärasemad kohad polnud kaugel, aga need polnud ka mu eesmärgid. Kogu talv sisimas ootasin, et saaks lõpuks jooksma, katsetada ettevalmistuslaagrit Lõuna-Euroopa asemel USAs ning seejärel juba võistelda.

Suuski tegime üliõpilaste MMil ise!

Ei kehtinud olukord, et suusk ei libise. Järelikult oli tõuge nõrk. Andsin vihaga minna kõigil distantsidel.

Ja kui piisavalt tugevalt tõugata ning ka orienteerumisega hakkama saada, siis on tasuks poodiumikoht. Siit jäi hammas verele, et suvel peab kindlasti talviseid tulemusi vähemalt kordama kui mitte ületama.

Austrias EMil oli rõõm ka teistele tiimikaaslastele kaasa elada, kui ise parasjagu ei võistelnud. Pildil tublid sprinterid Piret Pärnik, Ilmar Udam, Daisy Kudre ja Mattis Jaama pärast edukat sprinditeadet, mille nad lõpetasid väga heal 13. kohal.

Ning vaated olid Austria Alpides absoluutselt imelised ... ja Eesti koondise joped samuti ilusad. :)

Sõitsin end juba WUSOCil veebruari keskel täiesti süsiks, kuid märtsi alguses jätsin Austriasse EMile kogu oma suusaisu. Pärast seda viskasin viisakalt suusad-kaikad nurka, otsisin välja kõik jooksmiseks vajaliku ning juba vähem kui nädal hiljem ehk 12. märtsil olin teiselpool maakera - USA, Arizona, Flagstaff.

Ameerikamandril oli vinge! Nalja sai jooksjatega enam kui nabani. Kildu rebiti söögi alla ja peale, väärtuslik trenn ja lihashooldus iga päev ning 1,5 kuud kõrgmäestikus möödus imekiirelt.

Esimese nädala võtsin rahulikult ja elasin sisse. Olin täiskohaga suvitaja.

Esimesel nädalal ei jõudnud ära oodata, et saaks lõpuks trenni hakata tegema. Mmmm, need pikad treeningud... ainult, et keeruline on mõista, kuidas saavad jooksjad teha kõik treeningud edasi-tagasi vaid paari tee peal. Mind tõmbas koguaeg metsa poole ja käisin tihti hoopis väiksematel metsateedel jooksmas. Vahel jooksin ka lihtsalt kõhutunde järgi metsas. Nii oli hea. :)

Elasime 2000m üle mere pinna, Arizona osariigi kõrgeima tipu jalamil. Loomulikult oli eesmärk see ka vallutada. Pildi jäädvustas Linda Treiel, tipu poole asusime teele Kaur Kivistiku ja Ott-Jaanus Heilega.

Ja vallutatud see sai! 3852 m.ü.m.p

Meie suurest pereautost leiab road trippimas Keio Kitse, Ott-Jaanus Heile, Allar Lambi ning roolis on Andi Noot. Järgmine must do oli ....

... Grand Canyon. Otseloomulikult! 

Käidud! Nähtud! Vau! Seda grandioossust ei anna sõnadega kirjeldada. Kas tõesti on põhi ligi kahe kilomeetri jagu langusmeetreid madalamal?

Siiski oli tegu treeninglaagriga ja kui lihaseid piisavalt ei poputanud või ilmataat otsustas lund saata pärast eelnevat enam kui 20 kraadiga päeva (ilm oli väga muutlik!), siis andsid meil kõigil vahelduva eduga jalad tunda. Ka minul. Kuid õnneks mitte midagi drastilist.

Trenni nautisin nii allamäge kui ülesmäge, staadionil kui metsa all.

Ja kolm korda õnnestus laagri lõpus isegi kaardile jõuda! Pildil olen Sunset kraatri nõlval vulkaanilisel tuhal, kust ühele poole vaadates näeb vallutatud Humprey's Peaki ja teisele poole külastatud Grand Canyonit.

Orienteeruma pääsesin suuresti tänu soomlasest sprindi maailmameistrile Marten Bostromile, kes oli samal ajal Flagstaffis laagris ning oli valmis oma kaarte jagama. Kiittos!

See kaartide kvaliteet on seal nagu ta on ... aga midagigi, et nälga rahuldada! :)

Kodumaale jõudsin tagasi 21. aprillil ning kohe algas tihe võistlusperiood - maailmakarikas, Eesti MV, Tiomila, Euroopa MV, Balti MV, Jukola. Ning oligi juba käes juuni lõpp ja üliõpilaste MMini vaid üks kuu.

Hooaeg algas minu jaoks väga keeruliselt. Ma justkui teadsin, mida peab tegema, kuid lihtsalt ei saanud hakkama. Ma ei suutnud oma sooritust kontrollida. Ma ei suutnud leida enesekindlust. Iga võistlusega leidsin natukene enesekindlust, õppisin justkui uuesti orienteeruma, leidsin iga kord midagi, mida teha paremini. Aga õppeprotsess ja orienteerumise loomulikuks jooksmise osaks muutmine võttis aega.

Igal nädalal olid nii olulised võistlused ja soovisin teha tublid sooritused kõigil. Muudkui arenesin ja pingutasin oma parimat. Tiomila näitas selgelt, et füüsiliselt olen hea sammu edasi teinud - andsin esimese vahetuse üle teisel kohal! See lisas enesekindlust EMiks. EMil püüdsin enda sooritusi teha (tublid kontrollitud jooksud), kuid ükski võistlus ei õnnestunud nii hästi kui lootsin. Ikka tulid sisse häirivalt suured vead. Mul oli veel palju uuesti meenutada ja õppida, kuidas orienteerumine käib...

Pärast Jukolat tegin mõned trennid Soomes ja käisin ka Rootsis MMiks ettevalmistavas laagris. Sain taas juurde enesekindlust, sujuvust ja orienteerumiskiirust. Aeg aga läks marukiiresti. Juba oligi käes Eesti MV sprindis ning pärast seda üliõpilaste MM Ungaris, mis oli minu selle hooaja kõige suurem eesmärk.

Eesti MV sprint oli selle hooaja üks parima keskendumise ja sooritusega võistluseid. Kõik sujus ja tunne oli super.

Rahulolu. Ja nüüd valmis üliõpilaste MMiks.

Eesti MV oli nii vaimselt kui füüsiliselt lihtne. Olin väga heas hoos ja see pani ka uskuma, et WUOCil on kõik võimalik. Üliõpilaste MMi sprindiks valmistusin hästi - joonistasin kaardi ja mõtlesin ka valikuid läbi. Soovisin mitte üle mõelda ja seega liiga detailidesse ei läinud. Pigem viisin end vaimselt õigele lainele. Kõige tehnilisemas osas ma polnud nobedaim, kuid häving tuli kaardi valesti lugemisega ja valesse punkti jooksmisega. Vea korrigeerimine maksis mõned sekundid, mõned kohad ja tasuks seekord 14. koht. Siiski ka puhta jooksuga ei oleks tulnud sprindis medalit, nii orienteerumis- kui jooksukiiruses jäi pisut puudu.

Eesti tiim üliõpilaste MMi sprinditeates - Evely Kaasiku, Raido Mitt, Sergei Rjabõshkin, Sigrid Ruul. 8. koht.

Sprinditeade jääb mulle sellelt võistluselt kõige enam meelde. Teel esimesse jooksin venelannaga (EM 8. koht sprindis) kord üks ees, kord teine, kuid pärast esimese märkimist avastasin end juhtpositsioonile jäävat ja kuklasse hingamine muutus aina vaiksemaks. Raja alguses tegin ühe vale valiku, millega sai grupp taas kätte, kuid poolel rajal olin taas üksi ning hiljem GPSi vaadates võttis muigama, kuidas täpike grupilt lihtsalt eest ära liikus. Pärast vaatepunkti olin superettevaatlik. Kuna pole taolise olukorraga harjunud, siis lõi sisse ebakindlus ja see mõjutas ka tempot. Siiski hoidsin liidripositsiooni lõpuni ning kuigi lõpusirgel ründas selja tagant jõuliselt Ungari, kellega lõpetasin samal sekundil, siis oli hea meel anda Raidole vahetus edasi esikohal. Ma olin kergelt hämmingus, et Raido eelmisel õhtul visatud nali tõesti täide läks.

Teadsin, et lühirajal pean vaid puhtalt raja läbima, sest sooritus, millega saab rahule jääda toob ka selleväärilise koha. Jooksin oma rütmis ning orienteerumine sujus alguses kenasti. Startisin viimasena ning mul oli rõõm püüda ees startijaid, kuid ühel momendil hakkasin ilmselt liialt kiirustama ning kaotasin kontrolli... oleks on sama hea kui poleks, aga samamoodi nagu kaks aastat tagasi, siis olin ka seekord enne suurt viga medalikonkurentsis. Kurjam... Ning kõige totram on, et ma ei näinud punkti objekti ka selle kõrval seistes! Jah, punkti objekti, milleks oli valliga auk, kuid tõesti ei eristanud valli seal raiesmikul/ metsa äärel/ heinamaal. Pärast minuteid tiirlemist kaugemal ja lähemal punktile hõikas leedulanna 5m kõrvalt, et punkt on seal. Hämming, pettumus ja viha võitlesid sel hetkel orienteerumist kontrolli all hoidva poolega. Jõudsin kuidagi lõpuni... 16.koht.

Kurb, et seekord nii läks. Aga järgimine kord ehk kahe aasta pärast on üliõpilaste MM Soomes. See on viimane WUOC, kuhu vanus veel võistlema lubab. Nälg treenimiseks ja korralike soorituste tegemiseks on suur.

Siiski orienteerumise suurimaks ja tähtsaimaks võistluseks on MM - päris maailmameistrivõistlused. Lappisin haavad kokku ja olin taas võistlusvalmis. Füüsiliselt aga tundsin, et olin endast kõik andnud Ungaris ja samuti oli keeruline uuesti end vaimselt nii sajaprotsendiliselt kokku võtta. Avastasin, et olin kogu oma energia kogunud ja hoidnud üliõpilaste MMiks ning väga-väga raske oli öelda ajule, et üks samasugune pingutus on veel vaja teha.

Leidsin motivatsiooni, et nüüd on võimalus lollused tegemata jätta ja hea tulemus saavutada. Minu esinemine tiitlivõistlustel oli aga nii-öelda Harju keskmine. Jah, parandasin isegi möödunud kahe aasta tulemusi, kuid mitte mingit rahulolu see MM ei pakkunud. Peale selle, et see sai läbitud.

Tulemus pole midagi suurepärast, kuid see on mu parim koht sprindi distantsil. Olen kahel eelneval aastal totaalselt põrunud ja seekordne konarlik sooritus andis juba parema koha. 32. kohta kordasin ka lühirajal. 

Kõige enam positiivset emotsiooni pakkus sprinditeade, kus koos teistega võisteldes ja võideldes suutsin oma maksimumi pingutada. Vorm polnud kaugeltki nii hea kui üliõpilaste MMil, kuid suutsin vältida vigu ning oli rõõm tuua Eesti tiim finišisse 9. kohal pika jälitajate grupi eesotsas. Kusjuures nägin tegelikult rajal peaaegu ainult leedulannat ja et grupp selja taga oli nii pikk, oli väga hea üllatus.

Pärast MMi tundsin end suhteliselt saamatult. Ja pärast hooaja viimaseid võistluseid sain vaid nentida, et mul ei õnnestunudki päriselt orienteeruma õppida. Õppida orienteeruma nii, et on sees see õige ja hea tunne, kõik sujub ning lihtsalt lähed vooluga kaasa ja kontrollid olukorda. Koguaeg oli sees tunne, et peaaegu tuleb välja, kuid samas oli palju ebakindlust ja küsimus, et kus on minu orienteerumine. See orienteerumine, mida möödunud aastal tegin. Kas kevadine vähene tehniline ettevalmistus ja kiire võistlushooaja algus rabasid jalust ja ei saanudki joonele tagasi? Igatahes minu o-tehniline tase arenes hooaja jooksul, kuid vaid lihtsal maastikul suutsin leida selle õige mineku ning tehnilisel jäin hätta.

Et aga 2016. aastast kaasa võtta ka midagi positiivset, siis tegelikult sai eesmärk möödunud hooajal jooksu kiirust tõsta täidetud, nii et kõige osas nuriseda ei saa ning tuleb sihikindlalt edasi minna. Nüüd on oluline, et füüsiline areng jätkuks ja suur fookus on vaimsel tööl.

2017. aasta MM toimub Eestis. Ma ju tean, kuidas orienteerumine siin käib. Las ma näitan!

Olen nüüd kolm aastat põhiklassis võistelnud. Juba saab vaikselt ka statistikat luua.

Olen üpris üllatunud, et sel aastal saavutatud tulemused tegelikult näitavad isegi edasiminekut. Ning ainult paremaks saabki praegusest punktist veel minna. Ootan põnevusega järgmist aastat. :)

Töine talv, põnev kevad

Hooaja lõpp andis stardi sihikindlatele ettevalmistustele 2017. aasta MMiks.

Loodud on ettevalmistustiim nimega Team 2017, kelle tegevust veab Šveitsi endine oj-koondislane ja praegune so-koondislane Gion Schyner. Ta teab, mida tähendab tipus olemine, kuidas maailma üks tugevamaid koondiseid tegutseb ning olles juba mõnd aega kursis Eesti orienteerujate tegemistega, siis julgen väita, et ta on osanud meid väga hästi suunata. Siiski koostöö on olnud veel lühike ja tõsisem osa alles ees.

Meie esimene kogunemine oli Euromeetingu ajal. Panime paika, kus me oleme ja kuhu soovime jõuda. Võistlus kodumaal maailma tippudega konkureerides andis ka esimese tagasiside, mida saame nii füüsiliselt kui vaimselt endas arendada.

2017 oleme tugevamad ja targemad kui kunagi varem.

Meis on palju potentsiaali. Timo näitas, et ei lepi kodumaal vähema kui poodiumikohtadega, kuid ka teised tegid tublisid sooritusi. Ise jõudsin kahel distantsil kolmest üheksandale positsioonile. Osa teravamast tipust oli küll puudu, kuid teades, milline on olnud vahe osavõtjatega MMil, MKdel ja tundes, mida kodumaastik pakub, siis oli hea võrrelda, kuidas tekib kaotus ning rõõm oli näha, et see oli siin väiksem.

Õppisin, et kuigi Eesti meistrivõistlustelt võivad tulla kuldmedalid enda kiiruse ja orienteerumisoskusega, siis samas suunas arengu jätkudes ei ole kõrgete eesmärkide täitmiseks piisavalt. Peab orienteerumistehnikas harjutama sisse uusi nüansse ning ka füüsiliselt suure sammu edasi astuma.

Näiteks pean õppima liikuma kiirelt ka metsas, mis peamiselt tähendab tempo vähem või mitte üldse langetamist, aga ka õigete objektide märkamist/valimist. Oluline on suuta joosta ja kaarti lugeda piiri peal - mida kõrgem on risk, seda suurem on võit. Poodiumikohtasid ei võideta mugavustsoonis.

Hoidke meil silma peal Facebooki lehel Team 2017 Estonia!

Esimene kohtumine enne Euromeetingut andis tugeva tunde.
Meetingud toimuvad iga kuu. Treenime, võistleme, analüüsime - üheskoos tippu.

Sügis ja talv on olnud töised.

Seda igas mõttes. On läbitud sadu kilomeetreid joostes ja suusatades, kogunenud tubli kolmekohaline number treeningtunde. Treeningud on sujunud siiani plaanipäraselt ning viriseda annab vaid iseenda üle, kui mõni treening on ära jäänud või liiga hilisõhtusse lükkunud. Pisut tegi nüüd jaanuari lõpus põlv liiga, kuid hetkel näib see olevat kontrolli all.

Soomes tööpõllul onupoja Jarmoga. Proovisin suusataja eksitada metsa.
Ikka tuli välja ... peab uuesti proovima.

Niigi lühike talvine hooaeg on veel lühemaks kärbitud.

Paljud on küsinud minu plaane seoses talvise hooaja ja suusaorienteerumisega. Olen võtnud kindlaks sihiks 2017. aastal MMil tubli ja tugeva soorituse tegemise ning kuna seal on vaja olla kiire jooksusammul, siis, jah, see hooaeg ei ole mulle prioriteet number üks. Kui aus olla, siis ka mitte number kaks, vaid pigem kolm.

Sel talvel olen jooksnud enam tunde ja kilomeetreid kui kunagi varem. Jaanuar on olnud korralik mahutreeningute kuu ja kui tavaliselt olen sel ajal juba võistlustele keskendunud, siis nüüd keskendun suusaorienteerumisele vaid veebruari ja tükikese märtsist.

Jaanuari keskel suusaorienteerumine tekitas huvitavaid tundeid. Olin siis suhteliselt oj-mõtetes ning so-kaardi lugemine oli võõras. Need kaks ala on ikkagi uskumatult erinevad. Praegugi ei tunne end veel päris õiges elemendis, kuid tean, et olen teel sinna.

Mõnel päeval koguneb natukene rohkem kilomeetreid (ja samme).
Näiteks 20. detsembril: sprinditreening Võru linnas, lisaks metsas mõnus
orienteerumine ja õhtul üle 1,5h rullsuuska.

Päris ükskõikselt ma siiski talvehooaega mööda ei lase.

Lisaks võistlusmomendile on ka väiksemaid eesmärke seatud. Veebruari keskel võtan osa ajaloo esimestest üliõpilaste maailmameistrivõistlustest suusaorienteerumises ning märtsi esimesel nädalal Euroopa meistrivõistlustest. Usun, et olen suuteline ületama möödunud aasta EMi tulemusi, kuid kindlasti tuleb veel selle nimel sihikindlalt tööd teha.

Talvine jooksuvorm on hetkel parem kui kunagi varem. Kuidas suusakiirus? Eks seda ole (loodetavasti) peatselt näha Eesti meistrivõistlustel. Ka endal on põnev.

Mahutreeningutele pani punkti Viru Maraton 23. veebruaril
ning nüüd sai alustada kiiruse kogumist.

Selle aasta üheks tähtsamaks eesmärgiks on jooksukiiruse tõstmine.

Seega sai langetatud otsus minna USAsse kõrgmäestikulaagrisse. Lähen sinna mõned päevad pärast Euroopa MV Austrias. Lennupiletid on juba ostetud ja enam taganemisteed pole. Pisut kardan, kuid usun, et kõik läheb hästi. Tean, et see mõjub mulle ning pean vaid oma organismi hoolikalt kuulama. Orienteerumisvõimalused seal peaaegu puuduvad, kuid usun, et targalt treenides on kõik kontrolli all. Füüsiliselt järgmisele tasemele jõudmiseks on see aga suurepärane võimalus.

Laagrist tagasi tulles pikalt puhkamiseks aega ei ole. 30.aprillil algab juba Poolas MK round 1 ning vähem kui kolm nädalat hiljem toimuvad Tšehhis Euroopa MV.

Jällekuulmiseni!