Suvi, see meeletu suvi

Hakkas lõpuks piinlik vaadata oma seisvat blogi, kus viimane postitus on täis lumiseid pilte. Parandan end veidi. Ma seekord pikka juttu kõigi ürituste kohta ei tee, kuigi kirjutada oleks ju meeletult paljust. Kes see ikka lugeda viitsib. :)

Aprillist käesolevani.

Aprill

Sain vaevu nädalake kodus olla märtsis pärast Siberit ja juba lendasin Hispaaniasse laagrisse. Hispaanias oli tore taas jooksma õppida. Alguses lihastele oli suur üllatus suusaliigutusest erinev samm ja paar päeva oli iga samm meeletu piin. Aga kui jooksma õppisin lõpuks, oli samm üllatavalt kerge!

Hispaania kohalikul võistlusel, kus oli ka paar teist rahvust esindatud, oli tunne hea, jooksud tulid ka enam-vähem välja ja tõin võidu koju.

Pärast laagerdamist jätkasin Hispaanias World Cupil võistlustega ning sealt otse edasi Portugali Euroopa meistrivõistlustele.

Hispaania MK pikal rajal surin 25+kraadises kuumuses ja tasuks 36. koht. Lühirajal kolmandik jooksin 20. koha piirimail, kuid saatuslikud vead lõpus langetasid ikkagi 35. kohale.

Eesti koondis Euroopa meistrivõistlustel

Euroopa MV. Lühirada - finaali pääs (lõpuks pääsesid ikkagi kõik naised, sest kvalifikatsioonijooksud tühistati) ja tasuks 55. koht. Tavaraja Q-s põrusin, sest olin rohelises okastraadis totaalselt kinni minuteid, B-finaali ei jooksnud.

Euroopa MV. Sprindi Q - oma eeljooksu 12. koht ja kindel koht finaalis.
Kiirus oli hea! Lootsin järgmine päev paremat veel ...

... aga ei tulnud, väsisin ja kaotasin ka orienteerumisega.
Sprindi finaalis tasuks 38. koht.

Teatevõistluseks jõuvarude taastamiseks sain ühe puhkepäeva omale, sest tavaraja finaali otsustasin mitte joosta. See oli väga-väga palju abiks! Olin juba üpris kustumas pikast võistlusperioodist. Mul vedas ja mulle usaldati kolmas vahetus Eesti esimeses tiimis. Väga vastutusrikas, aga olin rahul. Esimest jooksis Liis Johanson ja teist Annika Rihma. Nad tegid suurepärased sooritused ja olin liidergrupis, kui metsa läksin.

Elo luges loomulikult sõnad peale ikka kõikide punktide võtmise osas. Teadsin ka ise, et pean tegema lihtsalt kindla soorituse. Algusest lõpuni. Kõik määrustepäraselt läbima. Siis on kõik korras ja olen oma ülesande täitnud. Küll jooksuvõime on ka niipalju olemas kui vaja.

Jõud oli täiesti otsas, aga silmad kinni
ja hambad ristis pidi hakkama saama!

Hea oli näha omasid finishisirgel vastas.
Tähendas, et olin hea jooksu teinud.

Ja veel parem tunne oli lõppude lõpuks ületada finishijoon.

Tegime Eestile ajalugu! Euroopa meistrivõistluste 5. koht.
Mina, Annika Rihma, Liis Johanson (jooksujärjestus täpselt teistpidi)

Pärast tiitlivõistluseid jätkusid väiksemad, kuid siiski olulised võistlused Põhja-Euroopas: Jüriööjooks ja FinnSpring. Niiet võistelda sain aprillis mõnusalt. Pärast Jüriööd tõmbasin hoo maha ja asusin ka möödunud suusahooajast puhkama.

Mai

Mitte just väga võistlusvaimus siiski nädalavahetuseti mõni võistlus toimus. Tiomilal Rootsis esindasin Soome klubi Kangasala SK. Jooksin esindustiimi esimest vahetust.

Jalg oli hea ja oh, üllatust! Korraks kui kaarti vaatasin stardisirgel, siis ei pannud tähelegi, kui ette järsku sattusin ning K-punktis olin esimene. See pole küll mingi näitaja, aga veidi üllatav ja huvitav fakt sellegipoolest.

Lõppkokkuvõttes tulin 300 tiimi seast 19. kohal finišisse! Sisuliselt terve rada õnnestus liidritega koos joosta. Ainult vahepeal kui üksi suurema vea tegin, siis olin eraldi. Jooksuvorm oli endiselt hea.

Kuigi eriliselt kiirust ei treeninud, sai ületatud ikkagi Intsikurmujooksul oma isiklik rekord. 4km päris nõudlikul maastikul läbisin ajaga 17:18 (endine aeg 17:47). Läksin ületama 2013.a Kristiine Aluvee poolt korratud Liis Johansoni 2009.a joostud rajarekordit 17:20. Tehtud! Seekord loomulikult Kristiine tõstis lati kõrgemale - 17:13. Järgmine aasta siis uus siht. :)

SELL Games sprint. Tartu, Annelinn

SELL Games lühirada. Vooremäe

EMV lühirajal suutsin alguses suured vead teha, mis said ka saatuslikuks. Joosta ei jõudnud. Kirti jõudis järgi ja koos kord üks eespool, kord teine, jooksime lõpuni.

Proovisin ka rajal Kirtil eest ära joosta, kuid lõpuks õnnestus ikka see alles lõpusirgel.

Pronksmedal sai siiski kätte võideldud! Jess!
See on ka elu esimene põhiklassimedal orienteerumisjooksus. :)

PS! EMV lühist saab ajakirjast Orienteeruja pikemalt lugeda.

EMV teates olin esimest korda meie JOKA tiimis viimases vahetuses. Päris ette ei õnnestunud lõpus meid enam võidelda, aga andsime kõik (Helle Hallik, Sigrid Ruul ja mina) endast parima ja tasuks neljas koht. Midagi kripeldama õnneks ei jää, sest vahe medaliga on mäekõrgune, viienda kohaga 5s. :)

Balti MV. Tavarada. Häving. Jooksuvormi ei tundnud, et oleks veel tagasi tulnud. Samas kõige hullem polnud. Aga viga sai tehtud väga liiga palju. 16.koht alles.

Kuna sooritus tavarajal oli väga ebakindel, siis otsustas peatreener mind Eesti teise naiskonda jätta. Samas ka meie teine tiim oli väga tugev. Mul oli pärast tavarada juba tunne, et teates ma lähen teen supersoorituse ja panen hullu! Oli teada, et nii Eesti esimene kui teine tiim on medaleid võimeline võitma. Soovisime oma tiimiga Kirti Rebane, Kerstin Uiboupin ja mina sisimas väga poodiumile pääseda. Mõtlesime, et kolmas on meile väga reaalne. Kirti ja Kerstin tegid ülisuperhead jooksud ning olime stabiilselt liidrid või siis liidriga koos. Mul jäi vaid tordile kirss peale panna. Seljataha vaatamata andsin täiega tuld! Lõpedes jäi vahe teise kohaga üle 2 ja poole minuti! Hiphiphurraa! BALTI MV KULD!

Eesti kuldne naiskond ja meeskond

Juuni

Baltikatel oli enesetunne superhea ja olin valmis ka Norras jooksma samakiiresti ning osavalt, kus toimus MK round 3. Aga mul polnud lootustki, sest minu jaoks oli võimatu lugeda kaarti ja joosta samaaegselt. See oli niiinii kivine ja kaljune! Lisaks veel viga (ei suutnud piisavalt kaardile fokusseerida). Aga olen siiski õnnelik, sest sain meeletult palju uut kogeda! See oli elu esimene orienteerumisvõistlus Norras. Lühirajal 44. koht, tavarajal 32.koht (parim siiani MKl).

MK round 3 jätkus Imatras, Soomes. Sprint ja sprinditeade.

Sprindi kvalifikatsioon oli orienteerumispoolelt okei ja kiirus oli samuti väga hea, isegi üllatavalt, arvestades seda, et punktis peab korraks peaaegu seiskuma selle "võtmiseks" (optimaalse rajapikkusega arvutades 3:55 min/km, kuid ma päris 100% optimaalset ei kasutanud). 30.koht ehk kindel pääs finaali.

Samal õhtul toimunud finaalis ei suutnud üldse korralikku sooritust teha. Väga palju viga ja minu jooksukiirus sel maastikul oli ikka väga aeglane, sest muidu ma lihtsalt poleks absoluutselt orienteerumisega hakkama saanud. Tegin ka palju seisakuid. Ülikeeruline rada. Minu jaoks liiga keeruline. Lihtsalt ei osanud orienteeruda.  Lõplik koht MK sprindis 37.

Sprinditeates jooksime järjestuses ja koosseisus mina, Sander Vaher, Kenny Kivikas ja Liis Johanson. Jätsin kõikvõimalikud võimalused juba esimeses vahetuses kaugustesse. Ei suutnud teiste naistega selle tempo juures, mis oli (u 4min/km ... eelmine hommik ju suutsin :( ) kaarti lugeda ning tegingi meeletu vea, millega saadi eest ära. Sprindis aga naljalt ühtki kaotatud vahet tagasi ei jookse. Pettumus.

Järgmine võistlus oli juba paar päeva hiljem Soomes Kuopios - Jukola (u 16 000 võistlejaga üritus!). Tundsin võistlushommikul veidi kahtlaselt ja väsinult. Polnud üldse tunnet, et tahaks minna ja võistelda. Kõik aga muutus pärast stardipauku. Tulin 1200 tiimi hulgast 20. kohal välja koos Emma Klingenbergiga. Me olime esimesed, kel oli pikem hajutus, kõigil eelneval 18 naisel oli mitukümmend sekundit lühem hajutus. See oli kuradi hea tunne! Soome klubi oli ka vaimustuses ja üks klubikaaslane võttis isegi mütsi peast õnne soovides! :D Ka teised tiimiliikmed tegid enda parima soorituse (Iida Savolainen, Heini Papinsaari ja Iveta Duchova) ning lõpetasime poodiumikohal ehk 16.kohal (20 parimat tiimi autasustatakse)! Tegime klubile ajalugu! Varasem parim oli möödunud aasta saavutatud 19. koht. Möödunud aasta tiimist oli vaid Iveta nimi korduv. Vauh! Sellest poleks hommikul unistatagi osanud, et saab Jukolal poodiumile! 

Iveta Duchova, Iida Savolainen, Heini Papinsaari, mina.
Superõnnelik Kangasala SK tiim

Pühapäeva hommikul pärast Venlat (enne Jukola võitjate finisheerimist) üles ärgates oli kurk paistes ja sealt tuli vaid sooja õhku. Järgmisel päeval tuli nohu. Kurgupaistetus kadus 2-3 päevaga, kuid hääl oli pikalt ära. Tuli ka kerge 37 koma midagi palavik paariks päevaks. Köha. Tegin jalavanne, sõin vitamiine ja poputasin end kõikvõimalikul moel. Pärast Venlat 5 päeva ei teinud ühtki trenni. Kuuendal 20min jooksuots. See ei toonud ühtki halba tagajärge õnneks. Laupäeval julgesin juba kaardiga lühikese trenni teha. Tallinn O-Weekil ei saanud kahjuks võistelda, aga kõige olulisem on see, et olen taas terve. Keha andis ilmselt märku, et aeg on puhata ja võttis ise hoo maha. Nädalake olen nüüd treeninud ja tunnen, et jalg hakkab taas kergeks muutuma. Loodan, et olen puhanud ja taastunud ning kõige karmimateks võitlusteks valmis!

Nüüd on siis aeg jõudnud nii kaugele, et paari päeva pärast juba (1.juulil) lendan Itaaliasse MMile. Eesti naistest lähebki sinna vaid neli: kogenud kalad Annika Rihma, Liis Johanson, Kirti Rebane ja nooruke mina. Ootan põnevusega, mis saama hakkab!