Huh, ja tehtud see ongi.
Selle aasta EMi nädal oli üks raskemaid võistlusnädalaid, mida mäletan. Olen olnud kevadel uskumatult tihti ja palju päevi haige. Kuid tee tippu ei ole kunagi kerge olnud. Andsin enda parima ja tulemused peegeldavad ausat hetke seisu.
EMI EEL
Ebameeldivad väljakutsed algasid märtsis, kui tervis sundis enam kui nädal pikali olema - mind räsisid köha, palavik ja alapalavik. Tunne oli siiski üllatavalt hea selle järel. Aga suure üllatusena tuli uus palavikuhoog aprilli keskel. Seekord ei olnud köha ega nohu, ainult väike ootamatu põletik kurgus. Organism võttis omale taas 3-4 päeva haigusega võitlemiseks, mis tähendas poolt nädalat tobedat väsitavat palavikku.
Treeningute ära jätmine ei olnudki 2 nädalat enne EMi väga hull, sest nagunii olid plaanis kerged nädalad, puhkamine ja teravuse andmine. Aga madal palavik on väsitav ja vastupidise efektiga kerguse leidmisele.
Pärast taaskordset haigushoogu oli EMini jäänud vaid 10 päeva. Olin positiivne ja sisendasin endale, et see ei ole midagi katastroofset. Kevadine treeninglaager Šveitsis teiste koondistega näitas, et treenitus on hea ning olin tööd kvaliteetselt jätkanud ka pärast seda. Kõige olulisem oli lihtsalt raskest tööst välja puhata.
Aga, oeh, 3 päeva enne esimest starti hakkas mulle taas kuskilt külge köha. See oli reisipäeval Alpidesse. Tundsin hommikul enne lennukile minekut juba kahtlast tunnet kurgus. Õnneks mul oli käsipagasis imemistablette ärritunud kurgule, mida sain kohe võtma hakata, kuid õhtuks oli sellele vaatamata korralik köha kohal. Seekord õnneks palavikuta. Aga sellegipoolest vastikult kurnav nii päeval kui öösel.
Esimeseks võistluspäevaks suutsin selle taanduma suruda, kuid tunne oli uimane ja pehme. Ma polnud kindel, kas see on täielikult sellest, et ma pole saanud teravaid treeninguid teha või olen päriselt haigusest kurnatud. Seega otsustasin startida sprindis. Lühike maksimumpingutus on hea ärritus kehale, mille järgselt tuleb sageli see õige võistluskergus.
SPRINT
Oh, see oli raske. Tundsin, kuidas ma lihtsalt ei liigu. Teadsin seda ette ja olin valmis, et ma ei pääse finaali ning saan kiirelt asuda lühirajaks valmistuma. Aga kui finaalikoht jääb 4 sekundi (!) kaugusele ning inimesed, kellest kihutasid poolteist kuud varem ka väga raske mahukuu lõpus mööda, on nüüd justkui kättesaamatutes kaugustes, siis see paneb ikka mõtlema. Meenutasin endale tulemusi vaadates, et kehv enesetunne oli loogiline, aga nii napilt finaalist välja jäädes ja nii pikalt pähe saades tuleb ikka mõru maik suhu.
Ja see ei ole enam oluline, et ka tehniliselt oleks saanud 30-40 sekundit paremini (üks selge 20s viga + mõned väiksemad eksimused). Sel aastal peaks olema finaalis ka siis, kui 20s viga teha. Lihtsalt füüsiline tase peab olema kõrgem... nii et, jah, 4 sekundit jäi kripeldama.
Jäin esimest korda elus EMil sprindi finaalist välja...
Selle aasta EMi nädal oli üks raskemaid võistlusnädalaid, mida mäletan. Olen olnud kevadel uskumatult tihti ja palju päevi haige. Kuid tee tippu ei ole kunagi kerge olnud. Andsin enda parima ja tulemused peegeldavad ausat hetke seisu.
EMI EEL
Ebameeldivad väljakutsed algasid märtsis, kui tervis sundis enam kui nädal pikali olema - mind räsisid köha, palavik ja alapalavik. Tunne oli siiski üllatavalt hea selle järel. Aga suure üllatusena tuli uus palavikuhoog aprilli keskel. Seekord ei olnud köha ega nohu, ainult väike ootamatu põletik kurgus. Organism võttis omale taas 3-4 päeva haigusega võitlemiseks, mis tähendas poolt nädalat tobedat väsitavat palavikku.
Treeningute ära jätmine ei olnudki 2 nädalat enne EMi väga hull, sest nagunii olid plaanis kerged nädalad, puhkamine ja teravuse andmine. Aga madal palavik on väsitav ja vastupidise efektiga kerguse leidmisele.
Pärast taaskordset haigushoogu oli EMini jäänud vaid 10 päeva. Olin positiivne ja sisendasin endale, et see ei ole midagi katastroofset. Kevadine treeninglaager Šveitsis teiste koondistega näitas, et treenitus on hea ning olin tööd kvaliteetselt jätkanud ka pärast seda. Kõige olulisem oli lihtsalt raskest tööst välja puhata.
Aga, oeh, 3 päeva enne esimest starti hakkas mulle taas kuskilt külge köha. See oli reisipäeval Alpidesse. Tundsin hommikul enne lennukile minekut juba kahtlast tunnet kurgus. Õnneks mul oli käsipagasis imemistablette ärritunud kurgule, mida sain kohe võtma hakata, kuid õhtuks oli sellele vaatamata korralik köha kohal. Seekord õnneks palavikuta. Aga sellegipoolest vastikult kurnav nii päeval kui öösel.
Esimeseks võistluspäevaks suutsin selle taanduma suruda, kuid tunne oli uimane ja pehme. Ma polnud kindel, kas see on täielikult sellest, et ma pole saanud teravaid treeninguid teha või olen päriselt haigusest kurnatud. Seega otsustasin startida sprindis. Lühike maksimumpingutus on hea ärritus kehale, mille järgselt tuleb sageli see õige võistluskergus.
SPRINT
Oh, see oli raske. Tundsin, kuidas ma lihtsalt ei liigu. Teadsin seda ette ja olin valmis, et ma ei pääse finaali ning saan kiirelt asuda lühirajaks valmistuma. Aga kui finaalikoht jääb 4 sekundi (!) kaugusele ning inimesed, kellest kihutasid poolteist kuud varem ka väga raske mahukuu lõpus mööda, on nüüd justkui kättesaamatutes kaugustes, siis see paneb ikka mõtlema. Meenutasin endale tulemusi vaadates, et kehv enesetunne oli loogiline, aga nii napilt finaalist välja jäädes ja nii pikalt pähe saades tuleb ikka mõru maik suhu.
Ja see ei ole enam oluline, et ka tehniliselt oleks saanud 30-40 sekundit paremini (üks selge 20s viga + mõned väiksemad eksimused). Sel aastal peaks olema finaalis ka siis, kui 20s viga teha. Lihtsalt füüsiline tase peab olema kõrgem... nii et, jah, 4 sekundit jäi kripeldama.
Jäin esimest korda elus EMil sprindi finaalist välja...
Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.
Jätkasin hoolega lühiraja kvalifikatsiooniks valmistumisega. Üks puhkepäev pärast sprinti kulus väga ära. Oli vaja leida uus motivatsioon ja häälestada end täielikult metsale.
LÜHIRAJA KVALIFIKATSIOON
Teadsin, et seekord ei ole ükski suurem viga lubatud. Füüsiliselt saab olema taas raske. Aga samas ma ei ole varasemal kahel EMil jäänud lühiraja finaalist välja ja needki ei ole olnud imelised jooksud. Kindlasti on puhta sooritusega ka seekord edasipääs võimalik.
Lühiraja kvalifikatsioon oli eelkõige füüsiline, kuid ka vigu oli lihtne teha. Orienteerumine oli teistmoodi keeruline kui minule sobib - kivi suurel tühjal peaaegu objektideta nõlval. Orienteerusin äärmiselt ebakindlalt, sest objekte, mida lugeda oli minu jaoks tõesti vähe või kui leidsin mõne, mida lugeda, siis ma ei näinud seda või nägin 10 samasugust. Lõpuks suutsin suuremaid vigasid vältida ja õnnestus napilt finaali pääseda. See oli tõesti napilt, sest sama ajaga teises kahes kvalifikatsioonigrupis oleksin ma kindlat välja jäänud.
Kaks starti tehtud. Seis 2:0 Šveitsi kasuks. Olin sunnitud nentima suurte nõlvade üleolemist, aga ma üldse ei tahtnud teha seda.
Soovin sel aastal stabiilsust olenevalt tiitlivõistlusest top 15-20-s. Nii, et see oleks minu normaalne tase mitte tingimata elu parimad jooksud igal tiitlivõistlusel. Suutes tuua normaalse taseme nii kõrgele, siis on vaid aja küsimus top10. Ning top10-s on enamus naisi võimelised medalitele võitlema. Sõltub ainult maastikust ja päevast, kes on tulemustes eespool.
Jätkasin hoolega lühiraja kvalifikatsiooniks valmistumisega. Üks puhkepäev pärast sprinti kulus väga ära. Oli vaja leida uus motivatsioon ja häälestada end täielikult metsale.
LÜHIRAJA KVALIFIKATSIOON
Teadsin, et seekord ei ole ükski suurem viga lubatud. Füüsiliselt saab olema taas raske. Aga samas ma ei ole varasemal kahel EMil jäänud lühiraja finaalist välja ja needki ei ole olnud imelised jooksud. Kindlasti on puhta sooritusega ka seekord edasipääs võimalik.
Lühiraja kvalifikatsioon oli eelkõige füüsiline, kuid ka vigu oli lihtne teha. Orienteerumine oli teistmoodi keeruline kui minule sobib - kivi suurel tühjal peaaegu objektideta nõlval. Orienteerusin äärmiselt ebakindlalt, sest objekte, mida lugeda oli minu jaoks tõesti vähe või kui leidsin mõne, mida lugeda, siis ma ei näinud seda või nägin 10 samasugust. Lõpuks suutsin suuremaid vigasid vältida ja õnnestus napilt finaali pääseda. See oli tõesti napilt, sest sama ajaga teises kahes kvalifikatsioonigrupis oleksin ma kindlat välja jäänud.
Kaks starti tehtud. Seis 2:0 Šveitsi kasuks. Olin sunnitud nentima suurte nõlvade üleolemist, aga ma üldse ei tahtnud teha seda.
Soovin sel aastal stabiilsust olenevalt tiitlivõistlusest top 15-20-s. Nii, et see oleks minu normaalne tase mitte tingimata elu parimad jooksud igal tiitlivõistlusel. Suutes tuua normaalse taseme nii kõrgele, siis on vaid aja küsimus top10. Ning top10-s on enamus naisi võimelised medalitele võitlema. Sõltub ainult maastikust ja päevast, kes on tulemustes eespool.
Karantiinist EMi lühiraja finaali stardipaika sõites mõtlesin omakeskis, mis on minu võimuses sel päeval. Otsisin motivatsiooni ja usku iseendasse. Jõudsin kahe järelduseni:
Kui õigesti mäletan, nägin rajal vaid üht konkurenti. Tegin täiesti "oma jooksu" nii hästi, kui oskasin ja suutsin. Millegipärat oli metsas väga kodune tunne - kehv nähtavus madala lehtmetsa tõttu, mõni langenud puu, märg ehk tarvis oli vaid enesekindlust ja agressiivsust, millega kõigest läbi minna ja jõuda välja sinna, kuhu plaanisid. Nagu Eestis! Erinevus tundus olevat vaid sellele maastikutüübile sobivates etapivalikutes, kuid tänu Team Estonia abitreeneri Gioniga tehtud eeltööle sujusid need üllatavalt hästi.
Eelviimane punkt õnnestus hästi. Viimasega tegin enam kui 1min või pigem ligi 1,5min vea. Olin üsna lost ja see aeg tundus üüratu, kui seisin ja kõndisin ja seisin uuesti ja seejärel jooksin vales suunas ja lõpuks siis õiges. Ehk siis, oeh.... see juhtus jälle....
Analüüs on taas tehtud:
Esiteks ma ei mõistnud õigesti selle etapi ohtusid minule, mille küüsi lõpuks langesin. Ning seejärel ma ei suutnud teadvustada piisavalt vara, et ma ei ole enam esialgset plaani elluviimas, vaid vajan uut. Õppetund saadud. Taas.
Olin lõpetades kindel, et rikkusin suure veaga ilusa tulemuse. Aga et 20. koht ikkagi kätte jäi, see on super!! Top20 tuligi kätte ennast meeletult ületamata, vaid keskpärase jooksuga ning isegi suur viga ei kukutanud sealt välja. Jess! See on hea motivatsioonibuust. :)
Suur-suur tänu Gionile! Olen enam kui kindel, et tema panus minu enesekindluse tõstmisele ja silmade avamisele selle maastiku osas oli üüratu.
Nonii. Lühirada samuti tehtud ehk kõik individuaalsed distantsid tehtud. Nüüd uus fookus - teatevõistlused.
GPS-jälgimine.
SPRINDITEADE
Ma olin siganärvis enne sprinditeate starti. Päris ausalt. Teadsin, et tuleb jälle rõve kannatamine. Tervis oli juba üsna hea, aga kolm starti on tehtud eelneva nelja päeva jooksul ja ei ole varianti, et see ei anna tunda. Samas ka mitmed teised naised olid sama palju või rohkemgi starte teinud ja ma ei saa nuriseda, et neil oleks eelis.
Läks nii nagu oli teada - olin aeglane. Õnneks kohtasid ei langetanud, aga ei tõstnud samuti, kuigi seda oleks 1-2 koha võrra võinud...
Olin täiesti läbi omadega. Pole ammu saabuva puhkepäeva üle nii õnnelik olnud.
Sprinditeate tulemused.
TEADE
Metsateates ei ole Eestil ammu olnud võistkonda, kus jooksjate keskmine vanus oleks alla 25. Meie noor ja lootustandev tiim oli:
Ok, pildid piltideks, aga päriselt ka oli keskmine alla 25. :)
Olime Marianne ja Kerstiniga väga põnevil, kuidas meil läheb. Lühidalt öeldes on kahju, et rada oli krossijooks orienteerumiselementidega. Kerstin on olnud samuti hädas tervisega. Mariannelgi oli mitu starti juba tehtud ning mina olin juba väga augus omadega. Vahe lihtsalt kärises meil. Aga nagu õige sportlase suhtumine peab olema, siis nentigem, et see on hea punkt, kust saab ainult paremaks minna!
Teate tulemused.
Lisaks oli EMil programmis tavarada. Seal mina ei võistelnud.
Võistluste ametlik koduleht.
Lisaks oli EMil programmis tavarada. Seal mina ei võistelnud.
Võistluste ametlik koduleht.
No comments:
Post a Comment