Alavahetus?

Korraldasin ebsikatele neljapäeval sellise toreda ürituse: 

Üritus algas 21:00 ja kuna ma sellest alast ei jaga mitte midagi, siis vaatasin lihtsalt pealt ja elasin kaasa ning ootasin, millal saaks karikaid välja jagada. Vaikselt hakkas igav ja teised ka kutsusid mängu, et mis ma ikka pealt vaatan ... jaa nii ma poolteist tundi hiljem istusingi lauda. Kokku võitles parima naise tiitli eest neli naist. Teistel naistel olid ilusad šetoonihunnikud nina all ja rääkisid oma "pokkerikeeles", ma alustasin lihtsalt kuskilt maalt suvaliselt. Enne mängima hakkamist räägiti mulle kähku lühidalt 2 minutiga olulisemad asjad selle mängu kohta (mitu kaarti, mis kombinatsioonid jms). Eks midagi väga väheke ikka olen ka varasemalt pokkerikohta kuulnud, aga see oli ikka õige turniir ja palju oli tundmatut. Ausalt öeldes nii mõneski asjast ma ei saanud lauas aru, mis toimus ja mulle oleks võinud mõnusalt valetada ning mind röövida paljaks, aga kõik siiski sujus.

Viimane naine langes lauast välja u kell üks öösel ja pakkuge, kes see oli? Kes sai EBSi parima naispokkerimängija tiitli? 

Mina! Juhhhuu! Vau! Jess! Algajaõnn toimib. 

Või oli see loomulik anne/ talent? Peaks alavahetusele mõtlema?

Okei, nali naljaks, ala siiski ei vaheta, aga superäge üllatus. Sain iseendale kinkida hoolega kokkuvalitud auhinna. Nice.

Meeste TOP3 ja parim naine

Pühi!

Sööge muna, koguge valku, saage tugevaks!

Isegi kompassi nõel näitab ülestõusmispühade
puhul üles :)
(munad valmivad)

Itaalia - 96,7% fun, 3,3% toughness

Ilus unenägu on läbi. Back in business juba peaaegu nädal. Jubeilusad päikselised ilmad on olnud ... aga miks see lumi ikka veel maas on!?

Hooaega päris alanuks ei loeks, kuid natuke võistlusmaiku sai Itaalias suhu sellegipoolest.

Mediterrian Orienteering Championships

Tulemused.

15.03 Lühirada. Pineta di Chiatona. 

Juhu! 2. koht 29 osavõtja hulgas (kellest 19 olid rootslased). Viga sai natuke alla 3 minuti ja kõik olid tingitud väga kehvast ettelugemisest. Suusaorienteerumises sain juba lõpuks sellega peaaegu hakkama,kuid tundub, et see on kuhugi kadunud. Tuleb tagasi treenida. 

Jooksuvorm tundsin, et on täpselt selline nagu ta suusalt tulles ikka on. Mõned päevad (o-)jooksutreeninguid aitasid kõvasti enesetunnet tõsta, kuid siiski tundsin võistluse ajal, et jõudu ja võhma on, kuid üldse ei liigu. Aga õnneks praegu veel polegi see kõige olulisem. Küll kiirust ka aretada jõuan.

16.03 Tavarada. Pineta di Chiatona.

Pekki. 4. koht 21 osavõtja hulgas. Kahe päeva kokkuvõttes liider, juhtisin 26s. Oiii, vigademinuteid ei julgegi tegelikult öelda. Päris piinlik ikka. Kui ma ütlen, et rohkem kui 5, siis see ütleb vist piisavalt. Ma keerasin ikka jumala ära teistega koos olles. Üksi oli suht okei kõrge tempo juures, aga nagu tšikkidega kokku sain, siis hakkasin supersuuri lolluseid tegema. Mõtlesin küll, et ei lase end häirida ja teen oma jooksu. Tegingi .. jooksingi enda peaga ja ei järginud teisi, aga ma jooksin ikka uskumatult lollisti. 

Alguses kõik sujus. Stardist sain ikka ülihästi minema. M ja W 20 startisid koos. Kõik peale minu jooksid otse edasi. Ma keerasin kaardi ringi, vaatasin, kus olen, kuhu lähen ning siis keerasin hoopis 90 kraadi vasakule. Kuna kõik jooksid otse minema, siis mingit massi ees polnud ja sain päris palju eest ära. Silvia rääkis, kuidas ta tagant kambaga järgi joostes vaatas ja muigas omaette selle 50m vahe peale, mis oli tekkinud. Ma ise ei saanud arugi, et selline vahe on. Ei mõelnud taha vaatamisele, ei teinud seda ja kuulsin, et kuskil nagu sammud on, aga ei mõelnud neile. Olin punktide järgi veerand rajast ehk peaaegu esimese liblika esimese tiivakese lõpuni üksi. Kui grupiga kokku sain, siis jätsin millegi pärast korraks kaardilugemise jumala kõrvale. Üheksandasse minnes kontrollisin, et enam-vähem klapib. Korraks mõtlesin, et võiks vasakule hoida, aga keegi ei hoidnud ja siis ma ka ei teinud seda .. ja nii ta läks. Jooksime valesse kohta. Nagu jõudsime "punkti asukohta" ja kaarti seistes vaatasin, sain koheselt aru, kus olen, aga ega varem ju ometi ei võinud iseseisvalt mõelda. Kümnenda saime ühe norrakaga teistest suts eespool kätte, samuti üheteistkümnenda ... 

... ja nüüd pärast seda vastutulnud roheline oli küll ebareaalne. Läksin ühest kohast, vaatasin, et ei suuda ei läbi pressida. Otsisin kaardilt lühema vahemaaga kohta. Proovisin teisest kohast uuesti, ikka tundus liiga piinarikas. Kolmandat korda proovides enam uuteks katseteks aega polnud ja pressisin läbi. Sain mõnusalt katki end, kuid kusjuures riided jäid terveks. See on tõesti imekspandav. Kui pärast 12 punkti sihile/teele/lagedaribale jõudsin, nägin norrakat ees. Jooksin talle järgi, kuid ei võtnud asja väga mõistlikult. Mõtlesin, et teeks lõiget ühele väikesele teele. Aga juba ma olin unustanud, milline on siinne roheline. Lisaks varasemalt kaotatule sain vähemalt 40s veel lisaks... sest ma raiusin end lõpuks samasse kohta teele tagasi. Nüüd nägin paari, kes enne olid seljataga, ees liikumas ja juba enne 13. punkti olin neile taas järgi. Tegelikult tegime nendega veidi vale valiku .. aga vähemalt ei teinud ma seda üksi. Pärast teist liblikat ma veel juhtisin neid kaht tšikki, kellele järgi jõudsin taas, kuid enne lõpu täiesti viimases punktis lugesin kaarti ülivalesti. Lugesin, et mul on üks punkt veel ja kuidagi lugesin, et see on see sama punkt, kus parasjagu olin ja ma lugesin, et pean paremale hoidma ja nii tegin ümber rohelise paremalt poolt kaare ning loomulikult saadi minust taas mööda ja lõppkoht neljas. Enne finishi punkti võtmist seisin korraks punkti kõrval nagu lollakas ja paar sekundit ei saanud midagi aru. Millegi pärast ma ootasin, et viimases punktis on lindid, mis viivad lõppu, aga ei olnud ja see oli segadusseajav.

Videotõestus, kuidas kõik lähevad ühes suunas ja siis järsku 15 sekundil keegi jalutab hästi paremal ääres täiesti teises suunas ja pildist välja. Naljakas. Lisaks on video viimased sekundid vaatamist väärt, kus näitab meeste lõpetamist. Thierry vist käis lihtsalt kergel lõunasel sörgil, kui mõni teine peaaegu või päriselt ei seisa püsti pärast jooksu. 

17.03. Sprint. Matera.
Äge! 7. koht 28 osavõtja hulgas. Aeg on kergelt lühirajalik, st 24:49 (võitjal 22:59) ning viga sai tavalisest sprindiajast ühekolmandikujagu ehk 4 minutit, aga vahet ei ole, äge oli! Sigaäge oli! Ja üllatusüllatus, kolme päeva kokkuvõttes jäin siiski teisele kohale. Sprint on SO-le päris sarnane, kuid see sprint oli natuke enamat siiski kui lihtsalt parem-vasak lugemine. Kuigi tuleb nentida, et ka selles suutsin ma alt minna. Kord keerasin natuke vara ja kord valele poole. Ettelugemisega oli üldse väga palju probleeme. Mõtlesin küll enne starti, ei võtan väga rahulikult ja teen lihtsalt aeglase, aga puhta jooksu, sest see maastik ei nõua max kiirust ... kuid siiski ... Lisaks treppidele ajas mul pea sassi ka tavaline kalju/kivi. See oli kaardil helehalliga, kuid ma ei näinud seda tooni ja ei saanud midagi aru. Põnev oli.

Itaaliast kõige olulisem, mida meelde jätta: treeni ettelugemist!

Pärast navigeerides toimunud ellujäämiskatseid (sõbra definitsioon orienteerumise kohta) nautisime ilusat lumeta Itaaliat. Turistisime lisaks Lõuna-Itaaliale veidi ka Roomalähistel ja Roomas (viimases meie Piibega mitte nii väga). Laager-turismireisi käigus võib check linnukese panna järgmiste linnanimede ette: Castellaneta, Castellaneta Marina, Alberobello, Matera, Craco, Pompeii, Tivoli, Rooma. Paar linnakest leidub veel, kus käisime (nt ainult jäätist või pitsat söömas), kuid nimetatud on kõige olulisemad, kus sai turistitud.

Selle aasta suksud olid kõigil eestlastel Fiatid. Viimaseks
päevaks saime isegi meie peaaegu Itaalia sõidustiiliga
hakkama, ainult suunatuli töötas liiga hästi.

Meil jäi vist kahjuks pilt tegemata,
aga Itaalias kehtib vaid üks reegel
(nii sõites kui parkides): kus augu
üle näed laita, seal mine aita täita.

Alberobello. Sümbolitega kivist laotud koonuskatused.

Matera. Sprindimaastik.
Koht, kus sai 1:30 viga tehtud.

Matera lähistel.
Kaljukirik ja muud ruumid.

Matera. Sprindimaastik.

Jätkuvalt Matera lähistel.

Craco. Liivapinnasel linn, mille elanikud on tänaseks evakueeritud mäe alla uude kohta.
Praegu elavad mahajäetud linnas lambad, kitsed ja muud loomad (k.a karjased).

Näe! Lammas!
(paremal ääres .. mitte keskel)

Tivoli. Mitte lõbustuspark, vaid linnake,
kus asub imeilus tuhandete purskkaevudega aed.

MOC sprindilaager

koduõue väike tiigike

Jooksmine maastikul, kus pole lund, on imeline, täiesti ausalt. Eile plaanisin hommikul olla metsamaastikul 50+-10min .. aga sujuvalt sai treeningust 1h ja 19min. Metsamaastikul orienteerumine tuleb kohati täiesti kenasti välja, kuid siis jälle järgmine hetk on pea laiali otsas ning tempo läheb kiireks või vastupidi alla ja hajun kuhugi ära. Ühesõnaga treeningul lasen keskendumisel vahel kuhugi ära kaduda. Sprindimaastikel esimesed kaks päeva võtsin väga rahulikult, üleeile proovisin natuke tempot tõsta ja eile oli sprinditeade võistlustempos (vähemalt esimene vahetus sellest).

Sprinditeates oli mul paariliseks venelanna Liubov Kutsenina, 4x1,2-1,4km, mina 2. ja 4. vahetus. Esimene ring tundsin, et orienteerumine sujus päris hästi, liigselt kiirustades sai vaid üks või kaks imelikku otsust tehtud. Teine ring oli täiesti kohutav. Esiteks kuidagi suur väsimus tuli peale ja teiseks keskendumine oli üliväga kehv. Rajale saades tuli MOCi lugu ja see kõlas kaugele majadevahele ning ma lihtsalt ei suutnud seda endast eemale hoida. Tõenäoliselt sellepärast, et enne rajale saamist sai sellest paar sõna kaasalauldud ning mu paariline tuli ootamatult ja ma ei suutnud piisavalt kiiresti end kokku võtta. Kogu enda teise vahetuse jooksul seisin palju, tegin kehvad valikud ning lihtsalt ei jõudnud joosta – õudus kuubis! 

Seekord elame kogu laagriseltskonnaga samas kohas ning oleme näinud ka nende korralduslikku poolt päris palju. Paaril korral on stardiaegasid edasi lükatud ning tulemuste kättesaamisega on eriti suured probleemid. Jääb mulje nagu infotehnoloogiliselt nad pole väga arenenud. Netis tulemusi pole .. ehk järgmise nädala jooksul tekivad. Mahalugemine toimub mituteist/-kümmend minutit pärast (kõigi) finišeerimist. Tulemusi ei saa teada enne õhtut … ja siis ka vigased … järgmine päev on lootust tavaliselt õiged tulemused seinalt leida. Kaartidest netis pilte pole. Startliste netis pole, v.a tänane, vau! Tublid! Me siin omaette oleme visanud nalja, et Jaan-Lauri-Krossu peaksid neile pakkumise tegema ja järgmine aasta appi korraldama minema. Juba huviga ootan, kuidas MOC välja näeb. Tänane startide algusaeg oli eile õhtul 15:00, täna hommikul on silt üleval, et see on 14:30 ... huvitav, kas peab paika või saame võistluspaigas teada, et punktid ei jõudnud õigeks ajaks metsa või kontrolljooksja eksis ära ja järgmine alles tuleb, et lükkub ikkagi 15:00. Elu on siin põnev! :)

Laager jätkub ja lõppeb tänasest pühapäevani kestva kolmepäevase võistlusega. Järgmine nädal algab 2,5-päevase Itaalia nautimisega Roomas ning selle lähistel. Kahjuks hetkel järgmiseks nädalaks meil treeningkaardid puuduvad. Ja 20. märts juba kahjuks kojuminek.

Mediterrian Orienteering Championships

15. lühirada, Pineta di Chiatona (4,4km, 15KP)

16. tavarada, Pineta di Chiatona (8,2km, 22KP)

17. sprint, Matera (1,9km, 13KP)

(Rohkem infot)

Nägemist, suusad ehk tervist, naelikud!

Juuhhhu! Lõpuks saan ka mina öelda, et tsauplau, talveke kaunike! Olid tore ja täitsa mõnus, aga teeme nüüd sellise diili, et kui ma 20. märts tagasi tulen, siis sa oled kenasti asjad kokku pakkinud. Aitäh! :)

EBS superteam: Mick, Evely and Karl

Hooaeg sai lõpetatud superhästi. Vormi ja tulemusi ei kommenteeri, pigem emotsiooni ja see on tõesti hea. Eile toimusid Eesti üliõpilaste MV suusatamises, kus saavutasin auväärse kolmanda koha 5 kilomeetrisel distantsil. Esindasin Estonian Business Schooli ja lisaks minule võtsid võistlused osa kaks mu entusiaiastlikku koolikaaslasest. Ma pakun, et meie superawesome tiim oli kõige rahvusvahelisem tiim, mis on kunagi osalenud sel võistlusel. Esindatud olid kolm riiki: Holland (Mick Gieling), Soome (Karl Puputti) ja loomulikult Eesti. Meeletu respect neile, et nad alustasid ja lõpetasid nii supertublilt. Kahju, et sel võistlusel rohkem selliseid suusanautijaid polnud. Loodan, et järgmine aasta on midagi talimängudesarnast eesootamas. Aga ma olen ikka tõsiselt uhke oma teammate'ide üle. Au oli olla nendega ühes tiimis! Aitäh teile! :)

Täna pidime vennaga veel viimased suusavõistlused mahapidama ja Kõrvamaa talimängudest osa võtma ... aaaga ajaarvestus läks natuke kehvasti ja võistlema ei jõudnud. Küll aga sain nautida päikest ja (loodetavasti) viimast suusatreeningut sel aastal. Nüüd siis nägemist, suusad, nägemist, suusakepid ja nägemist, paksud riided.

Aitäh, suusad ja kepid!
Ilusat puhkust teile mõneks ajaks. :)

Suvehooajaks max tempol ettevalmistus alaku! 

Oioioiii, kui hea on mõelda, et juba homme olen lumevabas Itaalias. Sõidame sinna Tallinnast, vahemaandumine on Riias ja lõpppeatus on Rooma. Roomast võtame autod ja sõidame u 5 tunni kaugusel lõunarannikul asuvasse Castellaneta marinasse. Tagasi Eestisse tuleme 20. märtsil. Itaalias ootab meid ees MOC sprindilaager, mille sees on ka 3 võistluspäeva. Kohal on naiste ja meeste maailmaparemik (Thierry Gueorgiou, Simone Niggli, Annika Billstam, Ines Brodmann, Tove Alexandersson, Matthias Müller jpt).  Laagri kohta info on siin.

Olge mõnusad (ja sulatage lumi ära)! :)

XII Eestimaa talimängud

1.-3. märts
Haanja

Kolme päeva jooksul neli võistlust - 2x murdmaasuusk ja 2x SO. Sain kõik päevad ainult positiivseid emotsioone - super üritus, järgmine aasta jälle! :)

Reedel toimus teatesuusatamine - 3x3km. Meie Türi linna supertiim Sigrid Ruul, Maive Leif ja mina olime 14. kohal, kokku oli naiste tiime 17. Suusarajal oli tasakaal täiesti kohutav. Selline tunne oli nagu see oleks aasta esimene suusatreening/-võistlus olnud. Käisin korra ka mõnusalt kõhuli, sest ma ei lihtsalt ei suutnud oma jalgu kontrollida. Ja eesolnud naine, kellele järgi püüdsin jõuda, sai mul veelrohkem eest ära .. kurat. Aga lõpusirgel jõudsin siiski järgi ja möödudes selgus, et see on Maret Vaher. Jess! :D

Laupäeval 15:35 oli SO sprindi start ja juba 16:54 suusas 5km. Kaks võistlus täiesti järjest. Kusjuures Sigridil oli nende kahe stardi vahel suhteliselt täpselt 1h. Õnneks kõik sujus kenasti, jõudsime suts puhata ja isegi lendstardiks ei läinud.

SO sprint

Rada: 2,8km
Aeg: 19:56
Koht: 1. /14
Tulemused.
Läksin rajale äärmiselt ebaprofessionaalselt. Teadsin selle võistluse kohta ainult stardiaega ja et mind ootab sprindidistants ees. Kuidagi millegipärast ei jõudnud rohkemani. Aga õnneks kõik sujus suhteliselt kenasti. Neljandasse minnes meelitas mind punkt nr 36 enda juurde juba kaugelt. Jõudes selleni ning vaadates kaardile ja loodusesse, kaardile ja loodusesse ja veelkord kaardile, sain aru, et täpselt teisel pool metsatukka on minu oma. Alguses ei suutnud otsustada, kummalt poolt minna sinna ning hakkasin ühelt poolt juba minema, kuid siis keerasin ringi ja läksin ikkagi teiseltpoolt. Tempot katsusin terve rada üleval, aga samas piisavalt rahulikuna hoida. 7. tõusu minnes oli suur tahtmine ukerada rahulikult, kuid siiski kannatasin lõpuni. Kokkuvõttes siis tuli ka täiesti okei sõit. Minu arvates isegi parem kui MMil sprindis. Sealsest sõidust suudan rohkem kaotatud sekundeid kokku lugeda kui siinsest. Eriti magusaks teeb võidu aegadevõrdlus teiste klassidega (M18 ja M35), kel oli sama rada.

   1. Evely Kaasiku       Järvamaa             EST  1390504 00:19.56   00:19.56  
   2. Piibe Tammemäe      Raplamaa             EST   890517 00:21.56      +2:00  
   3. Liga Valdmane       ZVOC                 LAT  2045140 00:22.35      +2:39  
   4. Zane Čamane         OK Arona/Madonas BJS LAT  1391661 00:24.48      +4:52  
   5. Liis Uusküla        Lääne-Virumaa        EST  1400368 00:26.02      +6:06  
   6. Kristiine Aluvee    Valgamaa             EST  2019007 00:27.00      +7:04  

Murdmaasuusatamine
Rada: 5km
Aeg: 15:05
Koht: 10. /46
Tulemused.
Kogu see 5km oli kena kannatamine, kuid elasin üle. Tõusude lõpuosad olid väga rasked, aga hambad ristis pressisin lõpuni ja lükkasin veel peale ka. Võib peaaegu rahule jääda.

Pühapäev

SO lühirada
Rada: 5,7km
Aeg: 52:20
Koht: 1. /14
Tulemused.
Alguses sujus kõik superhästi. Vähemalt ise tundsin seda. Kuuendast väljudes ukerdasin natuke liiga palju ja enne seitsmendasse jõudmist suutsin veel ühe lisakaare teha ning ka väljusin vales suunas (kuigi olin varasemalt valiku teinud, et pööran end ringi), aga need ei häirinud nagu üldse, rütm jäi sisse. Alates 11. punktist nägin Piibet ees. 15. minnes sain ta sisuliselt kätte. Enne punkti tegime lõiget. Piibe võttis ees suusad ära ja võtsin järgi .. mis tegelikult oli väga vale otsus, sest Kata lihtsalt libises suuskadel minust mööda. Metsaalune kandis väga vabalt suuski. Piibe sai seal veits eest ära. Enne kuueteistkümnendat läksin temast mööda. Ta oli mingi aeg 17. minnes mu seljataga, aga siis läksime lahku. Tema vasakule, mina otse. Sain esimest jälge ühele väikesele lõigule teha. Millegi pärast sattusin kuhugi lõikele enne punkti jõudmist veel. Sinna ei oleks üldse pidanud sattuma, aga ma ei lugenud kaarti ja vaatasin, et vahet ei ole, kumma tee ma valin. Läksin sisuliselt suuna järgi. Õnneks siiski jõudsin enne Piibet 17. Viimases ristis enne 18. punkti pistsin parema jala lumme, vaatasin, et kannab ja lõikaks siis juba terve nurga maha .... aaaaga pärast teise jala lumme tõstmist kadusin sekundiga peapidi lume alla. Lihtsalt siuh ja lumepilv .. proovisin kätega end üles lükata ja vajusin veel sügavamale. See oli lihtsalt nii naljakas, et ma hakkasin naerma ja karjusin Piibele, kes tuli tagant, et tulgu appi. Ta pani tuimalt mööda ... jätan meelde, Piibs! Keerutasin end kuidagi lumest välja ja võtsin punkti. Tegin paar tõuget Piibele järgi, aga kõik oli täiesti sassis. Jäin seisma ja lihtsalt naersin omaette. Panin paika ja sõitsin järgi. Enne kahekümnendat Piibe lasi mind üliviisakalt mööda ning siis viimase võtsin veel lätlasega koos sisuliselt. Sõitsin talle suts selga ja käis kepi/suusa "kolin" ning ma ei kuulnud piiksu, aga samas nagu nägin midagi, aga päris kindel polnud. Mõned sekundid hiljem võtsin uuesti viimase punkti. Vähemalt on tulemus kindlalt kirjas. :)

   1. Evely Kaasiku        Järvamaa             EST 00:52.20   00:52.20  
   2. Piibe Tammemäe       Raplamaa             EST 00:56.01      +3:41  
   3. Liga Valdmane        ZVOC                 LAT 00:57.45      +5:25  
   4. Kristiine Aluvee     Valgamaa             EST 01:01.55      +9:35  
   5. Zane Čamane          OK Arona/Madonas BJS LAT 01:04.15     +11:55  
   6. Liis Uusküla         Lääne-Virumaa        EST 01:07.02     +14:42  

Viimased SO-võistlused olid ülim nauding. Nüüd vaid üks võistlus veel suusal jäänud - Eesti üliõpilaste MV suusatamises 8. märtsil. Jaaa 10. märts ümbritseb mind juba soe ja lumeta Itaalia. Mmmm. :)

JWSOC teade - valus, väga

17. veebruar
Smecersils, Läti

TEADE
Piret + mina + Daisy
Rada: 4,9+4,8+4,7 km
Koht: puudub; elu valusaim ja meeldejäävaim tühistamine
Piret ja Daisy olid stabiilselt teised
Tulemused.

Tahaks aega tagasi kerida. Tahaks teha midagi. Kas tõesti ei saa midagi teha!?

Piret kartis eelmine õhtu, mõtles igasugustele ebaõnnestumistele .. toetasime ja andsime head sõbralikku nõu. Teadsin, et ta teeb kõik hästi. Ise sisemuses olin silmitsi enda hirmudega. Ma kartsin selle hooaja algusest peale kõige rohkem seda, et jätan punkti vahele ja et see juhtub MMil ja teates. See hirm polnud üldse olemaski Soomes esimeselume võistlusel. Vähemalt ma ei mäleta seda sealt. Kuid miskipärast Pannjärvel eestikatel avastasin end mõtlemast sellele. Eriti teisel päeval, tavarajal. Ma iga natukese aja järel kontrollisin punktide järjestuse algusest lõpuni läbi. Paar korda käis jõnks läbi, et nüüd ma jätsin küll midagi vahele, kuid pärast kontrollimist siiski ei jätnud. Pärast võistlust tegin omale reegli, et ma ei mõtle sellele võistluse ajal. Ma lihtsalt tean ette, et see mõte võib mul tulla (nagu Piibe ütles) ja kui tuleb, siis viskan mõtte peast välja ja keskendun kohe taas sooritusele.

Piret tegigi superhea töö esimeses vahetuses, ta tuli teisena välja. Ideaalne! Ütles mulle vahetust üle andes, et on ränk hajutus. Tuli lihtsalt oma sõit teha, algusest lõpuni rada läbida. Enne kui Piret jõudis, kordasin veel endale ja Silviale (kes ootas Dorist), et tuleb kõik punktid võtta, tuleb kõik õiged punktid võtta, tuleb kõik õiged punktid õiges järjekorras võtta. Võib-olla tundus nagu oleksin seda Silviale korranud, kuid tegelikult kordasin seda kõige enam iseendale. Sõitsin suhteliselt rahulikult, lugesin kaarti ülima hoolikusega, hoidsin väga tihti kaardialusest kinni ja lihtsalt kulgesin. Rajal ei näinud mitte kedagi. Olin ainult mina, kaart ja mets. Vaatekas reaktsioonide järgi sain aru, et vist olen hetkel positsiooni hoidnud või väga lähedal sellele. Sõnu ei mäleta. Need ei jää kunagi meelde. Pärast vaatekat esimene punkt oli kerge, kuid edasi läks väga tihedaks lugemiseks. Kõik punktid puntras. Teadsin, et see on koht, kus tuleb hoog väga maha võtta. Kasvõi seista. Kulgesingi väga rahulikult ühest punktist teise. Füüsiline keha vahepeal tegi natuke kiiremaid liigutusi, kuid vaimselt olin ülirahulik.

Olin neljateistkümnendat võtmas, kontrollisin numbrit, vaatasin, et õige. Liikusin ristini, jäin seima, et kaarti lugeda veel kord. ... siin on vist see koht, mis sai saatuslikuks ... kui ma õigesti mäletan, siis ma lugesin, et väljun 15. ja pean 16. punkti minema. Kristjan Linnus oli minust möödunud ja vaatasin, et küll ma talle järgi kihutan. Teadsin, et mul pole kuhugi eksida. Mingi hetk suurel rajal mõtlesin, et appi ... mis siis, kui ma jätsin punkti vahele ... ma kartsin, et see mõte tuleb mul pähe, mistõttu viskasin selle kiiresti peast. Mõtlesin omaette, et ma olen ju niii korralikult kõike kontrollinud, et see ei saa lihtsalt olla võimalik, viskasin mõtte peast. Korra vaatasin kaarti, märkasin, et võib-olla oleks paremalt isegi parem variant olnud ... aga enam polnud ju vahet ... ronisin 16. punkti veel kuskilt üle mäe ülihalba variantipidi. Sain sellest, kui halb see on, aru kohe sinna keerates, aga ei olnud mõtet ümber keerata.
Jõudsin finishisse. Lugesin maha. Enne kui nad vaheajad andsid, mõtlesin veel, et jess, see on läbi, ma suutsin oma hirmu endast eemal hoida ..... kuni sain lipiku. Täiesti uskumatu. Sõnatu. Nägin punkti, sain aru, et ma tõesti ei käinud seal. Läksin otse kuueteistkümnendasse... Appi. Aga Daisy on rajal ju. Kas ma saan kuidagi midagi teha? Midagi peab ju ometi saama! Kõik on ju võimalik siin maailmas. Täiesti lõpp. Meil pole tulemust, me nagu polekski teadet sõitnud. Miks ma nii loll olen!? See oli kolmas kord seitsme kuu jooksul. Palun teeme nii, et seekord kolm on kohtuseadus ja rohkem midagi ei järgne.
Vedasin oma tiimi alt, lisaks tervet koondist, mõnes mõttes Eestit ja ka iseennast. Mu hooaja suurim hirm sai reaalsuseks. Uskumatu, kui sügavaid emotsioone sport võib pakkuda, ma ei soovi kellelegi seda kogemust. Vabandust, kallid tiimikaaslased. Ma saan aru, et mina ei ole seda hõbemedalit väärt, ma nii tahaks teile anda selle. Te olete seda väärt. Kui vaid saaks aega tagasi keerata ....

Aga tuleb tugev olla! Leidsin teatele järgenud öösel, kui Pireti juures ööbisin seinalt hea lause: paigalseis on tagasiminek. See teade oli, see jääb, aga minevikku ning tulevik on endiselt minu teha. Mõtlesin mingi aeg suusaorienteerumine kõrvale jätta. Praegu tunnen, et enam ma seda ei tee, nii ma ei saa asju jätta, nii ei saa midagi lõpetada. Leidub mitmeid näiteid, kes tegelevad nii o-jooksu kui so-ga ja on tugevad mõlemal alal, miks mitte olla üks nendest.