2017/02/07

Elamusterikas treeninglaager Keenias

Ettevalmistushooaeg 2017. aasta hooajaks on olnud taas erinev eelmistest. Fookus on olnud jooksule enam kui kunagi varem ning suusakilomeetreid on kogutud vaid ühel päeval kodumaal ja kümnel päeval Soomes. Otsustasin külmetamise asemel hoopis sooja kliimasse põgeneda, koguda D-vitamiini ja jooksukiirust ilma, et peaks vigastuste ja haiguste pärast muretsema. Nimelt saabusin möödunud nädalavahetusel kolmenädalasest kõrgmäestikulaagrist Keeniast.


Laagri nii-öelda peakorraldaja oli Tiidrek Nurme ning grupp sportlastest ja spordisõpradest ulatus tipp-päeval kui meid külastas Eesti aukonsul Keenias lausa umbes 18 inimeseni + üheks õhtuks saabunud täiendavad kohalikud külalised.

Suurem osa meist elas ühes majas, kuid paar inimest ka terve aeg või osa perioodist meile eestlastele tuttava keenialase Mukunga juures.


Mukunga on jooksnud Eestis korduvalt erinevaid rahvajooksusid ja on täiesti meie oma inimene, kellest oli ka meeletult abi nii mõnegi asja ajamisel tema kodumaal. Inimesed tulid Nyahururusse ja lahkusid laagrist erineval ajal ning pärast minu lahkumist jäi tublisid treenijaid järgi vaid viis ning lisaks viis seiklejat ja kaks last.

Treeningolud olid Keenias suurepärased:
* kõrgus 2300 m üle merepinna
* hommikul jahe +10 kraadi (varahommikul võis ka +6 olla), päeval alati soe +25 kraadi
* jalasõbralikud savikattega teed

Paar korda on ka küsitud, kas meeldis rohkem kõrgmäestikulaager möödunud aastal USAs või sel aastal Keenias. Erinevus USAga on kahtlemata kliima stabiilsuses. USAs mõjutasid aegajalt külastanud külmahood liigeseid, lihaseid ja immuunsüsteemi. Keenias pidi olema ettevaatlik bakteeriaga (desinfitseerisime käsi enne iga söögikorda), aga kõige suurem oht oli ikkagi päikesepiste saamine mitte haigused. Samas tundsin USAga võrreldes puudust mugavast mullivanni-, sauna- ja basseinivõimalusest. Nii et plusse ja miinuseis mõlemas piirkonnas, sõltub, mida otsida.

Elasime lõunapoolkeral, 600m kaugusel ekvaatorijoonest.


Lõunasöögi sõime iga päev Nyahururu linnas, 5km  kodust, põhjapoolkeral. Sõitsime sinna oma autoga, matatu ehk kohaliku bussiga või motikaga. Mõista-mõista, mitu inimest on alloleval pildil 12-kohalises matatus?


Kohvikus sõime iga päev kohalikke parimaid palasid: chapati (sisuliselt pannkook munata), andazi (pontsikulaadse konsistentsiga saiake), mukimo (kartulipuder avokaado ja maisiga). Maitstud sai ka ugali (kinnisõtkutud maisijahu plönn, tahke mannapudrulaadne ollus), kuid see oli hea vaid siis kui Mukunga seda tegi koos imemaitsva kastmega.


Juba kodule päris lähedal elas mitmeid erilisi kohalikke loomi. Jõehobud elasid meie kodust vaid 8km ehk kerge jooksusörgi kaugusel.


Lähedal orus pesitsesid ka elevandid.


Koduaias rõõmustasid meid kanad ja kuked. Neile meeldis väga ka majasse sisse trügida ning pea iga päev leidsime kana maja ees lapsevankris munemas. Mõnikord käis ka sõda, kes pääseb pesasse ja kukk käis korda majja löömas.


Lisaks pesitses aias paar kameeleoni.


Kõige enam jääb loomadest meelde aga eesel! Jah, eesel! Hullult vinge loom - rahulik ja vähenõudlik. Väga karm oli muidugi näha, kuidas neid koormati tööga, aga ainult selleks nad Keenias paraku ongi. Traktoreid oli näha pigem vähe kui palju. Pigem tuli vastu kaks diagonaali asetsevat seljad vastamisi kõndivat/jooksvat eeslit – koormad olid lihtsalt meeletult rasked ja seljad koos on ikka kergem.

Ühel hommikul toimus vanal brittide raudteel eeslite tõttvaatamise võistlus.


Meelde jäävad loomulikult ka inimloomad. Uskumatu, kuidas käitutakse valget nähes!

Esiteks lapsed karjuvad mitusada meetrit eemalt juba „Muzunguuu! Muzungu! Muzungu!!” (ehk valge inimene) ja jooksevad täie hooga su poole. Teiseks peaaegu kõik soovivad tervitada öeldes „hi! How are you?”. Mõni pobiseb ka omaette „Yess.” Kui lastele ei vasta midagi, siis nad võivad hulluks minna häält tõstes ja meeleheiteliselt vastust nõudes. Aga see ei ole pahaseks minev ja agressiivne meeleheide, vaid selline lapselik „pliiis, ütle ikka mulle midagi vastu.” Lapsed soovivad ka sageli patsu visata. Harv ei olnud juhus, kui järgi joosti. Päris laagri alguses tegin koduvärava taga mõni minut jooksuharjutusi ning ühel hetkel oli minuga liitunud kümmekond erinevas vanuses last, kes kõik püüdlikult kopeerisid iga mu liigutust.



Niimõnelgi päeval astus laps ligi ja puudutas jalga või kätt. Lennukis tagasitulleski eesistmel olev plikake pikalt piilus ja lõpuks pärast pikka salaja piilumist läks „juhuslikult” põlve pihta. Olen aus, et alguses oli see tähelepanu naljakas, aga lõpuks tüütas päris ära. Näib, et olen ikkagi külm eestlane, kellel on lai privaattsoon ning meeldib ka hall hiireke olla ja massi kaduda mitte koguaeg kõigiga suhelda.

Täiskasvanud inimesed näevad valget kui kõndivat dollarit. On täiesti tavaline kui inimene küsib, kas ta võib abistada koti tassimisega või pakub auto pesemise võimalust või ükskõik, mis muud teenust, et ainult saaks raha teenida. Meil oli ka juhtumeid, kus inimene küsib jutuajamise lõpus „kus on mu lõuna?” või räägiti, et jõulude ajal küsiti „mis saab minu jõuludest?”. Või lihtsalt tänaval kõndides ajab käed laiali ja ootab, et midagi talle pihku pistaks ning kui kõnnid mööda, siis vöib ka järgi kõndida ja pikemalt moosima tulla. Aga selline julgus küsida käib siinse elu juurde.

Summadega kauplemine on samuti täiesti tavaline. See on kõikjal – turg, suveniiripoed, motikaga linnast koju sõitmine jne. Ainult poodides, kus on asjadel määratud hind ja antakse tšekk, seda ei tehta. Aga poodi peaaegu polegi vaja minna, sest kõik saab turult või naabrilt. Kuid kaubelda peab ka oskama. Esiteks on see ette teada, et valgelt küsitakse rohkem ja teiseks küsitakse alguses nagunii raha väikese kauplemisvaruga. Ning kui sa ei tea kohalikest hindadest midagi ja ei tingi, siis sind nööritakse ja täiega. Noortele põhjamaalastele tundub kauplemine ebameeldiv ja imelik nõukaajamaiguga tegevus, kuid siin on see osa ühiskonnast ja seda lausa peab tegema.

Mmm, aga see kohalik arbuus oli ausõna väärt kauplemist!


Kohalik kõige kuulsam turismivaatamisväärsus on Thomson Falls.



Esimesel nädalavahetusel käisime ühe meid külastanud Keenias töötava vabatahtliku Ollega lähedal asuvas Rift Valleys matkamas. Matk kestis kokku 4 tundi, millest 2 esimest olid kergelt ülesmäge ja väga head töötunnid.


Ning viimane tund kulges raskelt läbi džungli nõlvast alla ragistades. Tegelikult ei olnud plaanis suvaliselt metsa keerata, aga väike tee, mida mööda lootsime nõlvast alla saada, lõppes ühel hetkel allika juures ning milleks uut rada otsida ja ringi minna kui saab ka otse.... või noh ... teoreetiliselt saab. Ma päriselt ka nägin justkui kellegi jälgi alguses, mille järgi püüdsin siis agaralt õiget teed leida. :)

Päris mitmel hetkel oli tunne, et enam ei saa edasi ega tagasi, aga ülesmäge seljataha ju ometi ei lähe!

Õnneks mul olid kotis pikad püksid (o-liibukad) olemas, nii et ma vapra orienteerujana lükkasin ees okkalisi sõlmes taimi laiali ning Olle püüdis lühikeste pükstega võimalikult väheste vigastustega ellu jääda.






Ühel nädalavahetusel võtsime ette ka reisi ümber Keenia kõrguselt teise mäe – esimene on Kilimanjaro, meie sõitsime ümber Mount Kenya (umbes 5199 mümp). Reis kestis kokku kaks päeva ning see oli tõeline kultuurireis. Lõpuks koju tagasi jõudes oli tunne, et nüüd on kõik Keenia tahud nähtud.

Esiteks kohtasime loomulikult mitmeid eksootilisi loomi taas – antiloobid, sebrad, piisonid, erinevad ahvid ja elevandid.





Teiseks nägime ja katsusime nii paljusid taimekultuure, et tekkis agronoomiareisi tunne. Nimelt nähtud-katsutud-pildistatud said teiste hulgas nii tee- kui ka kohvipõõsad, rohttaim banaan, mango- ja avokaadopuud ning ka riis!




Puu? Kaktus!


Ning need lõputud teepõllud olid rohelisuse armastaja silmadele tõeliselt paitavad.



Käisime pikal reisil läbi ka Mukunga lapsepõlvekodust Embu lähistel. Pildil olen Mukunga ja tema tütrega. Nüüd on kõik nipid selged, kuidas nobedalt teed korjata. :)


Kohv kasvas pisut enam kui kahe meetri kõrgustel puudel.


Ning mekkida sai ka värskelt puuotsas valminud banaani.



Tavaliselt neil puu otsas rippudes küpseda ei lasta, see oli pigem haruldane juhus. Reeglina korjatakse banaanikobarad juba varakult põllult ära ja müüakse tee ääres erineva küpsusastmega. Kohalik banaan on pisut magusam/suhkrusem kui Euroopasse jõudev.


Ja mangopuud üllatasid!


Puu oli tegelikult hiigelsuur. Alloleval pildil vasakul on mangopuu ning paremal avokaadopuu. Elumaja taga hoovis!


Mainisin ka riisi. Külastasime reisi esimesel päeval ka Keenia ainukest riisikasvatust.



Kolmandaks nägime erinevusi linnakultuuris.

Traditsiooniliselt on Keenia linn kuiv, must ja veidi nii-öelda virelev.



Teiselpool mäge õnnestus näha üht ehitusjärgus olevat maja toetamas puutoigaste asemel metalltellingud! See oli kõigile meile esmakordne vaatepilt ja olime hämmingus nagu kohalikud Euroopat külastades. Ning on näha, et riis toob linna rikkust, sest riisikasvatuste lähedal oli linn puhtam ja üks koht isegi ameerikalik lõbustuspargi, hotelli ning ülepakkuvate loosungitega. Lisaks kui meiepool mäge on kuiv ja kõrbeline, siis teiselpool on meeletult ilus roheline kauniste kaljude ja orgudega. See oli vaid väga väike piirkond, aga hea oli lasta silmal puhata. Tuleb ka nentida, et kui Nyahururu asub 2300-2400 m üle merepinna, siis Meru lähistel on kõrgust vaid 1300 m ning meie poole mäge pilved lihtsalt ei jõua, sest sajavad teiselpool maha ja niiskem piirkond on viljakam/ilusam.

Ahjaaa, kultuurielamus oli tore, aga õige keenialase tunde saime kätte teisel päeval. Esiteks oli meie kaheksakohaline auto nagunii kergelt ülerahvastatud, sest mahutasime peale kenasti 9 täiskasvanut ja 3 last. Aga see selleks... see on tavaline.

Ööbisime Mukunga naise kodus ja teise päeva hommikul kinkis pererahvas meile suure posu banaane. Teadagi suur banaanikobar pole väga kerge. Meie auto, mille põhja lihvis nagunii iga lamav politseinik (neid on siin meeletult!), oli nüüd veel madalam... oih ...


... aga see pole veel kõik.

Mehed leidsid lähedusest koha, kus nad kauplesid kaks kartulikotitäit mangosid meile kaasa! Nad ei olnud sel hetkel banaanidest veel teadlikud, aga ega meil ei käinud mõttestki läbi, et võiksime midagi maha jätta. Muidugi mahub kõik peale! Auto on jälle natukene madalam, aga kuni edasi veereb, siis on kõik kontrolli all. Keenia ju! :)


... aga see pole ka veel kõik.

Boonusena selgus sujuvalt, et Mukunga naise õde tuleb ka meile auto peale. Iga lisakilo oli nüüd juba loetud ... aga kuidas sa siis ära ütled... loomulikult mahutasime peale!

Hõlpsalt probleemideta me ikkagi hommikul kohe ära ei pääsenud, aga probleem polnud raskuses ... veel... Igatahes kuskil pool tunnikest auto jonnis ja ei tahtnud tööle minna, aga lõpuks saime hakkama.


Nüüd oli küsimus, et kuidas me sealt sügavalt orust 100m kõrgemal asuva korraliku tee peale saame. Otsustasime, et kolm täiskasvanut lähevad jala (st küll nad motika või muu lahenduse leiavad). Võtsime siis kõik nodi peale ning suure tee ristis võtsime ka kolm meid ootavat reisikaaslast peale. Selgus, et nad olid ühe motikaga mäest üles tulnud. See tähendab, et juht pluss kolm täiskasvanud inimest mahutasid end kenasti ühele motikale – see on Keenia!

Jätkasime oma suure pereautoga samuti Keenia stiilis sõitu. Et lamavatele politseinikele ise põhi kinni lamama ei jääks, siis tuli kasutusele võtta uued meetodid nende ületamiseks. Nüüdsest ületati bumpid sõites diagonaali vastassuunda ja seejärel diagonaali tagasi oma suunda. Kohalikud vaatasid meid kui ilma imet. Ei teagi, kas nad polnud kunagi nii palju valgeid korraga näinud või kas tõesti meie sõidustiil äratas tähelepanu nende täiesti sõgedas liikuskultuuris. Ilmselt siiski viimane, aga keegi pahane ei olnud, sest nad on harjunud, et vastassuunas tuleb keegi vastu ja peab hoo maha pidurdama. Oeh, ja neid bumpe oli loendamatu arv, aga me saime nendega kenasti hakkama!

Jätkasime üheskoos reisi kohalikku erakooli, mis oli üks meie kohustuslikest sihtpunktidest.


Alloleval pildil on näha, kuidas näeb välja maja, kus tüdrukud ööbivad.


Pärast kooli külastamist meiega hommikul lisandunud Mukunga naise õde jätkas ise oma teed ning äkki selgus, et meie plaanist ujuma minna ei tule midagi välja. Kiirustasime (aeglaselt) lihtsalt otse koju, sest kl 19 läheb järsult pimedaks, meil oli veel mitu tundi minna ja autosõit on pimedas äärmiselt ohtlik. Ahjaa, meil töötas ainult üks lähituli ja iga vastutulev auto pimestas meeletult. Aga see on ka okei, sest see on Keenia!

Tee peal kohtasime julgeid ahve, keda õnnestus otse autost banaanide ja mangodega toita.




Teel Merust Nakurusse oli meil siiski üks kohustuslik turismipeatus, sest ühelpool teed oli rukkis ja teiselpool pisike kartulipõllulapike, mille kõrval paar rida rohelisi herneid ning eemal paistsid kõigele lisaks ka toonekured! Eesti! Esimene reaktsioon oli, et see on ju Eesti! Justkui pääsukegi oleks üle pea lennanud.




Ja justkui Lõuna-Eesti pätsid taustal, eksole :)

Vulkaanilise ajalooga Mount Kenya oli vasakule vaadates samuti koguaeg täiesti olemas. Pildil ei näigi see olevat nii kõrge, et vajaks 4-päevast mägimatka.


Pärast Nakurut oli vaja teha oluline valik – kas sõita heal teel läbi Nyeri ja teha väike ring või lõigata paarkümmend kilomeetrit mööda väga ebatasast saviteed. Kuigi oli juba pime, siis meile oli sellegipoolest oluline võimalikult kiiresti koju jõudmine ning otsem tee oli reeglina kiirem ja samuti on seal väiksem liiklus ehk vähem pimestavaid autosid.

Jätkuvalt käis põhi mööda maad aeg-ajalt, aga ka sellega harjub. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime kõik ilusti koju. Kell muudkui tiksus. Juba paistiski õige vähe asustatud koha valgus ja asfalttee kaugel ...

... kuni kui meil summuti alt kukkus.



Alguses oli see paras šokk. Juhtus see, mida kõige vähem soovisime. Aga suur osa meie seltskonnast hoidis vägisi naeru tagasi ja midagi ei saanud teha – kogu see päev oli ju paras komöödia ja see oli pärl, mis pani vägisi naerma.

Nüüd meil oli linna kõige kõvem auto. Meie masina müra oli kuulda ka naaberkvartalisse ja ilmselt nii mõnigi ärkas sellepeale. Üks meist teadis veel visata kildu, et see on kui kolmene bemm, mis teeb võimsat häält, aga edasi ei lähe.

Igatahes enne südaööd me lõpuks jõudsime oma kaheksakohalise pereautoga rõõmsalt koju – 9 täiskasvanut, 3 last, hiiglaslik kobar banaane, kaks kotti mangosid ja summuti. Enam kui 500km läbitud ja Mount Kenyale ring peale tehtud. Kõik elus ja terved. Taas on meeletu kogemustepagas ja väärt elamus kodumaale kaasa võtta.


Aitäh Tiidrekule meeletu organiseerimise eest!
Aitäh tublidele kokkadele heade toitude eest!
Aitäh kõigile asjaosalistele, kes laagri meeldejäävaks muutsid!
Aitäh sponsoritele, eelkõige OK JOKA, Kangasala SK ja Estonian Business School, et treeninglaagri võimalikuks tegite!


Lõpetuseks motiveeriv lause koolimaja seinalt ja täiskäigul edasi.




Piltide autorid: Tiidrek Nurme, Olle Kaidro, Ott-Jaanus Heile, Evely Kaasiku.

2016/12/03

2016. aasta

2016. aasta hooaeg sai ametlikult lõpetatud oktoobri alguses 25 Mannaga. Ootasin seda hetke väga. Olin hooaja lõpuks vaimselt väsinud, väga väsinud ning võib-olla isegi murtud ja pettunud. Vajasin puhkust ja refreshi tegemist ning hea on nentida, et möödunud aeg on olnud kasulik ning olen taas uue hooaja ehitamise rajal.

Enne, kui asun aastat kokku võtma, siis kõigepealt soovin teha kniksu ja kummarduse Estonian Business Schoolile, Kallisaba Puhkemajale, Nordwoodile, Ferroline Groupile, Aarens Projektile ja PRT Automationile ning klubidele JOKA ja Kangasala SK, kes toetasid mind sel aastal ning tegid võimalikuks osalemise treeninglaagrites ja võistlustel.

Lõpetasin eelmine postituse sõnadega, et selle aasta üheks tähtsaimaks eesmärgiks on jooksukiiruse tõstmine. Juba talvel tundsin, et jooksukiirus on hea, pikem põhja ladumine ja tavapärasest lühem talvehooaeg oli kasulik. Lühike talvine organismi äratamine suusa-o tiitlivõistlustel oli üpris edukas - üliõpilaste MMil kõigil individuaaldistantsidel poodiumil ehk top6 seas ning EMil püsivalt 20 parima seas, isegi üliõpilaste MMi medal ja EMi suurepärasemad kohad polnud kaugel, aga need polnud ka mu eesmärgid. Kogu talv sisimas ootasin, et saaks lõpuks jooksma, katsetada ettevalmistuslaagrit Lõuna-Euroopa asemel USAs ning seejärel juba võistelda.

Suuski tegime üliõpilaste MMil ise!

Ei kehtinud olukord, et suusk ei libise. Järelikult oli tõuge nõrk. Andsin vihaga minna kõigil distantsidel.

Ja kui piisavalt tugevalt tõugata ning ka orienteerumisega hakkama saada, siis on tasuks poodiumikoht. Siit jäi hammas verele, et suvel peab kindlasti talviseid tulemusi vähemalt kordama kui mitte ületama.

Austrias EMil oli rõõm ka teistele tiimikaaslastele kaasa elada, kui ise parasjagu ei võistelnud. Pildil tublid sprinterid Piret Pärnik, Ilmar Udam, Daisy Kudre ja Mattis Jaama pärast edukat sprinditeadet, mille nad lõpetasid väga heal 13. kohal.

Ning vaated olid Austria Alpides absoluutselt imelised ... ja Eesti koondise joped samuti ilusad. :)

Sõitsin end juba WUSOCil veebruari keskel täiesti süsiks, kuid märtsi alguses jätsin Austriasse EMile kogu oma suusaisu. Pärast seda viskasin viisakalt suusad-kaikad nurka, otsisin välja kõik jooksmiseks vajaliku ning juba vähem kui nädal hiljem ehk 12. märtsil olin teiselpool maakera - USA, Arizona, Flagstaff.

Ameerikamandril oli vinge! Nalja sai jooksjatega enam kui nabani. Kildu rebiti söögi alla ja peale, väärtuslik trenn ja lihashooldus iga päev ning 1,5 kuud kõrgmäestikus möödus imekiirelt.

Esimese nädala võtsin rahulikult ja elasin sisse. Olin täiskohaga suvitaja.

Esimesel nädalal ei jõudnud ära oodata, et saaks lõpuks trenni hakata tegema. Mmmm, need pikad treeningud... ainult, et keeruline on mõista, kuidas saavad jooksjad teha kõik treeningud edasi-tagasi vaid paari tee peal. Mind tõmbas koguaeg metsa poole ja käisin tihti hoopis väiksematel metsateedel jooksmas. Vahel jooksin ka lihtsalt kõhutunde järgi metsas. Nii oli hea. :)

Elasime 2000m üle mere pinna, Arizona osariigi kõrgeima tipu jalamil. Loomulikult oli eesmärk see ka vallutada. Pildi jäädvustas Linda Treiel, tipu poole asusime teele Kaur Kivistiku ja Ott-Jaanus Heilega.



Ja vallutatud see sai! 3852 m.ü.m.p

Meie suurest pereautost leiab road trippimas Keio Kitse, Ott-Jaanus Heile, Allar Lambi ning roolis on Andi Noot. Järgmine must do oli ....

... Grand Canyon. Otseloomulikult! 

Käidud! Nähtud! Vau! Seda grandioossust ei anna sõnadega kirjeldada. Kas tõesti on põhi ligi kahe kilomeetri jagu langusmeetreid madalamal?

Siiski oli tegu treeninglaagriga ja kui lihaseid piisavalt ei poputanud või ilmataat otsustas lund saata pärast eelnevat enam kui 20 kraadiga päeva (ilm oli väga muutlik!), siis andsid meil kõigil vahelduva eduga jalad tunda. Ka minul. Kuid õnneks mitte midagi drastilist.

Trenni nautisin nii allamäge kui ülesmäge, staadionil kui metsa all.

Ja kolm korda õnnestus laagri lõpus isegi kaardile jõuda! Pildil olen Sunset kraatri nõlval vulkaanilisel tuhal, kust ühele poole vaadates näeb vallutatud Humprey's Peaki ja teisele poole külastatud Grand Canyonit.
Orienteeruma pääsesin suuresti tänu soomlasest sprindi maailmameistrile Marten Bostromile, kes oli samal ajal Flagstaffis laagris ning oli valmis oma kaarte jagama. Kiittos!

See kaartide kvaliteet on seal nagu ta on ... aga midagigi, et nälga rahuldada! :)

Kodumaale jõudsin tagasi 21. aprillil ning kohe algas tihe võistlusperiood - maailmakarikas, Eesti MV, Tiomila, Euroopa MV, Balti MV, Jukola. Ning oligi juba käes juuni lõpp ja üliõpilaste MMini vaid üks kuu.

Hooaeg algas minu jaoks väga keeruliselt. Ma justkui teadsin, mida peab tegema, kuid lihtsalt ei saanud hakkama. Ma ei suutnud oma sooritust kontrollida. Ma ei suutnud leida enesekindlust. Iga võistlusega leidsin natukene enesekindlust, õppisin justkui uuesti orienteeruma, leidsin iga kord midagi, mida teha paremini. Aga õppeprotsess ja orienteerumise loomulikuks jooksmise osaks muutmine võttis aega.

Igal nädalal olid nii olulised võistlused ja soovisin teha tublid sooritused kõigil. Muudkui arenesin ja pingutasin oma parimat. Tiomila näitas selgelt, et füüsiliselt olen hea sammu edasi teinud - andsin esimese vahetuse üle teisel kohal! See lisas enesekindlust EMiks. EMil püüdsin enda sooritusi teha (tublid kontrollitud jooksud), kuid ükski võistlus ei õnnestunud nii hästi kui lootsin. Ikka tulid sisse häirivalt suured vead. Mul oli veel palju uuesti meenutada ja õppida, kuidas orienteerumine käib...

Pärast Jukolat tegin mõned trennid Soomes ja käisin ka Rootsis MMiks ettevalmistavas laagris. Sain taas juurde enesekindlust, sujuvust ja orienteerumiskiirust. Aeg aga läks marukiiresti. Juba oligi käes Eesti MV sprindis ning pärast seda üliõpilaste MM Ungaris, mis oli minu selle hooaja kõige suurem eesmärk.

Eesti MV sprint oli selle hooaja üks parima keskendumise ja sooritusega võistluseid. Kõik sujus ja tunne oli super.

Rahulolu. Ja nüüd valmis üliõpilaste MMiks.

Eesti MV oli nii vaimselt kui füüsiliselt lihtne. Olin väga heas hoos ja see pani ka uskuma, et WUOCil on kõik võimalik. Üliõpilaste MMi sprindiks valmistusin hästi - joonistasin kaardi ja mõtlesin ka valikuid läbi. Soovisin mitte üle mõelda ja seega liiga detailidesse ei läinud. Pigem viisin end vaimselt õigele lainele. Kõige tehnilisemas osas ma polnud nobedaim, kuid häving tuli kaardi valesti lugemisega ja valesse punkti jooksmisega. Vea korrigeerimine maksis mõned sekundid, mõned kohad ja tasuks seekord 14. koht. Siiski ka puhta jooksuga ei oleks tulnud sprindis medalit, nii orienteerumis- kui jooksukiiruses jäi pisut puudu.


Eesti tiim üliõpilaste MMi sprinditeates - Evely Kaasiku, Raido Mitt, Sergei Rjabõshkin, Sigrid Ruul. 8. koht.

Sprinditeade jääb mulle sellelt võistluselt kõige enam meelde. Teel esimesse jooksin venelannaga (EM 8. koht sprindis) kord üks ees, kord teine, kuid pärast esimese märkimist avastasin end juhtpositsioonile jäävat ja kuklasse hingamine muutus aina vaiksemaks. Raja alguses tegin ühe vale valiku, millega sai grupp taas kätte, kuid poolel rajal olin taas üksi ning hiljem GPSi vaadates võttis muigama, kuidas täpike grupilt lihtsalt eest ära liikus. Pärast vaatepunkti olin superettevaatlik. Kuna pole taolise olukorraga harjunud, siis lõi sisse ebakindlus ja see mõjutas ka tempot. Siiski hoidsin liidripositsiooni lõpuni ning kuigi lõpusirgel ründas selja tagant jõuliselt Ungari, kellega lõpetasin samal sekundil, siis oli hea meel anda Raidole vahetus edasi esikohal. Ma olin kergelt hämmingus, et Raido eelmisel õhtul visatud nali tõesti täide läks.

Teadsin, et lühirajal pean vaid puhtalt raja läbima, sest sooritus, millega saab rahule jääda toob ka selleväärilise koha. Jooksin oma rütmis ning orienteerumine sujus alguses kenasti. Startisin viimasena ning mul oli rõõm püüda ees startijaid, kuid ühel momendil hakkasin ilmselt liialt kiirustama ning kaotasin kontrolli... oleks on sama hea kui poleks, aga samamoodi nagu kaks aastat tagasi, siis olin ka seekord enne suurt viga medalikonkurentsis. Kurjam... Ning kõige totram on, et ma ei näinud punkti objekti ka selle kõrval seistes! Jah, punkti objekti, milleks oli valliga auk, kuid tõesti ei eristanud valli seal raiesmikul/ metsa äärel/ heinamaal. Pärast minuteid tiirlemist kaugemal ja lähemal punktile hõikas leedulanna 5m kõrvalt, et punkt on seal. Hämming, pettumus ja viha võitlesid sel hetkel orienteerumist kontrolli all hoidva poolega. Jõudsin kuidagi lõpuni... 16.koht.




Kurb, et seekord nii läks. Aga järgimine kord ehk kahe aasta pärast on üliõpilaste MM Soomes. See on viimane WUOC, kuhu vanus veel võistlema lubab. Nälg treenimiseks ja korralike soorituste tegemiseks on suur.

Siiski orienteerumise suurimaks ja tähtsaimaks võistluseks on MM - päris maailmameistrivõistlused. Lappisin haavad kokku ja olin taas võistlusvalmis. Füüsiliselt aga tundsin, et olin endast kõik andnud Ungaris ja samuti oli keeruline uuesti end vaimselt nii sajaprotsendiliselt kokku võtta. Avastasin, et olin kogu oma energia kogunud ja hoidnud üliõpilaste MMiks ning väga-väga raske oli öelda ajule, et üks samasugune pingutus on veel vaja teha.

Leidsin motivatsiooni, et nüüd on võimalus lollused tegemata jätta ja hea tulemus saavutada. Minu esinemine tiitlivõistlustel oli aga nii-öelda Harju keskmine. Jah, parandasin isegi möödunud kahe aasta tulemusi, kuid mitte mingit rahulolu see MM ei pakkunud. Peale selle, et see sai läbitud.

Tulemus pole midagi suurepärast, kuid see on mu parim koht sprindi distantsil. Olen kahel eelneval aastal totaalselt põrunud ja seekordne konarlik sooritus andis juba parema koha. 32. kohta kordasin ka lühirajal. 

Kõige enam positiivset emotsiooni pakkus sprinditeade, kus koos teistega võisteldes ja võideldes suutsin oma maksimumi pingutada. Vorm polnud kaugeltki nii hea kui üliõpilaste MMil, kuid suutsin vältida vigu ning oli rõõm tuua Eesti tiim finišisse 9. kohal pika jälitajate grupi eesotsas. Kusjuures nägin tegelikult rajal peaaegu ainult leedulannat ja et grupp selja taga oli nii pikk, oli väga hea üllatus.

Pärast MMi tundsin end suhteliselt saamatult. Ja pärast hooaja viimaseid võistluseid sain vaid nentida, et mul ei õnnestunudki päriselt orienteeruma õppida. Õppida orienteeruma nii, et on sees see õige ja hea tunne, kõik sujub ning lihtsalt lähed vooluga kaasa ja kontrollid olukorda. Koguaeg oli sees tunne, et peaaegu tuleb välja, kuid samas oli palju ebakindlust ja küsimus, et kus on minu orienteerumine. See orienteerumine, mida möödunud aastal tegin. Kas kevadine vähene tehniline ettevalmistus ja kiire võistlushooaja algus rabasid jalust ja ei saanudki joonele tagasi? Igatahes minu o-tehniline tase arenes hooaja jooksul, kuid vaid lihtsal maastikul suutsin leida selle õige mineku ning tehnilisel jäin hätta.

Et aga 2016. aastast kaasa võtta ka midagi positiivset, siis tegelikult sai eesmärk möödunud hooajal jooksu kiirust tõsta täidetud, nii et kõige osas nuriseda ei saa ning tuleb sihikindlalt edasi minna. Nüüd on oluline, et füüsiline areng jätkuks ja suur fookus on vaimsel tööl.

2017. aasta MM toimub Eestis. Ma ju tean, kuidas orienteerumine siin käib. Las ma näitan!


Olen nüüd kolm aastat põhiklassis võistelnud. Juba saab vaikselt ka statistikat luua.






Olen üpris üllatunud, et sel aastal saavutatud tulemused tegelikult näitavad isegi edasiminekut. Ning ainult paremaks saabki praegusest punktist veel minna. Ootan põnevusega järgmist aastat. :)


2016/01/29

Töine talv, põnev kevad


Hooaja lõpp andis stardi sihikindlatele ettevalmistustele 2017. aasta MMiks.

Loodud on ettevalmistustiim nimega Team 2017, kelle tegevust veab Šveitsi endine oj-koondislane ja praegune so-koondislane Gion Schyner. Ta teab, mida tähendab tipus olemine, kuidas maailma üks tugevamaid koondiseid tegutseb ning olles juba mõnd aega kursis Eesti orienteerujate tegemistega, siis julgen väita, et ta on osanud meid väga hästi suunata. Siiski koostöö on olnud veel lühike ja tõsisem osa alles ees.

Meie esimene kogunemine oli Euromeetingu ajal. Panime paika, kus me oleme ja kuhu soovime jõuda. Võistlus kodumaal maailma tippudega konkureerides andis ka esimese tagasiside, mida saame nii füüsiliselt kui vaimselt endas arendada.

2017 oleme tugevamad ja targemad kui kunagi varem.
Meis on palju potentsiaali. Timo näitas, et ei lepi kodumaal vähema kui poodiumikohtadega, kuid ka teised tegid tublisid sooritusi. Ise jõudsin kahel distantsil kolmest üheksandale positsioonile. Osa teravamast tipust oli küll puudu, kuid teades, milline on olnud vahe osavõtjatega MMil, MKdel ja tundes, mida kodumaastik pakub, siis oli hea võrrelda, kuidas tekib kaotus ning rõõm oli näha, et see oli siin väiksem.

Õppisin, et kuigi Eesti meistrivõistlustelt võivad tulla kuldmedalid enda kiiruse ja orienteerumisoskusega, siis samas suunas arengu jätkudes ei ole kõrgete eesmärkide täitmiseks piisavalt. Peab orienteerumistehnikas harjutama sisse uusi nüansse ning ka füüsiliselt suure sammu edasi astuma.

Näiteks pean õppima liikuma kiirelt ka metsas, mis peamiselt tähendab tempo vähem või mitte üldse langetamist, aga ka õigete objektide märkamist/valimist. Oluline on suuta joosta ja kaarti lugeda piiri peal - mida kõrgem on risk, seda suurem on võit. Poodiumikohtasid ei võideta mugavustsoonis.

Hoidke meil silma peal Facebooki lehel Team 2017 Estonia!

Esimene kohtumine enne Euromeetingut andis tugeva tunde.
Meetingud toimuvad iga kuu. Treenime, võistleme, analüüsime - üheskoos tippu.

Sügis ja talv on olnud töised.

Seda igas mõttes. On läbitud sadu kilomeetreid joostes ja suusatades, kogunenud tubli kolmekohaline number treeningtunde. Treeningud on sujunud siiani plaanipäraselt ning viriseda annab vaid iseenda üle, kui mõni treening on ära jäänud või liiga hilisõhtusse lükkunud. Pisut tegi nüüd jaanuari lõpus põlv liiga, kuid hetkel näib see olevat kontrolli all.

Soomes tööpõllul onupoja Jarmoga. Proovisin suusataja eksitada metsa.
Ikka tuli välja ... peab uuesti proovima.

Niigi lühike talvine hooaeg on veel lühemaks kärbitud.

Paljud on küsinud minu plaane seoses talvise hooaja ja suusaorienteerumisega. Olen võtnud kindlaks sihiks 2017. aastal MMil tubli ja tugeva soorituse tegemise ning kuna seal on vaja olla kiire jooksusammul, siis, jah, see hooaeg ei ole mulle prioriteet number üks. Kui aus olla, siis ka mitte number kaks, vaid pigem kolm.

Sel talvel olen jooksnud enam tunde ja kilomeetreid kui kunagi varem. Jaanuar on olnud korralik mahutreeningute kuu ja kui tavaliselt olen sel ajal juba võistlustele keskendunud, siis nüüd keskendun suusaorienteerumisele vaid veebruari ja tükikese märtsist.

Jaanuari keskel suusaorienteerumine tekitas huvitavaid tundeid. Olin siis suhteliselt oj-mõtetes ning so-kaardi lugemine oli võõras. Need kaks ala on ikkagi uskumatult erinevad. Praegugi ei tunne end veel päris õiges elemendis, kuid tean, et olen teel sinna.

Mõnel päeval koguneb natukene rohkem kilomeetreid (ja samme).
Näiteks 20. detsembril: sprinditreening Võru linnas, lisaks metsas mõnus
orienteerumine ja õhtul üle 1,5h rullsuuska.

Päris ükskõikselt ma siiski talvehooaega mööda ei lase.

Lisaks võistlusmomendile on ka väiksemaid eesmärke seatud. Veebruari keskel võtan osa ajaloo esimestest üliõpilaste maailmameistrivõistlustest suusaorienteerumises ning märtsi esimesel nädalal Euroopa meistrivõistlustest. Usun, et olen suuteline ületama möödunud aasta EMi tulemusi, kuid kindlasti tuleb veel selle nimel sihikindlalt tööd teha.

Talvine jooksuvorm on hetkel parem kui kunagi varem. Kuidas suusakiirus? Eks seda ole (loodetavasti) peatselt näha Eesti meistrivõistlustel. Ka endal on põnev.

Mahutreeningutele pani punkti Viru Maraton 23. veebruaril
ning nüüd sai alustada kiiruse kogumist.

Selle aasta üheks tähtsamaks eesmärgiks on jooksukiiruse tõstmine.

Seega sai langetatud otsus minna USAsse kõrgmäestikulaagrisse. Lähen sinna mõned päevad pärast Euroopa MV Austrias. Lennupiletid on juba ostetud ja enam taganemisteed pole. Pisut kardan, kuid usun, et kõik läheb hästi. Tean, et see mõjub mulle ning pean vaid oma organismi hoolikalt kuulama. Orienteerumisvõimalused seal peaaegu puuduvad, kuid usun, et targalt treenides on kõik kontrolli all. Füüsiliselt järgmisele tasemele jõudmiseks on see aga suurepärane võimalus.

Laagrist tagasi tulles pikalt puhkamiseks aega ei ole. 30.aprillil algab juba Poolas MK round 1 ning vähem kui kolm nädalat hiljem toimuvad Tšehhis Euroopa MV.

Jällekuulmiseni!

2015/08/15

MM 2015 - samm edasi või tagasi?

Hooaja tähtsaim sündmus tõi kahetisi emotsioone. Seekord on tavapärasest kaarditööanalüüsist olulisem natuke sügavamale vaatamine. Alustan algusest.

Talvine suusaorienteerumishooaeg lõppes 28. veebruaril ja 5. märtsil juba sõitsin ligi 1,5 kuuks laagrisse ning alustasin suvele üleminekut. Kogusin oskuseid, enesekindlust ja veidi ka kiirust.

Ja nii lõunalaagris tugevaks saimegi
Hooajale sai algus antud Eestis Jüriööl, kus tulime taas pronksisele kohale. Mai alguses õnnestus Tiomila avavahetuses liidergrupi eesotsas ehk kolmandal kohal teatepulk üle anda. Kaks nädalat hiljem Eesti MV lühirajal olin kergelt roostes, kuid üldine valmisolek oli hea ning sooritus oli piisav meistritiitli võitmiseks. Teates tõime JOKA naistega kõhklusteta kullad koju. Muidugi siin polnud minu käsi peaaegu üldse mängus, pidin lihtsalt raja määrustepäraselt lõpetama. Mai viimasel nädalavahetusel Balti MV-l olin jätkuvalt hoos, kuid seda küll rohkem füüsiliselt ilmselt, sest tavarajal avastasin end üks hetk rada tagurpidi jooksmas, mnjah ...

Õnnelik kuldne tiim
Balti MV-lt sõitsime otse MK-le Norra ja Rootsi piirile. Seal oli jalg veidi suss, kuid oli selgelt näha, et skandinaavlased on omal maastikul ikka pea jagu üle. Kolmest distantsist ühegagi ei saa rahule jääda. Tavarada ja lühirada näitasid, milliseid kohti pean veel ravima, kuid sprint näitas selgelt, et füüsiline vorm füüsiliseks, aga tänavatel orienteerumist ma ikka ei mäletanud peaaegu üldse. Puhata aga veel ei saanud. Tuli teha veel viimane ponnistus - Jukola. Lootsin, et suudan end kokku võtta, aga kui on väsimus, siis on väsimus. Seekord kaugustes avavahetuse liidrist. Võistlusterohke hooaja algus kulges mitmekesiselt - kogetud sai nii pettumust kui õnnestumsi. Nüüd sain lõpuks aga puhata ja keskendusin 100% MMiks valmistumiseks. 47 päeva oli esimese stardini.

Puhkasin paar nädalat ning meenutasin orienteerumist taas juuli alguses, kuu enne MMi. Jalg oli hea! Ja kui jalad jooksevad, siis on ka mõistus paigas. Kolm nädalat enne MMi katsetasin end staadionil - 800m ajaga 2:25. Enne seda jooksin viimati tartaanil vist kolm aastat tagasi. Ka metsas oli minek lihtsalt nauditav. Mets oli Eestimaa suvemängudel Saaremaal ka hea läbitavusega ning väga tasane, kuid tunne oli tõesti super. Nüüd pidi jooksukiirust hoidma ning orienteerumisele andma viimase lihvi.

Harjutasin hoolega ja kogusin enesekindlust. Ning kindlus tuli! Suund, sammud, objektide lugemine - kõik tuli iseenesest. Kaardilugemine pole vist kunagi nii loomulikult tulnud kui juuli keskel, paar nädalat enne MMi. O-tehnikale suunatud laager täitis oma eesmärgi - leidsin enesekindluse.

Mu jutust on ununenud üks asjaolu - MMil on kavas metsadistantsid, aga ka sprint. Kuna see on suusa-o-le küllalt sarnane, siis tundsin, et oluline on vaid meenutamine. Tegin kaks sprinditreeningut enne MMile sõtu. Need olid väga kvaliteetsed. Esimesel oli tegevus veidi võõras, teisel juba kodusem. Analüüsisin treeninguid ning valmisolek ka selle distantsi osas kasvas. Teadsin, et saan kohapeal veel sprindikaardi lugemist harjutada. Sain ning leidsin rütmi. Hinges oli veidi rohkem metsavaimu, kuid leidsin ka hea tunde sprindimaastikult.

Kiirusele andsin viimase lihvi staadionil - 1000m ajaga 3:06.

Nii. MM oli käes, tõehetk saabunud. Füüsiliselt tundsin end paremini kui kunagi varem. Vaimselt olin teinud parima, et olla valmis kõigeks, mis ees ootamas - kolm sprinti ning kaks metsadistantsi. Mul oli üks eesmärk: näha endas arengut võrreldes möödunud aastaga. Jah, kõrval on konkurendid, kuid hetkel näen, et kõige suurem konkurent olen ma ise. Soov oli näha, et olen astunud sammu edasi, tipule lähemale.

Eesti koondis MMil
Võtsin täpselt üks päev korraga.

Sprindi kvalifikatsioon.
Aimamata, milline on minu seis võrreldes teistega, läksin kvalifikatsioonis endast parimat andma. Vaja oli kindlustada koht finaalis. Eesmärk sai täidetud. Kaheksandana finaalis! Vähem kui minut kaotust alagrupi võitjale ning selja taga turvalised 36s. Kiire analüüs näitas, et mõned valed valikud, kuid kiirus oli hea! Seal oligi olulisem kiire otsustamine ja planeeritu elluviimine kui alati parima variandi leidmine. Finaalis pidin vaid sama kordama.

Tulemused.



OK JOKA sprinterid

Enne sprinditeadet käsid läbi mõtted, et kui vaid saaks selle päeva puhata, siis oleks kvalfikatsioon lahtijooksuna mõjunud ning finaalis lendaksin. Oli hirm, et sprinditeade vaid väsitab. Jah, praegu mõtlen, et miks ma üldse peaksin millelegi sellisele mõtlema. Kui on plaanid paigas, siis tuleb neid täita järeleandmisteta ja anda maksimum. Ka teised väsivad. Tegu on orienteerumisega ning tuleb keskenduda tehniliselt puhtale sooritusele. Orienteerumiskiirus dikteerib jooksukiirust mitte vastupidi.

Sprinditeade.
Spinditeate esimeses vahetuses oli tunda päev varem tehtud pingutust, kuid ega siin millegi üle liigselt kurta ei saa. Tuleb nentida konkurentide üleolekut. Järele mõeldes meenub, kuidas raja lõpu osas väsimuse kuhjudes, kui mina võtsin hoogu maha kaardi lugemiseks, siis just nendel hetkedel konkurendid möödusidki. Siiski, Kenny sai teises vahetuses rajale 11./12. positsioonil tugevas grupis. Taani oli eest ära enam kui minutiga, kuid avavahetuse teise kohaga oli vahe vaid 22s. Varasemate joostud sprinditeadetega on areng silmnähtav ja ilmselge. Kenny, Kristo ja Elo võitlesid väga vapralt lõpuni ning tõime Eestile 15. koha!

Tulemused.


Evely Kaasiku, Kenny Kivikas, Kristo Heinmann, Elo Saue.
Foto: Raimo Arvola

Sprindi finaal.

Sprindi finaali läksin jooksma eesmärgiga teha lihtsalt puhas sooritus, kuid kus on võimalik joosta, siis ei unusta end sporti nautima, vaid läheb sisse kuues käik. Olin enne starti rahulik, võistlusnärvi õieti ei olnud tekkinud. Meenutasin möödunud aasta finaali Veneetsias, kus enne K-punkti jõudmist hõigati eesti keeles "läheb, läheb, Evely". Ehmusin ja katus sõitis koheselt. Seekord olin valmis kasvõi selleks, et koer jookseb algusest lõpuni järel, kuid mind see ei kõiguta, sest teen enda sooritust. Miski aga sõidutas mu katuse ka seekord.

Karantiinist starti oli 12 minutit. See oli pikk maa ning viis väga areeni lähedale. Viimased 4 minutit sai praadida end stardikoridoris. Jõudes 4 minuti jooneni, oli kuulda spiikrit kommenteerimas ja rahvast kaasa elamas. Sõnadest aru ei saanud, aga müra käis lainetena. Nähes kaks minutit enne starti taas järgmist võistlejat rajale minemas, tundsin, kuidas oli närv naha vahele pugenud. Püüdsin seda kontrollida meenutades, et keskendun puhtale sooritusele, kuid legendi nähes tajusin, kuidas ma vaatan, aga ei näe, info ei jõua kohale. Seda on keeruline selgitada, aga ilmselgelt olin omadega kokku jooksnud juba enne starti. Kogu rada proovisin end koos hoida, kuid üritamiseks see jäi. Pärast seda, kui mu järel startinu, kellega koos ma ka lõpetasin finišis küsis "Mis sa raja alguses tegid? Ma nägin sind 9. punkti minekust alates, aga ma ei jõudnud sulle järgi, sest sa olid palju kiirem," ja märkasin, et ta lõpetas 11. positsioonil, siis tuli nutumaik suhu ja ma ei osanud enam millelegi mõelda.

Tulemused.

Foto: World Of O
Nüüd tuli end lühirajaks kokku võtta. Kustutasin mõttest sprindid .. või vähemalt püüdsin seda teha. Üht vaba päeva kasutasin metsamaastikuga tutvumiseks. Veidi olin ebakindel, kuid tundsin, et iga kaardiga veedetud minutiga tundsin end mugavamalt ja kodusemalt. Pealegi oli tegu Eestile väga sarnase maastikuga. Meenutasin õhtul veel feelingut, mis oli Eesti MV lühirajal parematel etappidel. Seadsin endale sihi esimene punkt võtta rahulikult ja kindlalt. See oli ülioluline sisseelamiseks uude võistlusesse. Lootsin, et kogu sujuvus, mis oli enne Šotimaale sõitmist, tuleb iseenesest tagasi. Ootasin lühirada enne MMi kõige enam.

Lühirada.
Mis aga juhtus, oli see, et juba esimesse minnes suutsin end paralleelsituatsiooni mõelda ja tegin 3-minutise vea. Meenutades sinna minekut, siis mäletan, kui hoolikalt ma oma tegevust kontrollisin. Mis siis valesti läks? Hoidsin tempot küll vägisi tagasi, kuid tegelikult oli see ikkagi liiga kiire tolle hetke võimete kohta. Ma oletasin ja "tunnetasin" oma asukohta, kuid see polnud 100% reaalsele olukorrale tuginev.
Teise ja kolmandasse lugesin hoolikalt kaarti, kuid unustasin, et järgnevat pikka etappi peab veidi teistmoodi lugema. Pärast punktist väljumist sain aru, et kiirustan. Püüdsin valikut teha jooksusammult ja kaotasin vahepeal tekkinud mingisugusegi kontrollitud tegevuse. Seisatasin samuti mõned korrad ja püüdsin teha tarkasid otsuseid, kuid justkui ei osanud. Oletasin endale asjad klappima. Olin liimist totaalselt lahti. Ütlen ausalt, et kui ma neljandas või viiendas juba väikese grupiga koos poleks olnud, siis ma oleks väga palju rahulikumalt ning ilmselt ka ebakindlamalt liikunud. Mingi hetk tundsin, et kaardilugemine hakkab meenuma, kuid lõpus läks juba lihtsalt füüsiliselt pingutamiseks. Kokkuvõttes saab sooritust vaid ühe sõnaga kommenteerida: pettumus. Tundsin, et tahaks minna vigade parandust tegema ja leida üles see õige orienteerumise feeling.


Tulemused.


Foto: World Of O
Teade.
Vigade paranduseks oli teatevõistlus. Läksin lihtsalt püüdma mingisugustki õnnestumise tunnet sellelt MMilt. Sain palju üksi joosta ning tunnetada, mis see orienteerumine endast kujutab. See polnud kuidagi tiitlivõistluse moodi. Meenutas pigem hooaja esimest võistlust. Soov oli joosta nii nagu ma mäletasin juuli kuust, kuid kadunud oli igasugune enesekindlus. Õnneks katastroofi korda ei saatnud ning Elo ja Sigridiga sai lõpetatud auväärsel 11. kohal.

Tulemused.

Kokkuvõteks
Eesmärk oli näha endas arengut. Nii GPS, vaheajad kui ka konkurentidega koos jooksmine näitasid, et füüsiliselt olen tipule lähemal kui möödunud aastal. Sprinditeates suutsin püsida konkurentsis ning lühirajal ei käinud grupi liidrite tempo liigselt üle jõu. Mõlemal distantsil peab nentima tugevamate eest libisemist raja lõpus, kuid on hea näha, et olin võimeline sel aastal konkureerima maailma top 10-20 kohtadega. Nendele kohtadele on konkurents tihe, kuid siit pole pikk tee kõrgemale.

Sain MMilt palju jõudu edasi töötamiseks ning sihtidele kindlaks jäämiseks.

Need olid mu viiendad suured tiitlivõistlused ning teised täiskasvanute maailmameistrivõistlused. Tunnen, et olen iga aastaga kasvanud tugevamaks nii füüsilselt kui vaimselt. Ka selle aasta kogemus oli hindamatu väärtusega mõteldes aastale 2017, kui toimuvad maailmameistrivõistlused Eestis.

Pole olemas põrumist, on õppetunnid.