SOS

Ma olen täiesti nõutu .. ma ei tea, mida teha .. ma ei saa mitte midagi aru .. Keegi aitaks?

Probleem seisneb selles, et ma ei oska suunda hoida. Nii Peko Kevadel kui Jüriööjooksul juhtus täpselt sama jama. Kahjuks viimasel rohelises soos ja pimedas, mistõttu vea hind oli eriti magus.

küll on tore, et GPS oli peal :)

Punktist A punkti B minek. Valisin, et lähen suunaga ainult kompassi järgi. Enne tee ületamist tegin variandi, et lähen otse suunaga väikesele pätsile peale ja siis edasi raiesmikule. Jooksin metsa sisse, vaatasin suunda, keerasin end täpselt suuna järgi. Sisemuses samal ajal keegi karjus, et "sa jooksed vales suunas!". Seisin korra, suund ikka nagu oleks sinna näidanud, kuid siis keerasin ikka enda sisetunde järgi, sest see oli täiesti ebaloogiline, et pean paremale keerama. Samas veits aga arvestasin ka seda, mis kompass näitas. Jõudsin kraavini. Otsisin kohe kaardilt kraavi, mis jääks raiesmiku ja tee vahele. Sellist polnud. Ainuke kraav oli paralleelselt lilla joonega, mis läks punktist punkti. Ilmselge, kuid minu jaoks müstika, oli see, et kaldusin kuidagi kraavi äärde ... ma ju hoidsin niiiiii rangelt suunda!! ... Kusjuures kraavi ääres seistes oleks ka nagu suund klappinud. Sisetunde järgi hakkasin rohelisest välja valge poole raiuma. Mingi aeg suunataju hakkas nõrgemaks muutuma pidevalt puude vahel sik-sakitades ja vaatasin uuesti suunda. Vist klappis. Mingi hetk aga kui suunda vaatasin, siis enam ei klappinud. Arvasin, et äkki olengi ära kaldunud. Jooksin suuna järgi ... jõudsin jälle kraavini. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas ma jälle sinna sattusin. Teadsin, et ei tohi ületada, seega liikusin tagasi .. võinoh, tundus nii. Siis jõudsin ühe laiemalt vesise maa-alani. Tundus, et see võib olla enne raiesmikku kollakas ala. Mõtlesin, et äkki olen siis sattusin sinna, et see on mingi märjem koht. Läksin läbi sellest ja jõudsin maismaale. Sain aru, et märg ala oli laialivalgunud kraav ning jõudsin kunagise 39. punkti lähedusse. Suvaliselt aga soosse tagasi ei tahtnud joosta, seega jooksin maismaadpidi edasi, et end paika panna. Jõudsingi punkti nr 39 ja sealt siis jooksin tundejärgi ja kaarti (kuid mitte suunda) vaadates otse raiesmikule.

Peko Kevadel oli täpselt samamoodi. Siis jälgisin samuti ülitäpselt suunda, kuid reljeef ja varieeruv metsa tihedus püüdis mind kinni ning hoidis suurema vea eest. Tegin kaks korda nii, et keskendusingi põhimõtteliselt ainult suuna hoidmisele ja liikusin suhteliselt aeglaselt, et mööda ei paneks ja tegelikult samal ajal pidevalt kaldusin kuhugi poole. Eile Jüriööl esimest korda kraavini jõudes sain aru, et toimub sama, mis Peko Kevadel ning seetõttu liikusin üliüliaeglaselt, seisin mitu korda ning jälgisin ka seda, et kaart oleks maapinnaga võimalikult paralleelselt. Kuid ikka panin jumala puusse. Ja ma ei saa aru, mis toimub ning miks nii toimub ... teaks põhjust, saaks vähemalt proovida parandada ... SOS

XXII Peko Kevad

14.-15. aprill
Tuderna, Põlvamaa

1. päev   
Distants: 9,6km
Aeg: 1:14:41 (kaotus 5:52)
Koht: 2./20
>> Tulemused.
Selle hooaja esimene võistlus Eestis. N20 klass puudus, seega olid kõik juuniorid naiste klassis. Mingeid ootusi absoluutselt ei püstitanud. Arvasin lihtsalt, et kui hästi läheb, siis ehk olen esikuueringis. EMile kandideerijatel olid katsekad ja seda enam olin kindel, et olen taga pool. Ja ma ei tahtnud päris maksimaalselt pingutada ka, sest esimene võistlus Eestis ikkagi ja kartsin, et ei kesta ära.
Enne võistlust sisendasin endale, et vaatan suunda, loen ilusti kaarti ja võtan rahulikult. Stardist minema saades täpselt nii tegingi, natuke oli raskusi kolmnurga ja maastiku klapitamisega, aga punkti poole liikudes läks kõik iseenesest paika. Poolel teel avastasin, et punktirõnga kõrval, kuhu sihi seadsin, on lisaks ühele veel ühe kõrval viis ... see oli punkt nr 15. Ja siis meenus, et kaart on ju kahele poole trükitud ning ega ma ei kontrollinud küll, kas mul on ka õige pool ees. Niisiis juba esimesse üle minuti viga. Järgmised kaotused tulid neljanda ja viienda punktiga. Ma hoidsin suuna ülikorralikult: koguaeg jälgisin, et kompassi nool ja põhja-lõuna joon klapiksid omavahel. Need klappisidki omavahel ideaalselt. Järsku aga avastasin, et olen vasakule või paremale täiesti ära kaldunud ... ma olin jumala hämmingus, kuidas saab nii .. ja veel kaks korda järjest .. võtsin tempo üpris alla pärast seda, et rohkem selliseid lollusi ei teeks. Ühes kohas tegin veel viga, kuid üldiselt joogi-kaardivahetuspunktini oli asi kontrolli all. Olin kuues sinna jõudes. Pärast punkti avastasin, et Kirti oli mulle järgi jõudnud. Mõtlesin, et mis seal ikka, jõudu on veel kõvasti sees ning võiks siis ju tempo ka nüüd peale panna. Suhteliselt koos jooksimegi lõpuni. Mingi aeg eelviimasesse minnes tundsin, kuidas enam lihtsalt ei jõua. Jalad olid nõrkemas, kuid ma ei andnud alla, nii vähe oli ju veel lõppu. Ja, oh üllatust, pärast selgus, et olen teine. Tegin ju nii palju viga tegelikult ja raja esimese poole võtsin tõsiselt aeglaselt ... mis mõttes teine aeg, vau!? Tundub, et tehti viga ja mõni oli haige, niiet sellega võib-olla on koht isegi põhjendatud. Kaotus võitjale oli ju samuti väga suur.

2. päev
Distants: 5,6 km
Aeg: 0:41:38 (kaotus 16s)
Koht: 2./19
>> Tulemused.
Midagi väga hullu korda ei saatnud. Proovisin seekord võistlustempos joosta ning enam-vähem isegi suutsin seda teha. Tegin paar vale varianti, korra lugesin punkti asukoha veits mööda ja mõni ära kaldumine. Ühesõnaga kokku mingi poolteist minutit ja võib-olla pealegi oleks paremini saanud. Natuke sai tehtud lollusi, aga ma ei kurda väga. Tuleb tõdeda jälle, et vaja kaarti õppida lugema. Arenguruumi on veel kõvasti.

>> Koondarvestus.

   1. Kirti Rebane                01:51.42   01:08.49(1)  00:42.53(6)    
   2. Evely Kaasiku               01:56.19   01:14.41(2)  00:41.38(2)    
   3. Viivi-Anne Soots            01:58.24   01:15.52(3)  00:42.32(5)    
   4. Elo Saue                    02:00.09   01:18.47(6)  00:41.22(1)    
   5. Eleri Hirv                  02:01.32   01:18.17(5)  00:43.15(7)    
   6. Merike Vanjuk               02:02.59   01:17.22(4)  00:45.37(10) 

Selle nädala jooksul hakkas mingi haigus mulle külge. Tõenäoliselt ülepinge tõttu immuunsüsteem nõrk ja viirus sai kergesti ligi. Nädala keskel tundsin kurgus valu ning nüüd asi süvenenud. Praegu on juba veits parem kui eile näiteks, kuid siiski kurguneelud on paistes, raske hingata ja pea käib ringi .. küllap midagi palaviku-/alapalavikulaadset ... kuumalained on ka vahepeal .. näiteks praegu .. Ma end kraadida ei ole julgenud, sest tõenäoliselt see midagi head ei näita pluss ma ei kujuta ette, kus kraadiklaas on. Loodan, et õhtul haigus oluliselt tunda ei anna ja Jüriööjooks läheb hästi! :)

15 fakti Itaalia kohta

Leidsin ühe vana drafti. Itaaliast on küll kuu juba möödas, kuid parem hilja kui mitte kunagi. :)

• igal inimesel vähemalt kolm koera, kes jooksevad lahtiselt linnavahel ringi
• seitsmel inimesel kümnest on miniFiat
• autosid pargitakse nii, kuidas juhtub, oma mure, kuidas läbi saad
• kõik mehed ja poisid tervitavad, lehvitavad, saadavad pilguga võõraid naisi
• 14.00-16./17.00 (olenevalt kohast) ära unistagi süüa saada, on aeg rõdul või aknal istuda ja ringi vahtida - siesta
• kaardil roheline ala = reaalsuses okkaline taim läbipõimunud puudega ehk läbimatu võss (kuhu vaatamata piinarikkale läbipääsule(?) meeldib rajameistril punkte toppida), mis peaks kaardil musta alana olema märgitud mitte rohelise.
• väikesed lapsed vaatavad välismaalaseid kui suurt imet
• inimesed ei helista teineteisele või käi külas, vaid karjuvad ühelt rõdult teisele
• täiesti normaalne on tänaval laule lauda (eriti vanemad harrastavad seda)
• prügikotid visatakse lihsalt tänavale ukse taha, prügiauto tuleb ja korjab hommikul pool 9 peale
• ilus kollane päike ja sinine vesi
• igal tänava lõigul on oma Pizzeria
• Itaalia avatud jäätiseletid müüvad maailma kõige paremat jäätist (vähemalt mina ei ole paremat saanud)!
• käääääääääääääänulised teed, mis ajavad südame  v ä g a  pahaks (nagu ütles Timmo: tee-ehitusinseneridel on oskamatus ehitada sildasid või sirgeid teid). Meie õnneks Liisu lubas sillaehitust minna õppima
• teedel liiguvad vabalt ringi Itaalia porod:

Slovakkia

Laager oli sigaäge! Tänud, semud!

siis kui Vallo oli stardipaika ennustamas

Iga päev olid nii erinevad maastikud ja väga palju kogemusi sai ammutatud. Pluss seltskond oli super. Olgugi, et mu tossusid taheti mitu korda pihta panna, aga kokkuvõttes vist jõudsin siiski kõikide asjadega tagasi. Võinoh, Tallinnas saab teada. Hetkel olen Türil ja üpris kurb on vaadata välja, sest igal pool on niiiiii lumine. Lõuna-Eesti tõotas päris ilusat metsaalust, kuid juba enne Mäod kadusid igasugused lootused. Niipea vist põhjapool metsa ei pääse. Parem oleks, et Peko Kevad ikka mõnusalt lumeta möödub!

Slovakkias oli põhiliseks naljaninaks meie legendaarne sõber Rjaba, kes minekul tegi hommikul amatuurlaual putru puhuri max kuumuse peale keerates, õpetas, et tavaline keedetud kuum vesi on üliõpilase tee, kui sibulaga pann kokku määrida, tulevad õiged pannkoogid ning mees tegi viis korda päevas trenni! Vot teile, trennimehed! 

kohaliku linna kindlust kaemas

Lisaks kinole tegime loomulikult kõvasti trenni. Maastikud hakkasid laagri lõpu poole üha rohkem meeldima ja ka sobima. Laagri esimene ja viimane trenn olid täpselt samal kaardil ja kui neid treeninguid võrrelda, siis vahe on meeletu. Esimesel korral mul läks kõik täiesti pekki: suunaga koguaeg jumala puuse (kuigi enda arvates ma vaatasin seda väga pingsalt), kaardi ja maastiku klapitamine oli eriti keeruline ning üldse see trenn oli absoluutne jama. Eile aga kõik klappis ülihästi, suund oli paigas, joosta oli parajalt kerge, tõusud polnud meeletult rasked ning isegi kõrgusetunnetust kiidan. Kui esimestel kaardil käimistel oli keeruline kaarti lugeda ning palju tegin järske suunamuutusi ja seisakuid, siis seekord saab isegi sujuvusest rääkida. Tempo oli keskmine, kuid pulss pigem madal ja seda isegi tõusudel. Suutsin kogu treening suhteliselt hea kiiruse juures säilitada aeroobset tsooni. Kui veel päev enne äratulekut mõtlesin, et mul saab meeletult keeruline olema, siis viimane päev andis kõvasti enesekindlust ja see on nii hea tunne! :) 

Košice vaatamisväärsus No. 1

Ma ei jõua ära oodata, millal jõuab kätte 25. aprill, kui kõlab lõpukell ja algab eksamiteperiood. Juba unistan, kuidas saan rahulikult jooksutrenni teha, koolile ja aja planeerimisele mõtlemata. Loomulikult olen koguaeg mõtetega Slovakkias samuti ja mida lähemale see jõuab, seda enam ma tahan. Esimese stardini on täpselt 90 päeva! Kas jõuab supervormi saada?!

Õnnelikult kõiksugused tripid läbi saanud. Nüüd on aeg koolis asjad korda saada. Kõigest kaks suuremat analüüsi, 4 kontrolltööd järgi teha ja kaks sel nädalal veel ees. Funfunfun!

Rooma

 < Imelised vaated teel Rooma >

Linn mingit ulmelist muljet ei jätnud, kuid iseenesest oli täitsa tore. Iga mõnekümnemeetri järel kohtas uut vaatamisväärsust, nii et lõpuks ei saanud enam arugi, millised need kõige olulisemad. Samuti iseloomustavad linna varemed, sest need moodustasid linnast päääris suure osa ning on ka väärtuslikemad kohad. Ega midagi erilist vaadata polnudki (rohkem pidi laskma kujutusvõimel lennata), kuid teades, mis oli seal enne (käisime ringi voldikud näpuvahel ja lugesime tähtsat juttu), tuleb tõdeda, et murenenud kivilahmakad muutusid täitsa huvitavaks. Linnavahel oli meeletult mustlasi. Igasugust tumedanahelist nähed käisid judinad üle selja. Nende läheduses oli kott alati kindlal kohal ning silmad-kõrvad eriti erksad. Nende põhitegevus oli igasuguste jubinate pähe määrimine .. ja kui politsei tuli välja, panid jooksu. Õudne elu :D 

Lift. Zimmermannide pereäri?

residents

Rooma jõudes 22. märtsi õhtul tegime kõigepealt ühe mõnusa shopingu Decathlonis, mis on suuur spordipood. Mitu väga vajalikku asja sai ostetud. Sinna peab kindlasti veel minema! Korterisse sisse kolitud, tegime ka väikese jalutuskäigu pimedas Roomas. Meie elukoht oli super! Elasime vaid mõnisada meetrit Colosseumist. Esimese õhtu jalutuskäik piirdus sellele ringi peale tegemisega. Pimedas tulede valguses nägi see väga mõnus välja, kuid päeval tuli kahtlemata antiiksus ning ajalooline taust paremini esile. 

23. märts 

Hommikul pärast söömist tegime esimese kultuurieksursiooni Roomas. Käisime Colosseumit vaatamas. Pilet oli 7,5€ õpilasest EL liikmele (vist), 12€ täiskasvanule ning täiesti tasuta alaealistele. Ja kes pidid täispileti ostma? Loomulikult meie ainuke alaealine Margret ja Krossu (tema juba õigusega). Üldse ei olnud turistides sellist tunnet, et varsti peab võistlema hakkama. 

Võistlustele reisisime ühistranspordiga, mitu korda istusime ümber ning lõpuks pärast mingitele kohalikele, kelle käes nägime bulletini, sappa võtmist (ise ei olnud täiesti kindlad, et õigesti liigume) jõudsime ka kohale. 

Park Villa Ada (sprint - 3,8km; 18KP; 24m tõusu)

parim leid poest

Võistlus oli üliraske minu jaoks. Orienteerumispool oli väga kerge ning seetõttu oli vaja vaid hullult tuld anda, kuid no ei ole veel seda sädet. Pigutada oli kohutavalt raske. Midagi väga hullu korda ei saatnud, lihtsalt tegin ühe vale valiku(õnneks lühike etapp) ning paar ülearust kaarekest. Terve rada olin staabiilselt teine, etapiaegadest mõned üksikud esimesed.

Tulemused (splitid):

1. Oda Wennemo (NOR) 19:46

2. Evely Kaasiku (EST) 21:28

3. Beatrice Baldi (ITA) 23:19

4. Margret Zimmermann (EST) 23:23

5. Marili Zimmermann (EST) 23:52

Võistlustelt koju liikudes kõndisime mööda jäätisekohvikust, kuhu esialgu astusime sisse vaid korraks. Õhtul läksime loomulikul tagasi, traditsiooni pidi jätkama. Tuleb tõdeda, et seal müüakse maailma parimat jäätist, ausalt! Liialdamata! Valik oli ülisuur ja see jäätis ise .. mmmmm, selline mõnusalt pehme, kergelt kreemjas, täpselt valitud maitsega (mandariin oli mandariin, pistaatsia oli täpselt õige pistaatsia jne), niiiniiiii mõnusalt sulas suus ...  

Õhtul tegime jälle jalutuskäigu Rooma linnas. Sõime jäti ära ja sõitsime metrooga kuhugi vanalinna teise otsa ning hakkasime sealt tagasi tulema. Timmol oli kaart ning tema järel kõndisime risti-rästi vanalinna läbi. Enamus tähtsamad vaatamisväärsused ning muud hooned nägime selle jalutuskäigu jooksul ära. Maja juurde tagasi jõudes avanes meile vaatepilt õigest Rooma autost. Nähes, milline on liikluskorraldus, siis ma saan täiesti aru, miks itaallased väikeseid autosid armastavad ja olen üpris üllatunud, et iga teine auto selline polnud. 

Roomas juhtub

õhtune jätt jätkus ka Roomas

24. märts

Seekord olid võistlused hommikul. Hakkasime päris suure ajavaruga minema sinna. Kõik laabus üliilusti kuni kõndisime parki, kus pidi olema võistluskeskus. Seal polnud mittemidagi orienteerumisele viitavat. Olime segaduses, hakkasime erinevaid võimalusi välja leiutama. Kuna olime pargi üleval otsas ja tundus, et seespoolt aeda võib mingi maja ette tulla, siis kõndisime aia taga, tänaval, teise pargi otsa poole, mäest alla. Esimesest võimalikust sissekäigust läksime parki tagasi sisse. Okouu, mingid tenniseplatsid ainult ... Timmo jooksis väikese tiiru aias ja vaatas ringi veits ning kui hakkasime juba väljuma uuesti, märkasime üht meest. Ta ütles, et veel peab mäest alla minema ning siis järgmisest väravast sisse minema, siis oleme sellenimelises pargis, kuhu meil vaja saada. Piibe, Liisu ja karkudega Hannula, kes liikusid veidi aeglasemalt ja olid maha jäänud, kutsusime ka alla poole. Kõndisime siis järgmisest väravast sisse jaaa ... ikka kedagi ega midagi polnud. Otsustasime hargneda. Zimmermannid, Kirti ja mina liikusime ühes suunas,  Lauri ja Krossu teises suunas ning Timmo pani juba ees kuhugi suunas (keegi ei märganud missuguses) jooksu. Kõndises mööda mingit teed kolmanda pargi serva poole, üritasime Piibet kätte saada, et ta Jannele (MOC laagri korraldaja) helistaks, sest nad on kindlasti juba kohal. Stardini oli siis juba vähem kui tund aega. Äkki helistas Lauri ja ütles, et nad sattusid kokku punktide maha panijaga. Tänu temale saime lõpuks kuidagi isegi õigeks ajaks starti. Soojenduseks oli aega u 15 min.

Park Villa Borghese (lühirada: 5,3km; 20KP; 106m tõusu)

Raja esimene pool, kuni 12. punktini (2,9km), sujus väga ilusti. Viga ei mäleta, et oleks teinud, tempo oli ühtlaselt keriv, parajalt rahulik, ülearuseid kaarekesi suutsin vältida. Kõik oli kuidagi väga mõnus  k u n i  12. punktini, kust rada nagu edasi ei oleks läinudki. Võtsin punkti ära, jooksin mingi naise järgi (tundus, et läheb õigesti) edasi ja katsusin aru saada, mis toimub. Esialgu mõtlesin, et mingi viga ja pean lõppu jooksma. See naine aga ei jooksnud sinna poole ja mulle jõudis ka kohale, et kuidagi vähe on rajast läbi alles. Okei, mõtlesin, et ju siis on kaardivahetus, vehkisin peaga ringi ja ei näinud midagi. Siis pöörasin ümber ja hakkasin juba korraldajatelt küsima (kes olid parasjagu läheduses), et kust uue kaardi saan. Ja nagu seisma jäin, märkasin 12. punkti ringi all väikest punast teksti "Punch and turn the map!". Missassssajaa!??!! Fakkk! Käppe kaart ümber ja jooksin edasi. Järgmise paari punktiga puterdasin veidi. Need oli rohelises ja ei jõudnud otse punkti, vaid mõlemil korral kõigepealt natuke mööda ja siis ümberpöörd, suuna muutmine, ümber nurga jooks ja alles siis sain punkti kätte. Pärast seda tuli suur viga. Naisele, kes mu ees enne kaardi ümber pööramist oli, jõudsin suhteliselt kiiresti järgi ja kuna eelnevalt olid juba 3 punkti temaga samad, siis arvasin, et ta on W20 vanuseklassist. Neljateistkümnendast väljudes ei lugenud kohe täpselt kaarti ja võtsin talle sappa. Järsku ei saanud üldse enam aru, kus olen, hakkasin asju kuidagi kokku klapitama, kuni veidi enne mingisse tema punkti jõudmist keerasin kaardi lõpuks õigesti ette ja panin asjad kokku. Olin jumala puusse pannud. Punkti mineku vahemaad pikendasin rohkem kui kaks korda. Täitsa p*! Õnneks paika saades sain punkti ilusti kätte, oli ju ülikerge asukoht ning minek tegelikult. Järgmisesse minekul kaotasin sellele minutile veel mõnikümmend sekundit otsa. Kuna kaart oli sprindi tingmärkidega, kuid tegu oli lühirajaga, siis olin täiesti segaduses, kas võin ühest hekist läbi minna. Olin juba heki juures, kuid siis otsustasin, et igaks juhuks ikka ei lähe läbi ning läksin ringi. Hiljem sain teda, et oleks võinud vabalt läbi minna. 17. punkti tegin veidi vale valiku. Viimased paar punkti läbisin kenasti. Ei saa mainimata jätta, et 12. punktis olin esimene, edu 1min ja 10sek.

Tulemused (splitid):

1. Oda Wennemo (NOR) 37:57

2. Beatrice Baldi (ITA) 38:17

3. Evely Kaasiku (EST) 39:19

4. Margret Zimmermann (EST) 40:49

5. Marili Zimmermann (EST) 42:16

Pärast võistlust käisme Vatikanis. Vaatsime üle Peetri kiriku põrandast kuplini. Kuna olime terve nädal treppe kõvasti harjutanud, siis käisime tipa-tapa ka kuplil panoraami nautimas. Lauri luges kõik trepiastmed ükshaaval ära ja leidis, et astmete koguarv oli õigesti kirjutatud informatsioonis(551), kuid nad on pannud liftiga võidu mõned astmed suuremaks, aiai! Sel ajal, kui me vaadet ning kiriku nautisime, nautis Hannula päikest ja ta sai seda mittevähe. Oli niigi pruun ja sai nüüd veel rohkem ... kade -.-

Silmanägemise kontroll: vasakpoolse kaare paremalt lugedes seitsmenda posti ees istub heleda särgiga Hannula ja võtab päikest. Näed? 

seal üleval kupli peal käisime

loomulikult ei puudunud õhtul jäätis

25. märts

Võistlused toimusid seekord meile suhteliselt lähedal, ainult paar peatust metrooga. Ja võistluskeskusesse jõudsime ka üllatavalt hästi. Seekord sai isegi midagi soojenduse moodi teha enne starti. Ka soojenduskaarte jagati. Beatrice startis minut enne mind. Jõudsin talle juba neljandasse minnes järgi (ei teadnud sel hetkel, et see on tema), kuid siis kuuendasse oli kaart jälle valesti ees ning lugesin väga mööda. Oli ka eilne viga meeles ja seepärast ei usaldanud Beatrice'i. Oma rumaluse tõttu keerasin kuidagi imelikult ära ja jooksin väga lollisti ühe tee peale välja ja siis panin paika end uuesti. Jess, ka täna ei saanud suure apsakata. Pärast seda viga ei viitsinud enam nii väga pingutada. Hakkasin mõtlema, et tühja kah, peaks pigem orienteerumisele keskenduma. Nii ma siis lasin kerivalt jalgadel käia. Üheksandasse minnes suurte laiade astmetega laugel trepil libisesin kuidagi kividele astudes ja kukkusin külili. Korraks oli päris valus, jäin ka seisma paariks sekundiks. Kaks sammu lonkisin jookstes, kuid sain kiiresti üle ja liikusin pea normaalselt edasi. Jõudsin ühele enda vanuseklassi tšikile järgi, võtsin sappa ja jälgisin rahulikult kaarti. Tegin enda rajavalikuid, kuid hoidsin ka temal silma peal. Viimased kolm punkti otsustasin jälle tempot tõsta ja läksin eest ära. Olin lõpetades päris üllatunud, et ikka Beatrice'ile järgi võtsin, sest viga ta ei teinud (ise ütles). mmm, ja kintsu peal on mõnusad kriimud ja sinikad, käsi ja põlv on ka veits katki. autš. 

Ja ma luban, et hakkan edaspidi hoolikamalt suunda jälgima ning enne ühtki sammu ei tee, kui endas 100% kindel pole! :)

Tulemused:

1. Oda Wennemo (NOR) 20:40

2. Evely Kaasiku (EST) 22:14

3. Beatrice Baldi (ITA) 22:42

4. Marili Zimmermann (EST) 23:30

6. Margret Zimmermann (EST) 25:10

Pärast võistlust käisime shoppamas ning vaatasime veel valges ka hispaania trepid (eelmisel õhtul pärast jätti käisime shoppamas ja nägime pimedas neid) ning Trevi purskkaevu üle. Lõunasöögi saime Mäkist ja magustoidu jaoks käisime viimast korda veel jäätisekohvikust läbi ning siis koju pessu ja pakkima. Asjad pakitud, tahtsime metroojaama minnes veel poest läbi käia, et juustu vms kaasa osta, kuid kahjuks olid poed kinni või ei jäänud midagi head teele. Ajavaru oli veel piisavalt, niiet lootsime metroojaamast, kust läheb buss lennujaama, midagi head kaasa leida. Terminist õige koha üles otsimine võttis aga väga palju aega ning Hannula ja õed Zimmermannid, kes liikusid Eestisse tagasi läbi Stockholmi, ei mahtunud bussi peale. Okouuu. Asi läks väga kriitiliseks. Kas nad jõuavad lennukile ikka?? Saime järgmisele bussile piletid, kuid oli üks väike probleem .. see jõuab lennujaama 5 min enne gate'i sulgumist. auuutši, väga kiireks läks. Enne uue bussi tulekut käisime poes ära, saime nänni Eestisse kaasa ostetud. Bussi jõudmise ajaks olid meil juba omad süsteemid loodud. Panime kotid alla ühte äärde ning istusime kõige ette (tänu Hannulale jällegi, kes sai esimesena bussi minna). Kui buss sõitma hakkas, olime meganärvilised. Mingi idioot hakkas täpselt bussi ette parkima nii, et buss ei saanud välja. aah, fakfakfak, aeg ju tiksub. Siis see sama auto blokkis teise koha peal, siis järgmine auto blokkis, siis buss seisis iga foori taga .. olukord oli ülipingeline. Lõpuks, kui buss kohale jõudis, joosti ruttu pakkide ära andmisesse. Pärast pikka jutuajamist võeti pagas vastu. Nad jooksid lennukile ... kas jõuavad? ... mõnikümmend minutit hiljem tuleb Marililt sõnum: "Istume lennukis. Jõudsime ilusti, lennukisse ei olnud hakatud veel laskma kui gate'i jõudsime." JESS! Viuh, nad jõudsid! 

Milano lennujaamas öösel

Ja juba tunnike hiljem lendasime ka ise, kuid Milano poole. Ees ootas pikk öö Milano lennujaamas, kus kuuldu järgi ei lubata magada. Tallinnast lendasid Milanosse, et ümberistuda ning Sitsiiliasse sõita Maret Vaher, Merike Vanjuk ja nende üks sõbrants veel. Saime öö koos veeta, kuid uuesti lennukile said nad paar tundi varem. Ja kusjuures päris öösel lubati isegi magada. Jubeebamugav oli, kuid päris mitu tundi sai kokku nokitud. Hommikul äratas turva meid üles ja enam magama ei lubatud jääda. 

üle Alpide Riia poole. 26.03

Esmaspäeval, 26. märtsil, Riiga jõudes lasime end kohe park and flysse transportida, et siis Tallinna sõita. Ja, üllatuuus, auto ei käivitu. Proovisime lükata kaks korda, tulutult. Autoparkla poisike (jah, ta oli ausalt poisike alles) võttis meie Fordi oma mersu bussile sleppi ja mitu kilomeetrit vedas seda, kuid ikka ei läinud tööle. Olukord oli naeruväärne. Saime mingeid võtmeid sellelt poisilt ning Timmo kruttis midagi kapoti all, kuid ikka mitte midagi. Tegime kõnesid ning otsisime võimalikku lahendust. Variante oli mitmeid, mis võiks viga olla. Lõpuks poisike helistas lähimasse töökotta ja vedas meid sinna. Piibe uuris juba Riia-Tallinn bussi kellaaja välja ning olime valmis bussiga sõitma. Töömehed vaatasid otsast peale autot läbi. Vaatasid maapeal, tõstsid üles, lasid alla, kruttisid midagi ja järsku kuuleme kõik väljas, kuidas auto töötab. Midaaaa? Läks tööle!? Jessjessjess! super! Ja nüüd ainult tuld kodupoole. Tegime Statoili ja Ikla piiripunkti peatuse (auto samal ajal käis, sest välja ei julgenud suretada). Ümberringi oli nii hea vaadata: lund on ainult suts veel järgi, peaaegu ei olegi. Pärnu maanteel järsku avastasime, et midagi sajab, ei hakka klaasile .. lumi? ouunouu, seda küll vaja pole. Õnneks lumesadu kestis vähe aega, läks kähku lörtsiks ja vihmaks üle. 

Üle mõne aja jälle kodus. Tuleb tõdeda, et voodi on armsam kui kunagi varem, kuid kahjuks on palju koolitöid, mida tuleb likvideerima hakata ja tõenäoliselt ei saa palju seda nautida. Mõnus, aga samas jube mõelda, et juba 3. aprill Slovakkiasse minek. Jälle pean koolist ära minema. Appppi, ma olen lihtsalt niii plindris! Itaalias oli kõik palju ilusam ...

Back to reality ... for a while 

O-mõnud Gargano poolsaarel

Laagrist on järgi jäänud vaid mõned päevad. Homme hommikul on viimane treening(paarissprinditeade) ja pärast seda paneme Rooma poole ajama. Reedest pühapäevani toimub MOC (Mediterranean Open Championship Orienteering) 2012: http://www.orienteering.it/macro.php?subsite=n071111_083927 .

Oleme teinud erinevaid kaarditreeninguid, peamiselt sprindi, sest tegu on ikkagi sprindilaagriga. Tänu sellele tutvunud ka mitmete erinevate linnakeste ja nende kultuuriväärtustega: Monte Sant’Angelo, Ischitella, Rodi Garganico, Vico del Gargano.

19. märts hommik

Itaalias on roheline mets kõige kohutavam võsa, mida annab ette kujutada! See pole lihtsalt tihe padrik nagu Eestis, mis tundub läbimatu, vaid padrik läbipõimunud roniva okastega taimega. Vot, see on kohutav! Nagu Liisu ütles: “see on nagu Lilli mets, ainult, et kõigil taimedel on okkad küljes.” Ma nagu reaalselt liikusin vahepeal 100m 15 minutiga, sest olin kindel, et kuidagi ma saan välja ka edasi liikudes … nojah, saingi .. lõpuks. Olin vahepeal olukorras, kus polnud võimalik liikuda mittekuhugi suunda ning okastraat oli umber keha keritud, see oli jube. Kuidagi edasi liikudes tõstsin vahepeal kahe näpuga ettevaatlikult neid taimi eest ära, liikusin nii jalad ees kui käed ees, kuid kuidagi polnud valutu. Ükshetk sain vabamasse osasse, kus hakkasin ühte suunda minema mingi kolm korda, koguaeg nagu hakkasin, kuid siis vaatasin, et ei saa ja läksin otsisin uut kohta, kuid lõpuks ikkagi rammisin sealt läbi, sest mujal oli veel kohutavam. Nii ma siis ei jõudnudki 13. punkti, vaid möödusin sellele üpris

kiire ring

 lähedalt ja üritades otse läbi saada, keerasin hoopis koguaeg sujuvalt paremale, sest see oli võimatu, ning jõudsin ikkagi ranna äärde majakese juurde välja. Nojah, tore. Mul on küll vähe orienteerumiskogemust, kuid julgen väita, et see roheline on maailma kõige hullem. Kuna ragistasin 13. punktiga nii kaua, siis kiirel (e viimasel) ringil otsustasin 4. ja 5. punkti vahele jätta. Olin neisse juba täitsa minemas kuni mu jala vastu läks järjekordne okastraat ja ma lihtsalt ei soovinud enam sama jama korrata. 

Vico del Gargano. 19. märts õhtu. 

Vico del Garganos oli vägev! Sel sprinditreeningul naised läbisid kaks ringi ja mehed kolm. Mina esialgu B ja siis A, osad teistpidi. Esimene ring oli aeglane: palju sekundilisi seisakuid ja tempo mahavõtmisi. Teine ring oli suhteliselt sujuv ja seega tulemus ka tunduvalt parem. Mõlema raja lõpus sai ~750 m ainult tõusu joosta (40 tõusumeetrit). Oii, see oli mõnus! Raske, aga mõnus! Lihtsalt nautisin seda pingutustunnet, pole ju nii ammu tundnud. Ka aegu võrreldes on näha, et kui esimese ringiga kaotasin esimestele u 2,5min ja rohkemgi, siis teisega u minut. Olen väga rahul selle treeninguga.

Dieetlaagrist nii palju, et üle-eile pärast õhtust trenni ostsin omale 0,5kg hiigelkrõpsupaki ... ups, läks nii nagu alati. Õnneks on mul sõpru, kes aitavad koormat kergedada.

Monte Sant'Angelo. 20. märts hommik.

Monte Sant'Angelo linnast vaade pilvede peale

20. märts õhtu

Tuleb tõdeda, et kõige enam naudin siiski orienteerumist metsas. Laagri parim trenn on kindlalt Foresta Umbra minigsugusel kaardil, kus Liisuga jälitasime üksteist kordamööda. See oli lihtsalt nii mõnus rahulik jalutamine, sörk ja lobisemine. Paar korda tekkis olukord, kus kaotasin järje ja lugemine läks sassi, aga selleks oli mul ju paariline, kes aitas paika saada. Nii võiks koguaeg olla keegi kusalgi seljataga! Ma ei tea, kas ma tõesti olen nii ebakindel kohati või siis mulle lihtsalt ei sobi aeglaselt orienteerumine. Sprinditreeningutel olen ka mitu korda tundnud, et aeglasel tempol kaob järg ära ja hakkan liiga palju ette lugema. Tegelikult peaks kõigega igas olukorras hakkama saama. Jaa selleks ma ju treeningi! :)

Kaardil puudusid teed, mis tegi asja veel huvitavamaks.

SF

SQ

Täna toimus suurvõistluselaadne treeningvõistluspäev. Hommikul toimus kvalifikatsioon ning õhtul vastavalt joostud positsioonile starditi finaalis(võitjad viimasena). Kvalifikatsioon oli Ischitellas. Tegin päris mitu rumalat viga. Esiteks paar vale valikut ning teiseks punkti ühe asukoha lugesin tsipa valesti. Õhtune finaaljooks toimus meie kodulinnas Peschicis, kus tegin ka ühe veidi suurema vea (40s) ning jällegi ei lugenud kaardilt vajaminevat välja, mistõttu tegin ülearuse kaare kaks korda (punkti minnes ja sealt väljudes). Õudne! Ja treppidest on ka juba üleküllus! Ei ole isegi kohutavalt raske, kuid lihtsalt ei viitsi enam. Ühesõnaga asi kiskus täna kuidagi väga käest ära, kuid see on kõigest mingi mõte ... tegelikult on ju kõik superluks! Ei taha mõeldagi sellele, mis Eestis praegu toimub.

Sweet hometown Peschici

Ciao! :)

Elu sooja päikese all

lõpuks!

teel kaardile 

Eile käisin esimest korda sel aastal naelikutega metsas orienteerumas. Te ei kujuta ette, kui hea see oli!!! Ma arvasin alguses, et kui kaardi kätte saan, panen kohe minema ja enam tagasi ei tule, kuid siiski, siin ma olen, jälle läpaka taga .. mets tundub pildil ilus, kas pole? Jah, ega oligi väga ilus vaadata, kuid jooksmine oli piin, sest maas oli põlvini okastraat üle metsa ja see oli päris valus. Loodan, et punased täpikesed jalgadelt kaovad kiirelt. O-jooks oli sel päeval kindlasti rohkem o-kõnd, sest oli raske, väga raske. Pulss on igal treeningul kahlaselt madal ning joosta ülimalt raske .. esimeste jooksusammude värk.

Pärast o-treeningut käisime linnakeses nimega Vieste pizzat söömas ja sealseid kultuuriväärtusi uudistamas. Jõudsime linna täpselt siesta alguseks, mistõttu oli oht, et jääme lõunasöögita. Nimelt meie linnakeses on kõik kohad siesta ajal kinni, kuid vedas, leidsime ühe avatud koha. Pizzerias menüüst peaaegu aru ei saanud, niiet küsisin kohe kelnerilt, et milline on teie parim pizza ja võtsin pärast veidikest mõtlemist selle. Ning ei vaidle vastu, oli väga hea! Arvelt tänu Hannulale (meie invaliidist blondinka ikkagi) saime veidi discounti ka.

Täna, 18. märts, käisime hommikul kõigepealt metsas kaardil ja õhtul oli sprinditreening linnas Rodi Garganico. Tänane maastik oli hoopis huvitavam - kivid, kaljud, karstilohud, veidi rohelust. Õnneks täna okastraati ei leidunud, vähemalt mina sellele otsa ei sattunud. Suunaga oli nii täna kui eile probleeme ning kõrguseid ei tunneta samuti. Hea, et hooaeg sai Itaalias laagris alustatud, muidu hakkaks Eestis vigu järjest korda saatma. Metsatreeningud on siiani väga õpetlikud olnud ja tunnen, et juba praegu on laagrist palju kasu olnud.
Õhtune sprinditreening oli rahulik sörk sprindikaardil, ainult ühe tõusu jooksin täiega (lihtsalt tuli tunne ja ei kahetse, mõnus valu oli üleval). Paar vale teevalikut tegin samuti ja ühes kohas sattusin segadusse ning seisin ja kõndisin, kuid mittemidagi hullu. Isegi jooksupealt kaardilugemisega sain hakkama, mis metsas oli üllatavalt keeruline minu jaoks. Ülivingeid tänavaidpidi sai joostud, mis olid nii umbes 0,5m laiad ja koer ajas lõpus haukudes taga.

saak

Pärast trenni vana kala Hannula (paar aastat tagasi viibis selles linnas) juhatas meid apelsiniraksu. Jätsime autod nõlva üles ja ise läksime alla apelsinide järele. Õed Zimmermannid upitasid müüri peal seistes üle aia nopitud kraami ja me pistsime Liisuga taskutesse ja lõpuks põe, sest taskud oli pungil täis. Veidi aja pärast sõitis kolmerattalise liiklusvahendiga üks mees meist mööda ja näitas näpuga, et ei tohi. Panime jooksu nii, et apelsini taskutest ja põuest lendasid. Jooksime autodesse ja avastasime, et Lauri on puudu. Sõitsime alla puu juurde ja aiast mööduses märkasime, et Lauri kükitas aias sees veidi eemal mingi puu all ja toppis apelsine dressipluusi varrukatesse ja üldse igat pidi selle sisse. Super! Nüüd meil on rõdul hunnik hapusid apelsine, mis loodame, et küpsevad magusamaks. :D
Ja veel, kodulinnas mäkke majani jõudmiseks Timmo (ja Lauri järgi loomulikult) huligaanitses nii, et kohalikud said me peale pahaseks. Sõitsime mööda ülijärsku käänulist teed üles ning keerasime kuhugi ühesuunalisele (vastassuunalisele) tänavale. Kohalikud vaatasid meid ülikurjade nägudega, Piibe pistis esipingil pea alla häbi tõttu ja meie naersime südamest. Arvasin, et lõunamaalased on lõbusad ning suhtuvad ka sellistesse juhtumitesse naljaga, kuid seekord nii polnud. Kaks hullu nii väikses linnas pole ikka naljaasi.

Õhtul kodulinna naasedes nautisime mäenukil päikeseloojangut. See oli täiesti ausalt ilusaim, mida kunagi olen näinud. Muinasjutulised mäed (pildil ere päike veidi peidab neid), sinine meri, värvid taevas, rohelus jne. :)

Ja nüüd tuttu!
Buonanotte, bella! :)