BOC 2012 tavarada

BALTI MEISTRIVÕISTLUSED 
26. mai
Tavarada 
Rada: 5,9 km; 14 KP
Aeg: 01:16:27
Koht: 10./18
Tulemused.

pole ammu nii raske ja madal samm olnud; teade

Pekkkkkkki. Algus oli tegelikult väga ilus. Esimesse läksin rahulikult, kindla peale, kontrollisin end koguaeg ning sain enam-vähem ilusti selle ka kätte. Punktile oleks võinud veidi teisiti läheneda, kuid muidu kõik väga ilus. Teine, kolmas ja neljas tulid üliilusti kõik minuni. Viies samuti, kuid nii lühikese vahemaa kaugelt ringi jooksmine oli kaotus. Startisin ju lõpus ning kindlasti oli juba rada sisse raiutud (mida ma ei hakanud isegi otsima). Kuuendasse ronisin, ma isegi ei tea miks, puhtast lollusest siis järelikult, liiga kõrgele mäkke, mistõttu pidin päris palju alla tagasi jooksma. Seistmendasse raiusime Kirtiga koos läbi rohelise, jõe jms. Sain Kaisa seal punktis 6 minutiga kätte, aga mängisin kiiresti edu maha ... Kaheksandasse alguses vaatasin, et võiks kindlalt K-punkti joosta ja siis sealt edasi tuttavat teed mööda. Aga ma ei teinud seda. Ragistasin kuskil nõlval teeni, ületasin tee, üsna pea kraavi ja siis hakkasin nõlvapidi paremale jooksma. Njaaah, ja nii ma jooksin ja jooksin ja jooksin .. päris pikalt olin juba jooksnud. Tuli valge mets. Kaardi järgi oleksin pidanud kraavi ületama ja siis mäkke tõusma hakkama. Kuna kraavi ei tulnud, siis arvasin, et punkt 1: ei pannud jooksutuhinas seda tähele või punkt 2: ületasin jõe kuidagi mingi ime tõttu paremalt poolt kraavi (tegelikult oli täiesti loogikavastane). Igatahes, praegu mõtlen, et olin jumala loll, no ikka täiega. Nõlval joostes ilmselt keerutasin end nõlvaga kaasa ja valgesse metsa jõudes ning veevulinat kuuldes (arvasin, et olen jõe ääres) hakkasin mäkke tõusma ja siis ragistasin järsku rohelises ... nüüd oli juba selge, et pean millenigi jõudma, et saaksin kindlalt asukoha paika. Enne tumedamasse rohelisse jõudmist mäe üleval jõudsin veel mingisse punkti nr 44, mis oli selgelt nina peal .. ja ma ei suutnud tuvastada seda kohta kaardil. Post pani ka minust kui postist mööda ja nii ma seisin ja jalutasin kui lollike seal ... aaaga lõpuks ma jõudsin teeni, täpselt selle kohani, kus enne juba viibisin, kui läksin neljandasse. Kerge üllatus, et alles poolel teel, olin ju tõesti pikalt jooksnud. Edasi sain ilusti punkti kätte, kuid ega sellega seiklused ei piirnenud. Üheksandasse leidsin, et põlluäärtpidi saab lihtsalt ja kiiresti. Lugesin iga käänakut ning üritasin keskendunud olla, et mitte lihtsal etapil viga teha ... jah, juba keskendumine täiesti valele asjale oli viga. Nii ma siis tegin sel etapil täpselt sama vea, mis JWSOCil Ukrainas. Lugesin üht teed mitu korda. Esiteks, et see on see tee, kuhu veel ei tohi minna ja siis lähemale jõudes, et nüüd on siis see tee, kuhu tohib minna. Tegu oli nimelt sama teega, mida korra juba lugesin. Ma ei ole tegelikult siiani päris kindel, et nii tegin, kuid muud varianti ei ole. Jooksin mööda mingit nina alla ja jõudsin kraavini. Üks hetk, kui olin mööda kraavi üles ja alla käinud ning rohelises tuhninud, siis nägin Tõnist, kes aitas mul end paika saada. Olin hämmingus, et jälle nii palju enne punkti hakkasin seda otsima. Lugesin ju seekord ülitäpselt kõik käänakud ja luhad ära. Kurat küll. Tõsiselt närvi ajas selline asi. Aga polnud hullu, lõpp polnud ju kaugel. Kümnendasse läksin nagu oleks teadnud, kus see on. Ideaalselt otse punkti. Üheteistkümnendasse järjekordselt lugesin topelt üht kohta. Kõigepealt, kui ületasin kraavi, siis lugesin, et see on see kraavike ja siis kui üle olin ja "tee" peale sain, siis lugesin, et see oli see jõgi hoopis. Uskumatu lihtsalt. Tegin mõned sammud tee peal ning siis taipasin lõpus suunda vaadata.. oh, üllatust, vale suund. Olin suvalise tee peal jõega paralleelselt. Kuna lagendik juba kaugelt paistis, siis otsustasin, et lähen sealt ringi, kui juba olen niimoodi teel. Tegelikult muidugi poleks üldse hilja olnud üheksakümmend kraadi suunda muuta ja otse punktile peale minna ... oleks vaid teadnud, et nii ilus mets ka teisel pool jõge. Nüüd oli küll kuskil heinamaal sörkides tunne, et tahaks, et see jama juba läbi saaks, kõik oli nii vale. Aga tegu on ju ikkagi tiimivõistlusega ka ja iga sekund loeb, seega allaandmisele mõtlemine on ja oli üleliigne. Punkti ronides tõus oli muidugi tee pealt tulles magus. Kaheteistkümnedasse esimene mõte oli, et lähen otse, aga kui olin paar sammu metsa sisse teinud, siis vaatasin, et inimesed jalutavad soos ning ilmselt seal on kole ja läksin hoopis ringi. Samas, ümberotsustamine oli jälle vale. Pinnas polnud üldse kehv, otse oli kindlalt kiirem. Ma ronisin tee pealt muidugi vara metsa ka, mistõttu etapp oli veidi ebaõnnestunud. Lõpus viga ei teinud, lihtsalt jalutasin ja sörkisin lõpuni.

Kogu see asi oli üks õudus kuubis. Paljupalju viga, raske jalg, väsinud enesetunne, kõige vale tajumine jne. Parem oleks, et see totaalne kaos enam kunagi ei korduks!

tsirkus

Pikk jutt lühidalt

Viimase nelja nädala põhiuudised:

1. eksamid on läbi ! JESS! Tegelikult juba nädal tagasi oli viimane, kuid pole lihtsalt olnud aega kirjutada siia. Parem ei hakka kirjutama, kuidas võisid minna ja ega tegelikult ei oskagi midagi asjalikku öelda. Andsin endast parima ja näis siis, millised on tulemused. Praegu on minu jaoks igatahes juba nädalake suve olnud ... mis ei tähenda kohe kindlasti seda, et olen palju puhanud, vastupidi! Võtsin endale kooli asemel suveks ühe lisakohutuse. Parem oleks, et see tülikaks ei kujune enne MMi.

2. sain juhiload. Oii, ma tegin neid kaua... lausa väga kaua .. aga tehtud said! Mitte, et oleks eksameid läbi põrunud ja nii meeletult lisatunde võtnud. Üldse mitte. Ainult autokooli sõidueksamit tegin kaks korda mingisuguse lolluse pärast, muidu kõik esimese korraga. Lihtsalt polnud aega sellega aktiivselt tegeleda ning tekkisid pikad pausid sisse. :)

3. saime Kaisa Raudkepi ja Kerstin Uiboupiniga teates W20 klassis Balti meistriteks! JESS! Lõpuks tuli ära! Juba eelmine aasta pidi tulema .. aga no ei saanud, pidin mitumitu minutit viga tegema. Seekord keskendusin sellele, et teen puhta jooksu, olen raja algusest lõpuni ülikeskendunud, teen parimad valikud ning ei lase millelgi end häirida. 96,83% ulatuses suutsingi eesmärgi täita. Super!


Tegelikult o-jooksu seisukohalt pole kohe üldse olukorraga rahul: o-vigu liiga palju ja joosta ei jaksa. Teateski punnitasin kõigest väest ning keskmine pulss oli 160 ja samm üliraske. See pulss on lihtsalt liiga madal. Võistlustel on tavaliselt ikka üle 170, aga et praegu seda sinna saada, peab kõvasti vaeva nägema. Ma ei teagi, kas see on hea või halb .. vb see on isegi hea, kuid enesetunne peaks kindlalt parem olema. Suhteliselt nukker enesetunne on, õnneks motti on veel kuhjaga, ainult rakendamist vajab. Ning samas on veel u 40 päeva aega jalg kergeks saada. Eksamiperioodil olid treeningud päris unaruses, kindlasti see on ka üks põhjus, miks hetkel nii kehv olla. Kui nüüd end kokku võtan ning targalt treenin, siis mine sa tea, everything is possible .. or at least nothing is impossible. :)

Stardipauk lõpuspurdiks antud

Teisipäeval, 24. aprillil sain Tutina koolis käia. Kahju, et varem ei tulnud selle peale, et suur mänguloom kaasa võtta, hea oli ikka pead toetada tundide ajal ja spikerdada jnejne. :) Jah, kurb, aga tõsi, oma kooliaja viimase KT ma kirjutasin osaliselt mobiilist maha .. vähemalt olen aus ja tunnistan üles. Nüüd võib, hinded välja pandud. Ja sellega seoses ma olen jubeuhke enda üle, et mu kõik hinded pandi õigel ajal välja. Jess! Hakkama sain! Oli aegu, kus tegin nädala jooksul kümme erinevat tööd, kuid pidasin vastu. Praegu tunnen, et jõuvarud on viimaste pingutustega koolis kõvasti kahanenud. Samas nagu võistlustelgi vahel eelviimasesse joostes on kohutavalt raske ja allaandmistunne, kuid lõpuspurdi ajal on alati jõudu. Nii ma loodan, et ka nüüd, eksamitel, suudan anda maksimumi.

Need imeilusad rahvariided on mu ema käsitöö!

Kolmapäeval, 25.aprillil kõlas viimaks lõpukell. Kui Tutipäev oli armas, siis lõpukell oli veelveel armsam päev. Kõndisime-jooksime rahvariietega ümber koolimaja, Reaali Poisi, müüril, risti-rästi läbi TIKi ja vanalinna. Raekoja platsil võtsime ringi ja jooksime karjudes täie hooga kokku. Käisime Rocca al Mare vabaõhumuuseumis piknikul ja ringmänge mängimas (saime selgeks numbrid ja nende kasutamise, käisime kosjas ja saime lapsi - nüüd eluks valmis). Lihtsalt ülivõimas päev! :)

Üle saja inimese rivis tee ületamine võtab veidi aega.

Nalja oli rohkem kui nabani, kuid nüüd peab eksamitele keskenduma. Eile oli selle aasta esimene riigieksam - eesti keel. Isegi ei kujuta ette, kuidas võis minna, sest tegin nii mõndagi kirjandit kirjutades varasemast teisiti. Lisaks kirjandile oli meil veel lugemisülesanne, kus pidin kolmele küsimusele vastama. Kõlab lihtsalt .. aga see polnud seda. Küsiti näiteks eetilisi põhimõtteid, millele arutelu tugines ja kusjuures vastused pead tekstist otsima, ise juurde mõelda ei tohi. Seega, noh, loodan, et väga mööda ei pannud. Reedel on juba ühiskonna riigieksam, mis peaks kõige kergem olema, kuid milles ma end kohe üldse ei tunne kindlalt hetkel. Probleem seisneb selles, et ühiskonna tunnid olid kunagi selle aasta alguses ja enamus neist andis asendusõpetaja ning harivaid konsultatsioone pole ühtki olnud. Seega pean  k õ i k ise õppima ... edu mulle! Pärast ühiskonda tuleb inglise keel ja viimasena 21. mail matemaatika. Homme lähen ka tegelikult riigieksamile - ARKi teooriaeksam. Hoidke pöialt, et eksamiperiood kiirelt ning edukalt läheks! :)

SOS

Ma olen täiesti nõutu .. ma ei tea, mida teha .. ma ei saa mitte midagi aru .. Keegi aitaks?

Probleem seisneb selles, et ma ei oska suunda hoida. Nii Peko Kevadel kui Jüriööjooksul juhtus täpselt sama jama. Kahjuks viimasel rohelises soos ja pimedas, mistõttu vea hind oli eriti magus.

küll on tore, et GPS oli peal :)

Punktist A punkti B minek. Valisin, et lähen suunaga ainult kompassi järgi. Enne tee ületamist tegin variandi, et lähen otse suunaga väikesele pätsile peale ja siis edasi raiesmikule. Jooksin metsa sisse, vaatasin suunda, keerasin end täpselt suuna järgi. Sisemuses samal ajal keegi karjus, et "sa jooksed vales suunas!". Seisin korra, suund ikka nagu oleks sinna näidanud, kuid siis keerasin ikka enda sisetunde järgi, sest see oli täiesti ebaloogiline, et pean paremale keerama. Samas veits aga arvestasin ka seda, mis kompass näitas. Jõudsin kraavini. Otsisin kohe kaardilt kraavi, mis jääks raiesmiku ja tee vahele. Sellist polnud. Ainuke kraav oli paralleelselt lilla joonega, mis läks punktist punkti. Ilmselge, kuid minu jaoks müstika, oli see, et kaldusin kuidagi kraavi äärde ... ma ju hoidsin niiiiii rangelt suunda!! ... Kusjuures kraavi ääres seistes oleks ka nagu suund klappinud. Sisetunde järgi hakkasin rohelisest välja valge poole raiuma. Mingi aeg suunataju hakkas nõrgemaks muutuma pidevalt puude vahel sik-sakitades ja vaatasin uuesti suunda. Vist klappis. Mingi hetk aga kui suunda vaatasin, siis enam ei klappinud. Arvasin, et äkki olengi ära kaldunud. Jooksin suuna järgi ... jõudsin jälle kraavini. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas ma jälle sinna sattusin. Teadsin, et ei tohi ületada, seega liikusin tagasi .. võinoh, tundus nii. Siis jõudsin ühe laiemalt vesise maa-alani. Tundus, et see võib olla enne raiesmikku kollakas ala. Mõtlesin, et äkki olen siis sattusin sinna, et see on mingi märjem koht. Läksin läbi sellest ja jõudsin maismaale. Sain aru, et märg ala oli laialivalgunud kraav ning jõudsin kunagise 39. punkti lähedusse. Suvaliselt aga soosse tagasi ei tahtnud joosta, seega jooksin maismaadpidi edasi, et end paika panna. Jõudsingi punkti nr 39 ja sealt siis jooksin tundejärgi ja kaarti (kuid mitte suunda) vaadates otse raiesmikule.

Peko Kevadel oli täpselt samamoodi. Siis jälgisin samuti ülitäpselt suunda, kuid reljeef ja varieeruv metsa tihedus püüdis mind kinni ning hoidis suurema vea eest. Tegin kaks korda nii, et keskendusingi põhimõtteliselt ainult suuna hoidmisele ja liikusin suhteliselt aeglaselt, et mööda ei paneks ja tegelikult samal ajal pidevalt kaldusin kuhugi poole. Eile Jüriööl esimest korda kraavini jõudes sain aru, et toimub sama, mis Peko Kevadel ning seetõttu liikusin üliüliaeglaselt, seisin mitu korda ning jälgisin ka seda, et kaart oleks maapinnaga võimalikult paralleelselt. Kuid ikka panin jumala puusse. Ja ma ei saa aru, mis toimub ning miks nii toimub ... teaks põhjust, saaks vähemalt proovida parandada ... SOS

XXII Peko Kevad

14.-15. aprill
Tuderna, Põlvamaa

1. päev   
Distants: 9,6km
Aeg: 1:14:41 (kaotus 5:52)
Koht: 2./20
>> Tulemused.
Selle hooaja esimene võistlus Eestis. N20 klass puudus, seega olid kõik juuniorid naiste klassis. Mingeid ootusi absoluutselt ei püstitanud. Arvasin lihtsalt, et kui hästi läheb, siis ehk olen esikuueringis. EMile kandideerijatel olid katsekad ja seda enam olin kindel, et olen taga pool. Ja ma ei tahtnud päris maksimaalselt pingutada ka, sest esimene võistlus Eestis ikkagi ja kartsin, et ei kesta ära.
Enne võistlust sisendasin endale, et vaatan suunda, loen ilusti kaarti ja võtan rahulikult. Stardist minema saades täpselt nii tegingi, natuke oli raskusi kolmnurga ja maastiku klapitamisega, aga punkti poole liikudes läks kõik iseenesest paika. Poolel teel avastasin, et punktirõnga kõrval, kuhu sihi seadsin, on lisaks ühele veel ühe kõrval viis ... see oli punkt nr 15. Ja siis meenus, et kaart on ju kahele poole trükitud ning ega ma ei kontrollinud küll, kas mul on ka õige pool ees. Niisiis juba esimesse üle minuti viga. Järgmised kaotused tulid neljanda ja viienda punktiga. Ma hoidsin suuna ülikorralikult: koguaeg jälgisin, et kompassi nool ja põhja-lõuna joon klapiksid omavahel. Need klappisidki omavahel ideaalselt. Järsku aga avastasin, et olen vasakule või paremale täiesti ära kaldunud ... ma olin jumala hämmingus, kuidas saab nii .. ja veel kaks korda järjest .. võtsin tempo üpris alla pärast seda, et rohkem selliseid lollusi ei teeks. Ühes kohas tegin veel viga, kuid üldiselt joogi-kaardivahetuspunktini oli asi kontrolli all. Olin kuues sinna jõudes. Pärast punkti avastasin, et Kirti oli mulle järgi jõudnud. Mõtlesin, et mis seal ikka, jõudu on veel kõvasti sees ning võiks siis ju tempo ka nüüd peale panna. Suhteliselt koos jooksimegi lõpuni. Mingi aeg eelviimasesse minnes tundsin, kuidas enam lihtsalt ei jõua. Jalad olid nõrkemas, kuid ma ei andnud alla, nii vähe oli ju veel lõppu. Ja, oh üllatust, pärast selgus, et olen teine. Tegin ju nii palju viga tegelikult ja raja esimese poole võtsin tõsiselt aeglaselt ... mis mõttes teine aeg, vau!? Tundub, et tehti viga ja mõni oli haige, niiet sellega võib-olla on koht isegi põhjendatud. Kaotus võitjale oli ju samuti väga suur.

2. päev
Distants: 5,6 km
Aeg: 0:41:38 (kaotus 16s)
Koht: 2./19
>> Tulemused.
Midagi väga hullu korda ei saatnud. Proovisin seekord võistlustempos joosta ning enam-vähem isegi suutsin seda teha. Tegin paar vale varianti, korra lugesin punkti asukoha veits mööda ja mõni ära kaldumine. Ühesõnaga kokku mingi poolteist minutit ja võib-olla pealegi oleks paremini saanud. Natuke sai tehtud lollusi, aga ma ei kurda väga. Tuleb tõdeda jälle, et vaja kaarti õppida lugema. Arenguruumi on veel kõvasti.

>> Koondarvestus.

   1. Kirti Rebane                01:51.42   01:08.49(1)  00:42.53(6)    
   2. Evely Kaasiku               01:56.19   01:14.41(2)  00:41.38(2)    
   3. Viivi-Anne Soots            01:58.24   01:15.52(3)  00:42.32(5)    
   4. Elo Saue                    02:00.09   01:18.47(6)  00:41.22(1)    
   5. Eleri Hirv                  02:01.32   01:18.17(5)  00:43.15(7)    
   6. Merike Vanjuk               02:02.59   01:17.22(4)  00:45.37(10) 

Selle nädala jooksul hakkas mingi haigus mulle külge. Tõenäoliselt ülepinge tõttu immuunsüsteem nõrk ja viirus sai kergesti ligi. Nädala keskel tundsin kurgus valu ning nüüd asi süvenenud. Praegu on juba veits parem kui eile näiteks, kuid siiski kurguneelud on paistes, raske hingata ja pea käib ringi .. küllap midagi palaviku-/alapalavikulaadset ... kuumalained on ka vahepeal .. näiteks praegu .. Ma end kraadida ei ole julgenud, sest tõenäoliselt see midagi head ei näita pluss ma ei kujuta ette, kus kraadiklaas on. Loodan, et õhtul haigus oluliselt tunda ei anna ja Jüriööjooks läheb hästi! :)

15 fakti Itaalia kohta

Leidsin ühe vana drafti. Itaaliast on küll kuu juba möödas, kuid parem hilja kui mitte kunagi. :)

• igal inimesel vähemalt kolm koera, kes jooksevad lahtiselt linnavahel ringi
• seitsmel inimesel kümnest on miniFiat
• autosid pargitakse nii, kuidas juhtub, oma mure, kuidas läbi saad
• kõik mehed ja poisid tervitavad, lehvitavad, saadavad pilguga võõraid naisi
• 14.00-16./17.00 (olenevalt kohast) ära unistagi süüa saada, on aeg rõdul või aknal istuda ja ringi vahtida - siesta
• kaardil roheline ala = reaalsuses okkaline taim läbipõimunud puudega ehk läbimatu võss (kuhu vaatamata piinarikkale läbipääsule(?) meeldib rajameistril punkte toppida), mis peaks kaardil musta alana olema märgitud mitte rohelise.
• väikesed lapsed vaatavad välismaalaseid kui suurt imet
• inimesed ei helista teineteisele või käi külas, vaid karjuvad ühelt rõdult teisele
• täiesti normaalne on tänaval laule lauda (eriti vanemad harrastavad seda)
• prügikotid visatakse lihsalt tänavale ukse taha, prügiauto tuleb ja korjab hommikul pool 9 peale
• ilus kollane päike ja sinine vesi
• igal tänava lõigul on oma Pizzeria
• Itaalia avatud jäätiseletid müüvad maailma kõige paremat jäätist (vähemalt mina ei ole paremat saanud)!
• käääääääääääääänulised teed, mis ajavad südame  v ä g a  pahaks (nagu ütles Timmo: tee-ehitusinseneridel on oskamatus ehitada sildasid või sirgeid teid). Meie õnneks Liisu lubas sillaehitust minna õppima
• teedel liiguvad vabalt ringi Itaalia porod:

Slovakkia

Laager oli sigaäge! Tänud, semud!

siis kui Vallo oli stardipaika ennustamas

Iga päev olid nii erinevad maastikud ja väga palju kogemusi sai ammutatud. Pluss seltskond oli super. Olgugi, et mu tossusid taheti mitu korda pihta panna, aga kokkuvõttes vist jõudsin siiski kõikide asjadega tagasi. Võinoh, Tallinnas saab teada. Hetkel olen Türil ja üpris kurb on vaadata välja, sest igal pool on niiiiii lumine. Lõuna-Eesti tõotas päris ilusat metsaalust, kuid juba enne Mäod kadusid igasugused lootused. Niipea vist põhjapool metsa ei pääse. Parem oleks, et Peko Kevad ikka mõnusalt lumeta möödub!

Slovakkias oli põhiliseks naljaninaks meie legendaarne sõber Rjaba, kes minekul tegi hommikul amatuurlaual putru puhuri max kuumuse peale keerates, õpetas, et tavaline keedetud kuum vesi on üliõpilase tee, kui sibulaga pann kokku määrida, tulevad õiged pannkoogid ning mees tegi viis korda päevas trenni! Vot teile, trennimehed! 

kohaliku linna kindlust kaemas

Lisaks kinole tegime loomulikult kõvasti trenni. Maastikud hakkasid laagri lõpu poole üha rohkem meeldima ja ka sobima. Laagri esimene ja viimane trenn olid täpselt samal kaardil ja kui neid treeninguid võrrelda, siis vahe on meeletu. Esimesel korral mul läks kõik täiesti pekki: suunaga koguaeg jumala puuse (kuigi enda arvates ma vaatasin seda väga pingsalt), kaardi ja maastiku klapitamine oli eriti keeruline ning üldse see trenn oli absoluutne jama. Eile aga kõik klappis ülihästi, suund oli paigas, joosta oli parajalt kerge, tõusud polnud meeletult rasked ning isegi kõrgusetunnetust kiidan. Kui esimestel kaardil käimistel oli keeruline kaarti lugeda ning palju tegin järske suunamuutusi ja seisakuid, siis seekord saab isegi sujuvusest rääkida. Tempo oli keskmine, kuid pulss pigem madal ja seda isegi tõusudel. Suutsin kogu treening suhteliselt hea kiiruse juures säilitada aeroobset tsooni. Kui veel päev enne äratulekut mõtlesin, et mul saab meeletult keeruline olema, siis viimane päev andis kõvasti enesekindlust ja see on nii hea tunne! :) 

Košice vaatamisväärsus No. 1

Ma ei jõua ära oodata, millal jõuab kätte 25. aprill, kui kõlab lõpukell ja algab eksamiteperiood. Juba unistan, kuidas saan rahulikult jooksutrenni teha, koolile ja aja planeerimisele mõtlemata. Loomulikult olen koguaeg mõtetega Slovakkias samuti ja mida lähemale see jõuab, seda enam ma tahan. Esimese stardini on täpselt 90 päeva! Kas jõuab supervormi saada?!

Õnnelikult kõiksugused tripid läbi saanud. Nüüd on aeg koolis asjad korda saada. Kõigest kaks suuremat analüüsi, 4 kontrolltööd järgi teha ja kaks sel nädalal veel ees. Funfunfun!