Üks raskemaid võistlusnädalaid, mida mäletan - Euroopa MV Šveitsis

Huh, ja tehtud see ongi.
Selle aasta EMi nädal oli üks raskemaid võistlusnädalaid, mida mäletan. Olen olnud kevadel uskumatult tihti ja palju päevi haige. Kuid tee tippu ei ole kunagi kerge olnud. Andsin enda parima ja tulemused peegeldavad ausat hetke seisu.
EMI EEL
Ebameeldivad väljakutsed algasid märtsis, kui tervis sundis enam kui nädal pikali olema - mind räsisid köha, palavik ja alapalavik. Tunne oli siiski üllatavalt hea selle järel. Aga suure üllatusena tuli uus palavikuhoog aprilli keskel. Seekord ei olnud köha ega nohu, ainult väike ootamatu põletik kurgus. Organism võttis omale taas 3-4 päeva haigusega võitlemiseks, mis tähendas poolt nädalat tobedat väsitavat palavikku.
Treeningute ära jätmine ei olnudki 2 nädalat enne EMi väga hull, sest nagunii olid plaanis kerged nädalad, puhkamine ja teravuse andmine. Aga madal palavik on väsitav ja vastupidise efektiga kerguse leidmisele.
Pärast taaskordset haigushoogu oli EMini jäänud vaid 10 päeva. Olin positiivne ja sisendasin endale, et see ei ole midagi katastroofset. Kevadine treeninglaager Šveitsis teiste koondistega näitas, et treenitus on hea ning olin tööd kvaliteetselt jätkanud ka pärast seda. Kõige olulisem oli lihtsalt raskest tööst välja puhata.
Aga, oeh, 3 päeva enne esimest starti hakkas mulle taas kuskilt külge köha. See oli reisipäeval Alpidesse. Tundsin hommikul enne lennukile minekut juba kahtlast tunnet kurgus. Õnneks mul oli käsipagasis imemistablette ärritunud kurgule, mida sain kohe võtma hakata, kuid õhtuks oli sellele vaatamata korralik köha kohal. Seekord õnneks palavikuta. Aga sellegipoolest vastikult kurnav nii päeval kui öösel.
Esimeseks võistluspäevaks suutsin selle taanduma suruda, kuid tunne oli uimane ja pehme. Ma polnud kindel, kas see on täielikult sellest, et ma pole saanud teravaid treeninguid teha või olen päriselt haigusest kurnatud. Seega otsustasin startida sprindis. Lühike maksimumpingutus on hea ärritus kehale, mille järgselt tuleb sageli see õige võistluskergus.
SPRINT
Oh, see oli raske. Tundsin, kuidas ma lihtsalt ei liigu. Teadsin seda ette ja olin valmis, et ma ei pääse finaali ning saan kiirelt asuda lühirajaks valmistuma. Aga kui finaalikoht jääb 4 sekundi (!) kaugusele ning inimesed, kellest kihutasid poolteist kuud varem ka väga raske mahukuu lõpus mööda, on nüüd justkui kättesaamatutes kaugustes, siis see paneb ikka mõtlema. Meenutasin endale tulemusi vaadates, et kehv enesetunne oli loogiline, aga nii napilt finaalist välja jäädes ja nii pikalt pähe saades tuleb ikka mõru maik suhu.
Ja see ei ole enam oluline, et ka tehniliselt oleks saanud 30-40 sekundit paremini (üks selge 20s viga + mõned väiksemad eksimused). Sel aastal peaks olema finaalis ka siis, kui 20s viga teha. Lihtsalt füüsiline tase peab olema kõrgem... nii et, jah, 4 sekundit jäi kripeldama.
Jäin esimest korda elus EMil sprindi finaalist välja...

Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.
Jätkasin hoolega lühiraja kvalifikatsiooniks valmistumisega. Üks puhkepäev pärast sprinti kulus väga ära. Oli vaja leida uus motivatsioon ja häälestada end täielikult metsale.
LÜHIRAJA KVALIFIKATSIOON
Teadsin, et seekord ei ole ükski suurem viga lubatud. Füüsiliselt saab olema taas raske. Aga samas ma ei ole varasemal kahel EMil jäänud lühiraja finaalist välja ja needki ei ole olnud imelised jooksud. Kindlasti on puhta sooritusega ka seekord edasipääs võimalik.
Lühiraja kvalifikatsioon oli eelkõige füüsiline, kuid ka vigu oli lihtne teha. Orienteerumine oli teistmoodi keeruline kui minule sobib - kivi suurel tühjal peaaegu objektideta nõlval. Orienteerusin äärmiselt ebakindlalt, sest objekte, mida lugeda oli minu jaoks tõesti vähe või kui leidsin mõne, mida lugeda, siis ma ei näinud seda või nägin 10 samasugust. Lõpuks suutsin suuremaid vigasid vältida ja õnnestus napilt finaali pääseda. See oli tõesti napilt, sest sama ajaga teises kahes kvalifikatsioonigrupis oleksin ma kindlat välja jäänud.
Kaks starti tehtud. Seis 2:0 Šveitsi kasuks. Olin sunnitud nentima suurte nõlvade üleolemist, aga ma üldse ei tahtnud teha seda.
Soovin sel aastal stabiilsust olenevalt tiitlivõistlusest top 15-20-s. Nii, et see oleks minu normaalne tase mitte tingimata elu parimad jooksud igal tiitlivõistlusel. Suutes tuua normaalse taseme nii kõrgele, siis on vaid aja küsimus top10. Ning top10-s on enamus naisi võimelised medalitele võitlema. Sõltub ainult maastikust ja päevast, kes on tulemustes eespool.

Lühiraja kvalifikatsiooni tulemused.

LÜHIRAJA FINAAL
Karantiinist EMi lühiraja finaali stardipaika sõites mõtlesin omakeskis, mis on minu võimuses sel päeval. Otsisin motivatsiooni ja usku iseendasse. Jõudsin kahe järelduseni:

1. täna on uus päev ning mind ootab ees täiesti teistsuguse iseloomuga maastik kui oli kvalifikatsioonis - kõik on võimalik 2. füüsiline valmisolek on nagu on ning ainus, mida saan mõjutada, on tehniline sooritus - kõik on minu võimuses
Kui õigesti mäletan, nägin rajal vaid üht konkurenti. Tegin täiesti "oma jooksu" nii hästi, kui oskasin ja suutsin. Millegipärat oli metsas väga kodune tunne - kehv nähtavus madala lehtmetsa tõttu, mõni langenud puu, märg ehk tarvis oli vaid enesekindlust ja agressiivsust, millega kõigest läbi minna ja jõuda välja sinna, kuhu plaanisid. Nagu Eestis! Erinevus tundus olevat vaid sellele maastikutüübile sobivates etapivalikutes, kuid tänu Team Estonia abitreeneri Gioniga tehtud eeltööle sujusid need üllatavalt hästi.

Väiksemaid kaarekesi ja ebakindlushetki tuli sisse peaaegu igasse punkti minnes, kuid maastik oli tõsiselt keeruline paljudele ning ka hetkeks seismine oli sel päeval täiesti lubatud. Kuulsin läbijooksul kommentaatorit võrdlemas mind minu ees ja järel startinud kogenud maailmameistritega. Teadsin, et nad on ka hetkel top10 vormis. Sain aru, et teen head jooksu. Raja teises pooles jõudsin veel teadvustada, et nüüd on lõpp lähenemas ja peab eriti kindlad etapivalikud tegema. Teen sageli tiitlivõistlustel eelviimase või viimase punktiga suure vea. Tean seda ja seega keskendusin ainult punkt punkti järel orienteerumisele.
Eelviimane punkt õnnestus hästi. Viimasega tegin enam kui 1min või pigem ligi 1,5min vea. Olin üsna lost ja see aeg tundus üüratu, kui seisin ja kõndisin ja seisin uuesti ja seejärel jooksin vales suunas ja lõpuks siis õiges. Ehk siis, oeh.... see juhtus jälle....
Analüüs on taas tehtud:

+ seekord ma ei kiirustanud punktist väljumisega ja võtsin tõesti piisavalt aega etapivaliku tegemiseks + mul oli olemas kindel plaan, kuidas minna - etapivaliku elluviimisel suutsin selle omale ikkagi keeruliseks mõelda - mul olid fookuses valed objektid/pidepunktid (mida ma lõpuks ei näinud ja sattusin segadusse)
Esiteks ma ei mõistnud õigesti selle etapi ohtusid minule, mille küüsi lõpuks langesin. Ning seejärel ma ei suutnud teadvustada piisavalt vara, et ma ei ole enam esialgset plaani elluviimas, vaid vajan uut. Õppetund saadud. Taas.
Olin lõpetades kindel, et rikkusin suure veaga ilusa tulemuse. Aga et 20. koht ikkagi kätte jäi, see on super!! Top20 tuligi kätte ennast meeletult ületamata, vaid keskpärase jooksuga ning isegi suur viga ei kukutanud sealt välja. Jess! See on hea motivatsioonibuust. :)
Suur-suur tänu Gionile! Olen enam kui kindel, et tema panus minu enesekindluse tõstmisele ja silmade avamisele selle maastiku osas oli üüratu.
Nonii. Lühirada samuti tehtud ehk kõik individuaalsed distantsid tehtud. Nüüd uus fookus - teatevõistlused.

Lühiraja finaali tulemused.
GPS-jälgimine.
SPRINDITEADE
Ma olin siganärvis enne sprinditeate starti. Päris ausalt. Teadsin, et tuleb jälle rõve kannatamine. Tervis oli juba üsna hea, aga kolm starti on tehtud eelneva nelja päeva jooksul ja ei ole varianti, et see ei anna tunda. Samas ka mitmed teised naised olid sama palju või rohkemgi starte teinud ja ma ei saa nuriseda, et neil oleks eelis.
Läks nii nagu oli teada - olin aeglane. Õnneks kohtasid ei langetanud, aga ei tõstnud samuti, kuigi seda oleks 1-2 koha võrra võinud...
Olin täiesti läbi omadega. Pole ammu saabuva puhkepäeva üle nii õnnelik olnud.
Sprinditeate tulemused.

TEADE
Metsateates ei ole Eestil ammu olnud võistkonda, kus jooksjate keskmine vanus oleks alla 25. Meie noor ja lootustandev tiim oli:

Ok, pildid piltideks, aga päriselt ka oli keskmine alla 25. :)

Olime Marianne ja Kerstiniga väga põnevil, kuidas meil läheb. Lühidalt öeldes on kahju, et rada oli krossijooks orienteerumiselementidega. Kerstin on olnud samuti hädas tervisega. Mariannelgi oli mitu starti juba tehtud ning mina olin juba väga augus omadega. Vahe lihtsalt kärises meil. Aga nagu õige sportlase suhtumine peab olema, siis nentigem, et see on hea punkt, kust saab ainult paremaks minna!

Teate tulemused.
Lisaks oli EMil programmis tavarada. Seal mina ei võistelnud.
Võistluste ametlik koduleht.

"Noh, kuidas tunne on?" ehk 3 päeva MMini

Väga õnnelik tunne on! :)

Viimases postituses kirjeldasin, kuidas pigistasin end võistlusperioodi lõpus mahlast tühjaks nagu sidrunit. Tuleb tõdeda, et sidrun oli isegi vähe öeldud. Pigem olin lõõmava päikese käes kokku kuivanud rosin.

Teadsin juba möödunud sügisel, et selle aasta mai saab olema kreisi. Olin sellise otsuse vastu võtnud ja selleks valmis. Teadvustasin ka fakti, et kodumaal toimuva MMi ja sõgeda mai vahele jääb ainult üks kuu - lühike periood, kuid jõuab kenasti puhata ja viimast lihvi anda. Juuni keskel aga oli seis vaatamata kahele väga rahulikule nädalale pehmelt öeldes kahtlane. Mul oli stabiilne väsimus ning näis võimatu saada pulssi üle 180. Püüdsin organismi äratada lühikeste intervallide ja Intsikurmu jooksuga. Kuigi jooksin selle krossijooksu kiiremini kui varem, siis seis oli ikkagi kehv. Mul puudus igasugune erksus juba soojendust tehes. Tundsin, et ma olen ikka veel väga väsinud või tuim ning ei saanud enam aru, kas peaks puhkama või lühikesi ärritavaid liigutusi tegema. Kuigi mul on tänu tugevale kevadisele ettevalmistusele baaskiirus väga hea, siis seda head maksimumkiirust ei õnnestunud aga kuidagi välja meelitada. Ma ei ole sellises olukorras kunagi enne tiitlivõistluseid olnud. Imelik situatsioon...

Olen väga tihedalt treeneriga kontakti hoidnud ja talle täpselt enda enesetundeid kirjeldanud. Pidev väsimus on tuntud rauavaeguse tunnus. Mul on alati rauanäitajad pigem madalad olnud. Kiirelt mõeldud ja kiirelt sai ka vereproov tehtud. Selgus, et tõesti oli hemoglobiin vajunud tavainimese minimaalse piiri lähedale ehk vastupidavussportlase jaoks üpris kriitilisele tasemele (118 on alumine piir, mul oli 121), kuid lisaks sellele oli punaliblede arv veres ning teised vere, südame ja maksa näitajad liiga erinevad võrreldes varasemate testide tulemustega. Kortisooli tase oli täiesti laes ning arst julges arvata, et see oli suure tõenäosusega veel oluliselt kõrgem. Kõrge kortisool näitab stressi taset. Samas lihased olid nii kiiretest võistlustest kui treeningutest täielikult taastunud ning oli näha, et olen tublilt puhanud. Nii et veel kaks nädalat enne MMi olin üpris rosin.

Täna on 3 päeva MMi esimese stardini. Olen elanud päev päeva järel, puhanud, treeninud, korralikult maganud, tegelenud kõige muuga lisaks spordile ja erilist tähelepanu pööranud toitumisele. Seega olen andnud enda parima, et organism saaks maksimaalselt aineid, mille tasemed olid paigast ning olen püüdunud soodustada ka vajaliku ressursi omandamisvõimet. Eriline tähelepanu on olnud nii taimset kui ka loomset rauda sisaldavate toiduainete igapäevasel söömisel, lisaks tarbin kohvi ja piimatooteid targemini. Oluline on suurendada selle lühikese aja jooksul maksimaalselt punaliblede arvu, mis jaksaksid paremini hapnikku ringi kanda. Et ikka võistluse ajal oleks kergem ja ka pärast võistlust taastumine kiirem.

Olen jätnud ära mitmeid planeeritud treeninguid, kuid andnud maksimumi, et olla valmis ka orienteerumistehniliselt eesootavateks tiitlivõistlusteks. Füüsiline vorm suure tõenäosusega ei ole kahjuks see, mis oli planeeritud, kuid seis paraneb päev päeva järel ning tänu väga heale ettevalmistusperioodile usun, et kiirus on piisav ka elu parimate tulemuste saavutamiseks. Ning miks peakski teistsuguse usu ja enesekindlusega MMile minema. On ju teada, et orienteerumiskiirus dikteerib jooksukiirust ja vaimset tegevust kontrollin vaid mina ise.

Tuleb nentida, et juba mai keskel oli tervis ääre peale aetud tiheda võistlusperioodiga, kuid ma ei oleks arvanud, et kaks nädalat ülikõrget pinget võib nii suure põntsu panna, et taastumine võtab tavapärasest kahest nädalast väga palju kauem aega. Eks natukene on ikka kurb, aga samas on nüüd bakalaureuse diplom taskus. Samuti tunnen end mingis mõttes pingevabamalt, sest on lihtsam teadvustada, et hea tulemuse tagab ainult korralik orienteerumissooritus ning füüsiline vorm on täpselt selline nagu võistluspäeval saab olema. Tänaseks on kõik ettevalmistus tehtud ja saab vaid vaimselt viimaseid nüansse oma pusles kokku panna.

Olen väga õnnelik, et mul on võimalus Eestit siinsamas kodumaal MMil esindada. Naudin kogu võistlusnädalat täiega ja annan enda parima, et saaks jälle latt veidi kõrgemale seatud, millest järgmistel aastatel oma spordikarjääri redelil üle hüpata.

KAASAELAJALE OLULINE INFO

Programm:

30. juuni - sprindi kvalifikatsioon (Tartu)

1. juuli - sprindi finaal (Tartu) - ETV2 kl 14:30-17:00

2. juuli - sprinditeade (Viljandi) - ETV2 kl 16:55-18:15

3. juuli - puhkepäev

4. juuli - tavarada (Rõuge) - minule puhkepäev - ETV2 kl 13:00-17:00

5. juuli - puhkepäev

6. juuli - lühirada (Vitipalu, Nõo vald) - ETV2 kl 12:00-14:00 (mehed) ja kl 15:00-17:00 (naised)

7. juuli - teade (Vitipalu, Nõo vald) - ETV2 kl 12:50-17:00

Võistlust kannab üle 10-12 kaamerat. ERR tuleb kogu oma bussiga, nii et püsti on ka stuudio ning võistlejatega tehakse intervjuusid.

Rohkem infot MMi kohta leiab www.woc2017.ee 

Võistluste ajal saab jälgida ka GPS-teekondasid ja LIVE-vaheaegasid punktidest. Kodulehelt leiab õigel hetkel vajalikud lingid.

Tulge kohapeale või elage kaasa televisiooni ja interneti vahendusel!

7. juulil pärast teadet umbes kell 16:30 ootame Team2017 liikmetega kõiki toetajaid ja kaasaelajaid areenil Eesti telki meiega kooki nosima. Sumiseda ja näksida saab umbes tunnike. Soovime teid personaalselt tänada!

Pihin

Ma olen alati uskunud, et mõtetel on suur jõud ning kõik, mis on vaimne, siis seda on võimalik mõjutada ja kontrollida. Uskumatu, kui raske oli siiski möödunud nädal, kui tegin 5 aastat kestnud bakalaureuseõppe viimase koolipingutuse ja kohe samal nädalal püüdsin end ka MKl sidruniks pigistada. Kaks selle aasta või miks mitte ka elu olulisimat sündmust leidsid aset täpselt samal nädalal.

EBSis rahvusvahelise ärijuhtimise erialal saab valida, kas sooritada lõpueksam või kirjutada bakalaureuse töö. Otsustasin, et lõpueksam nõuab kokkuvõttes vähem aega. Mu kalkulatsioonid näitasid, et saan õppeained korratud ja selgeks intensiivselt õppides umbes kümne päevaga. MMi katsevõistlused Eestis olid umbes-täpselt kümme päeva enne eksamit. Olen uhke seal joostud lühirajal nii liidrile kaotatud aja kui lõppkoha üle. See oli väga tugev jooks ja andis palju motivatsiooni järgmistel võistustel hea soorituse tegemiseks. Pärast katsevõistluseid keskendusin täielikult kooli lõpetamisele - õppisin une-, töö-, treening- ja puhketundide arvelt. Jätsin Balti MVle minemata. Kokku oli vaja korrata / selgeks saada 11 õppeainet finantsist ja turundusest makro- ja mikroökonoomikani.

Päev enne MK esimest starti ma ei keskendunud ja puhanud nagu üks tubli sportlane peaks tegema, vaid istusin hommikust õhtuni koolis ning andsin endast kõik võimaliku, et tõestada, et olen bakalaureuse kraadi vääriline. Viimane materjalide kordamine, 2h kirjaliku eksami esimene osa, kiire hingetõmme ja paari detaili kordamine, 2h kirjaliku eksami teine osa, kiire söök ja hingetõmme ja suuliseks eksamiks valmistumine, suuline eksam - korralik 8-tunnine tööpäev!

Töö sai küll tehtud, kuid sisse jäi näriv tunne, sest ma polnud absoluutselt kindel, milline saab olema tulemus. Mõnes mõttes oli hea tunne, et kohustuslik samm on tehtud, aga samas meenus nii palju, mida oleks paremini soovinud teha (perfektsionist nagu ma olen). Mind valdas pinge langus ja samas mure puudujääkide pärast. Segadus, et kas kogu see pingutus ja ohverdus tasus ära või läks tühja, oli suur.

Pikalt mõtlemiseks aga aega ei olnud. Pakkisin kiirelt asjad ja tõttasin laevale. Nüüd oli oluline kool unustada ja võtta end kiirelt kokku MK sprinditeate avavahetuseks.

Jõudsin hilja õhtul Helsingisse ja juba järgmisel päeval sõitsime Turkusse. Mäletasin, et hoiatasin pärast katsevõistluseid koondise treenerit ette, et ma ei tea, milline on mu füüsiline vorm. Siiski otsustati, et võiksin vahelduseks avavahetust joosta. Sisimas lootsin ka ise, et kui hull see ikka saab olla ja küll ma pingutan! Möödunud aastal Ungaris üliõpilaste MMil ju sai isegi liidrina lõpetatud. Kõik on võimalik.

Aga nii väga, kui ma ei oleks ka tahtnud, siis ma ei suutnud end isegi anaeroobsesse tsooni sundida. Läbisin raja ilma igasuguse kiiruseta. Nägin, et ollakse pettunud, sest olin liidergrupist liiga palju maas. Vabandasin ja lootsin vaid, et järgmisel päeval sprindi kvalifikatsioonis on kõik parem.

Sprinditeate tulemused.

Võtsin end taas nii kokku kui suutsin ja püüdsin enda parima võimaliku soorituse teha. Plaan oli alustada vaimselt pingeid panemata, rahulikult otsuseid langetades ja küll tempo ise tõuseb. Teadsin, et jooksukiirus on nii nagu on ja jääb vaid loota, et sprinditeade aitas hingamist ja jalgasid lahti joosta.

Rajal märkasin, kuidas ma ei saa kaardilt infot kätte. Seisin ühes ristis, vaatasin kaarti ja vaatasin ette ning ma ei saanud lihtsalt aru, miks ei klapi. Selgus, et ma ei näinud kaardil KOLME aeda. Kuigi ma seisin! Kaotasin lugemisvea tõttu palju sekundeid, kuid see ei jäänud ainsaks suuremaks veaks. Siiski hiljem selgus, et ka puhta jooksuga oleks finaali vaid õige napilt edasi pääsenud ... kui üldse.

Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.

Sain nüüd kaks päeva puhkamiseks ja metsaks vaimu valmis seadmiseks. Tundsin, et füüsiliselt läheb juba enesetunne kergemaks. Katsevõistlustel oli samuti näha, et maksimaalne jooksukiirus ei ole hetkel laes, kuid kuna kevadel on korralik põhi laotud, siis metsas hea soorituse tegemiseks on tempo väga piisav. Olin väga optimistlik, sest kõik võimalused olid MKl hea jooksu tegemiseks olemas.

Lühirada jõudis kätte. Tundsin, et olen valmis ja võistlusjanune. Rajal aga selgus, et ma ei saa jälle kaardilt infot kätte. Ma ei suutnud valida õigeid vaheorientiire, mille abil kiirelt ja veatult punkti jõuda. Tegin täiesti segased etapivalikud ja viisin need kaootiliselt ellu. Seejuures mitme punktiga ka korralik viga. Tunne oli justkui oleks möödunud aasta olukord tagasi, kus terve hooaeg ei leidnud oma head rütmi. Aga see oli mul ju olemas vaid kümme päeva tagasi! Kuhu see kadus!?

Lühiraja tulemused.
Lühiraja GPS-teekonnad.

Olin pärast lühirada nõutu. Olin mures ja murtud. Õhtul ühel hetkel tundsin, kuidas kogunenud pinge trügib vägisi välja. Olen aus, et nutsin korralikult. Olin terve nädal algusest peale end iga päev maksimaalselt kokku võtnud ja tühjaks pigistanud ning ükski tulemus ei vastanud sellele, milleks tundsin olevat võimeline. Eksami tulemust ma tegelikult ei teadnudki veel, aga juba mõtlesin igaks juhuks B, C, D ja X plaane välja. Väga raske on iga päev end uuesti kokku võtta ja jälle pikki pead saada.

Otsustasin, et pühapäeval ma ei lähe tavarajale end lõhkuma. Ma ei jookse seda MMil ja puudub igasugune point. Mul oli puhkust vaja ja nii kiirelt kui võimalik, sest suurvõistluseni on vaid loetud päevad.

Ma ei valmistunud MKks absoluutselt, vaid lihtsalt läksin kohale lootes, et asjad lähevad iseenesest paika ja saan kiirelt õige orienteerumistunde tagasi. See ei juhtunud. Kui vaim on väsinud ja valmisolek ei ole saavutatud, siis on äärmiselt keeruline kaardiga kontakti saavutada. Samas usun, et MK oli väärtuslik õppetund nüüd üks kuu enne koduseid suurvõistluseid, millega seoses tahtmatult tekib erinevaid pingeid. Võib-olla on hea, kui on värskelt meenutatud, mida tähendab stressi, ootuste ja lootustega üle pingutamine.

See oli karm nädal, kuid juba teisipäeval ehk kõigest kolm päeva pärast MK lühirada jooksin Eesti metsas ja see tunne oli imeline! Ma olin oma mullis tagasi, tempo oli väga hea ja kõik sujus. Ning loetud minutid pärast treeningut sain teada ka eksami tulemuse. Sain väga-väga turvaliselt selle sooritatud! Oh, seda õnne!

Viimane väga karm koolipingutus tasus ära. Olen üli-üliõnnelik, et kaua tehtud kaunikene bakalaureuse diplom on vaid ühe allkirja kaugusel. Tunnen, et nüüd on kõik mõtted päriselt ainult MMil.

Täiskäigul edasi.

28 päeva.

Foto: Tarmo Haud

Muljeid Tiomilalt

Tiomila on iga-aastane teatevõistlus Rootsis, mida korraldatakse alates 1945. aastast. Sel aastal toimus see edela-rannikul Göteborgi linna lähistel. Nimi "Tiomila" ehk "10mila" tähendab 10 rootsi miili, mis on 100km. See viitab meeste tiimi kogu läbitavale distantsile, mis on alati umbes selles suurusjärgus.

Meeste tiimi kuulub 10 meest ning naiste tiimi 5 naist. Meeste võistlus algab õhtul ja lõppeb varahommikul. Naiste võistlus on enne meeste oma ja toimub päeval. Ning enne naiste võitlust toimub hommikul ka noorte Tiomila.

Seekord oli kokku stardis 305 noorte Tiomila tiimi (igas tiimis 4 liiget) + 338 naiste tiimi (5 liiget tiimis) + 315 meeste tiimi (10 liiget tiimis). See on enam kui 6000 võistlejat. Äsja toimunud Jüriöö orienteerumisjooksu teatevõistlusel osales umbes 350 võistlejat. Jooksul ümber Viljandi järve startis sel aastal esimest korda üle 4000 osaleja.

Tiomila on Skandinaavia klubide jaoks üks olulisemaid teatevõistluseid Soomes toimuva Jukola kõrval, mille nime on eestlased ehk rohkem kuulnud. Jukola toimub juba 17. juunil ning seal on startimas umbes 15 000 inimest. Massiivne, kas pole?! Tulevat üritust saab Eestis vaid SEB Tallinna Maratoniga ilmselt võrrelda. Ainult, et telke (tuhanded inimesed ööbivad telkides), ajutisi poode ja muud meelelahutust on oluliselt rohkem ning maa-ala, kus on majutus-, pesemisvõimalused, võistluskeskus jms on kordades suurem.

Aga rääkides võistlusest, siis...

... möödunud nädal ei olnud kerge. Enne laupäevast võistlust olin sel nädalal kolme trenni peale kokku vaid tunnikene end liigutanud. Olin nädala esimeses pooles pisut haige - hingamisteedeprobleemid ja sellega kaases nõrkustunne. See on ka põhjus, miks teist vahetust jooksin. Alguses planeeriti mulle kõige pikem ehk 11,2 km ehk kolmas vahetus, kuid palusin lühemalt ja seekord kindlasti mitte ka esimest. Ning kuna üks tiimiliige oli nii haige, et ta ei saanudki tulla, siis mängiti kaks päeva enne võistlust positsioonid ümber ja sain omale teise vahetuse. Uue plaani järgi pidi kõige pikemat jooksma Miina.

Kangasala tiimi räsisid aga haigusprobleemid veel. Päev enne võistlust ehk reede õhtul Miina teatab, et tunneb end kehvasti. Võistluspäeva hommikul ei olnud seisud paremad ning järjestus taas muutus veel päris viimasel hetkel. Lõplik järjestus oli seega: Iida, mina, Outi, Jenni ja Miina.

Naiste massstart käis nii.

Ning Iida andis mulle "teatepulga" üle 101. kohal ning 6:54 kaotusega liidrile. Kaotus näib küll suur, aga tegelikult juba esimese vahetuse kolmas naine kaotas 2 minutit! Nii et kõrgete kohtadega oli vahe küllaltki väike ja tegu oli alles esimese vahetusega ning kõik saab veel palju muutuda.

Kuna hommikul äratavat sörki tehes oli enesetunne raske, siis ma ei oodanud väga erilist jooksu. Eesmärk oli rada maksimaalselt puhtalt läbida. Lõpetades aga sain teada, et tõstsin tiimi 70 koha võrra. 70 kohta! Midaaa!? Aga tõepoolest oli sooritus algusest lõpuni väga mõnus sujuv ainult ühe väikese erandiga, kui kümnendasse punkti minnes jäin jooksmist nautima ja ununes oma väga kindla etapivaliku tegemine. Ning kui ei tea, kuidas täpselt punkti jõuad, siis ei saa ju sinna ka veatult jõuda (kui pole piisavalt õnne). Mul oli nii palju õnne, et tabasin ära õige hetke seisma jäämiseks ja õnneks sain end ka kiirelt paika ja punkti. Tegin 20-30s viga. Pärast seda natukene rabelesin ja oli üks suurem ebakindluse/ hoo maha võtmise hetk, kuid jätkus üsna puhas sooritus. Oma vahetuse parimale ajale kaotasin vaid 1:17.

Olen väga õnnelik, et kuigi oli väga palju naisi ümber, siis mul oli oma tempo ja suutsin püsida mullis tehes täiesti enda sooritust. Orienteerumistempo dikteeris ette hea jooksukiiruse, millele organism tuli üllatavalt hästi järgi ning nii sai ainult sujuvat minekut nautida. Haiguse mõju tundsin õigevähe. Mul puudus hea kerge veidi lennukas tunne, mis oli varem ja füüsiliselt oli ikkagi pigem raske, aga samas oli ka maastik väga märg ja pehme ning ilmselt oli kõigil raske. Pluss kiirust ei saanudki väga üles ajada, sest rada oli lisaks füüsilisele väljakutsele tehniliselt nõudlik.

Pärast Iidat ja mind jätkas Outi. Outi on alati olnud meie tiimi ülitugev relv, kes tulistab konkurentidest hooga mööda. Kahjuks on ta olnud pikalt vigastatud ja ka praegu võistlustel andsid nii valu kui auk ettevalmistusperioodis tunda. Püssirohtu polnud piisavalt ettepoole tulistamiseks, kuid sellegipoolest super, et ta tuli tiimi eest välja ja hoidis meid heas konkurentsis. Mõned kohad vajusime (47. koht), kuid vahe 30. kohaga oli vähem kui 4 minutit.

Meie neljanda vahetuse jooksja oli ülitubli! Algselt pidi Jenni jooksma Kangasala SK teises tiimis, kuid kuna Anna oli haige ja jäi koju, siis ta tuli meile appi. Tegi tubli jooksu ja andis Miinale plaksu 36. kohal. Vahe 30. kohaga vähem kui 3 minutit.

Miina lõpetas heal 42. kohal enam kui 300 tiimi seas. Kuigi möödunud aastal olime 31. ja oleme ka kõrgematel kohtades olnud, siis arvestades kõiksuguseid tegureid usun, et see on tubli tulemus.

Olen meie tiimi üle uhke! :)

Kangasala SK 1: Iida Savolainen, Evely Kaasiku, Outi Hytönen, Jenni Joensuu-Partanen, Miina Kanko

Naiste teate võidutiimi ankrunaine ülitugev Tove Alexandresson suutis joosta oma võistkonna 7 minutisest kaotusest 7 sekundiga võitjaks. Ma ei suuda enam otsustadagi, kas tema jooksud on jätkuvalt üllavatad või nii võimas üleolek ei ole enam üllatav. Võimas naine igatahes. Võitja lõpetamisest näeb videot siin.

Tulemused 10mila online results keskkonnas.
Teise vahetuse GPS-teekonnad koos minu teekonnaga võrreldavad 2D Rerunis.
Kõikide GPSseadme kandjate GPS-teekonnad leitavad GPSseuranda-st (nii meeste kui naiste, kõik vahetused).

Nüüd peab aga ruttu korralikult terveks ravima, et tuleval nädalavahetusel Eesti MV lühiraja tiitlit kaitsta ning teatevõistlusel koduklubi JOKA naistega kõrgete kohtade nimel võidelda.

MMini Eestis 59 päeva.

Elamusterikas treeninglaager Keenias

Ettevalmistushooaeg 2017. aasta hooajaks on olnud taas erinev eelmistest. Fookus on olnud jooksule enam kui kunagi varem ning suusakilomeetreid on kogutud vaid ühel päeval kodumaal ja kümnel päeval Soomes. Otsustasin külmetamise asemel hoopis sooja kliimasse põgeneda, koguda D-vitamiini ja jooksukiirust ilma, et peaks vigastuste ja haiguste pärast muretsema. Nimelt saabusin möödunud nädalavahetusel kolmenädalasest kõrgmäestikulaagrist Keeniast.

Laagri nii-öelda peakorraldaja oli Tiidrek Nurme ning grupp sportlastest ja spordisõpradest ulatus tipp-päeval kui meid külastas Eesti aukonsul Keenias lausa umbes 18 inimeseni + üheks õhtuks saabunud täiendavad kohalikud külalised.

Suurem osa meist elas ühes majas, kuid paar inimest ka terve aeg või osa perioodist meile eestlastele tuttava keenialase Mukunga juures.

Mukunga on jooksnud Eestis korduvalt erinevaid rahvajooksusid ja on täiesti meie oma inimene, kellest oli ka meeletult abi nii mõnegi asja ajamisel tema kodumaal. Inimesed tulid Nyahururusse ja lahkusid laagrist erineval ajal ning pärast minu lahkumist jäi tublisid treenijaid järgi vaid viis ning lisaks viis seiklejat ja kaks last.

Treeningolud olid Keenias suurepärased:

* kõrgus 2300 m üle merepinna

* hommikul jahe +10 kraadi (varahommikul võis ka +6 olla), päeval alati soe +25 kraadi

* jalasõbralikud savikattega teed

Paar korda on ka küsitud, kas meeldis rohkem kõrgmäestikulaager möödunud aastal USAs või sel aastal Keenias. Erinevus USAga on kahtlemata kliima stabiilsuses. USAs mõjutasid aegajalt külastanud külmahood liigeseid, lihaseid ja immuunsüsteemi. Keenias pidi olema ettevaatlik bakteeriaga (desinfitseerisime käsi enne iga söögikorda), aga kõige suurem oht oli ikkagi päikesepiste saamine mitte haigused. Samas tundsin USAga võrreldes puudust mugavast mullivanni-, sauna- ja basseinivõimalusest. Nii et plusse ja miinuseis mõlemas piirkonnas, sõltub, mida otsida.

Elasime lõunapoolkeral, 600m kaugusel ekvaatorijoonest.

Lõunasöögi sõime iga päev Nyahururu linnas, 5km  kodust, põhjapoolkeral. Sõitsime sinna oma autoga, matatu ehk kohaliku bussiga või motikaga. Mõista-mõista, mitu inimest on alloleval pildil 12-kohalises matatus?

Kohvikus sõime iga päev kohalikke parimaid palasid: chapati (sisuliselt pannkook munata), andazi (pontsikulaadse konsistentsiga saiake), mukimo (kartulipuder avokaado ja maisiga). Maitstud sai ka ugali (kinnisõtkutud maisijahu plönn, tahke mannapudrulaadne ollus), kuid see oli hea vaid siis kui Mukunga seda tegi koos imemaitsva kastmega.

Juba kodule päris lähedal elas mitmeid erilisi kohalikke loomi. Jõehobud elasid meie kodust vaid 8km ehk kerge jooksusörgi kaugusel.

Lähedal orus pesitsesid ka elevandid.

Koduaias rõõmustasid meid kanad ja kuked. Neile meeldis väga ka majasse sisse trügida ning pea iga päev leidsime kana maja ees lapsevankris munemas. Mõnikord käis ka sõda, kes pääseb pesasse ja kukk käis korda majja löömas.

Lisaks pesitses aias paar kameeleoni.

Kõige enam jääb loomadest meelde aga eesel! Jah, eesel! Hullult vinge loom - rahulik ja vähenõudlik. Väga karm oli muidugi näha, kuidas neid koormati tööga, aga ainult selleks nad Keenias paraku ongi. Traktoreid oli näha pigem vähe kui palju. Pigem tuli vastu kaks diagonaali asetsevat seljad vastamisi kõndivat/jooksvat eeslit – koormad olid lihtsalt meeletult rasked ja seljad koos on ikka kergem.

Ühel hommikul toimus vanal brittide raudteel eeslite tõttvaatamise võistlus.

Meelde jäävad loomulikult ka inimloomad. Uskumatu, kuidas käitutakse valget nähes!

Esiteks lapsed karjuvad mitusada meetrit eemalt juba „Muzunguuu! Muzungu! Muzungu!!” (ehk valge inimene) ja jooksevad täie hooga su poole. Teiseks peaaegu kõik soovivad tervitada öeldes „hi! How are you?”. Mõni pobiseb ka omaette „Yess.” Kui lastele ei vasta midagi, siis nad võivad hulluks minna häält tõstes ja meeleheiteliselt vastust nõudes. Aga see ei ole pahaseks minev ja agressiivne meeleheide, vaid selline lapselik „pliiis, ütle ikka mulle midagi vastu.” Lapsed soovivad ka sageli patsu visata. Harv ei olnud juhus, kui järgi joosti. Päris laagri alguses tegin koduvärava taga mõni minut jooksuharjutusi ning ühel hetkel oli minuga liitunud kümmekond erinevas vanuses last, kes kõik püüdlikult kopeerisid iga mu liigutust.

Niimõnelgi päeval astus laps ligi ja puudutas jalga või kätt. Lennukis tagasitulleski eesistmel olev plikake pikalt piilus ja lõpuks pärast pikka salaja piilumist läks „juhuslikult” põlve pihta. Olen aus, et alguses oli see tähelepanu naljakas, aga lõpuks tüütas päris ära. Näib, et olen ikkagi külm eestlane, kellel on lai privaattsoon ning meeldib ka hall hiireke olla ja massi kaduda mitte koguaeg kõigiga suhelda.

Täiskasvanud inimesed näevad valget kui kõndivat dollarit. On täiesti tavaline kui inimene küsib, kas ta võib abistada koti tassimisega või pakub auto pesemise võimalust või ükskõik, mis muud teenust, et ainult saaks raha teenida. Meil oli ka juhtumeid, kus inimene küsib jutuajamise lõpus „kus on mu lõuna?” või räägiti, et jõulude ajal küsiti „mis saab minu jõuludest?”. Või lihtsalt tänaval kõndides ajab käed laiali ja ootab, et midagi talle pihku pistaks ning kui kõnnid mööda, siis vöib ka järgi kõndida ja pikemalt moosima tulla. Aga selline julgus küsida käib siinse elu juurde.

Summadega kauplemine on samuti täiesti tavaline. See on kõikjal – turg, suveniiripoed, motikaga linnast koju sõitmine jne. Ainult poodides, kus on asjadel määratud hind ja antakse tšekk, seda ei tehta. Aga poodi peaaegu polegi vaja minna, sest kõik saab turult või naabrilt. Kuid kaubelda peab ka oskama. Esiteks on see ette teada, et valgelt küsitakse rohkem ja teiseks küsitakse alguses nagunii raha väikese kauplemisvaruga. Ning kui sa ei tea kohalikest hindadest midagi ja ei tingi, siis sind nööritakse ja täiega. Noortele põhjamaalastele tundub kauplemine ebameeldiv ja imelik nõukaajamaiguga tegevus, kuid siin on see osa ühiskonnast ja seda lausa peab tegema.

Mmm, aga see kohalik arbuus oli ausõna väärt kauplemist!

Kohalik kõige kuulsam turismivaatamisväärsus on Thomson Falls.

Esimesel nädalavahetusel käisime ühe meid külastanud Keenias töötava vabatahtliku Ollega lähedal asuvas Rift Valleys matkamas. Matk kestis kokku 4 tundi, millest 2 esimest olid kergelt ülesmäge ja väga head töötunnid.

Ning viimane tund kulges raskelt läbi džungli nõlvast alla ragistades. Tegelikult ei olnud plaanis suvaliselt metsa keerata, aga väike tee, mida mööda lootsime nõlvast alla saada, lõppes ühel hetkel allika juures ning milleks uut rada otsida ja ringi minna kui saab ka otse.... või noh ... teoreetiliselt saab. Ma päriselt ka nägin justkui kellegi jälgi alguses, mille järgi püüdsin siis agaralt õiget teed leida. :)

Päris mitmel hetkel oli tunne, et enam ei saa edasi ega tagasi, aga ülesmäge seljataha ju ometi ei lähe!

Õnneks mul olid kotis pikad püksid (o-liibukad) olemas, nii et ma vapra orienteerujana lükkasin ees okkalisi sõlmes taimi laiali ning Olle püüdis lühikeste pükstega võimalikult väheste vigastustega ellu jääda.

Ühel nädalavahetusel võtsime ette ka reisi ümber Keenia kõrguselt teise mäe – esimene on Kilimanjaro, meie sõitsime ümber Mount Kenya (umbes 5199 mümp). Reis kestis kokku kaks päeva ning see oli tõeline kultuurireis. Lõpuks koju tagasi jõudes oli tunne, et nüüd on kõik Keenia tahud nähtud.

Esiteks kohtasime loomulikult mitmeid eksootilisi loomi taas – antiloobid, sebrad, piisonid, erinevad ahvid ja elevandid.

Teiseks nägime ja katsusime nii paljusid taimekultuure, et tekkis agronoomiareisi tunne. Nimelt nähtud-katsutud-pildistatud said teiste hulgas nii tee- kui ka kohvipõõsad, rohttaim banaan, mango- ja avokaadopuud ning ka riis!

Puu? Kaktus!

Ning need lõputud teepõllud olid rohelisuse armastaja silmadele tõeliselt paitavad.

Käisime pikal reisil läbi ka Mukunga lapsepõlvekodust Embu lähistel. Pildil olen Mukunga ja tema tütrega. Nüüd on kõik nipid selged, kuidas nobedalt teed korjata. :)

Kohv kasvas pisut enam kui kahe meetri kõrgustel puudel.

Ning mekkida sai ka värskelt puuotsas valminud banaani.

Tavaliselt neil puu otsas rippudes küpseda ei lasta, see oli pigem haruldane juhus. Reeglina korjatakse banaanikobarad juba varakult põllult ära ja müüakse tee ääres erineva küpsusastmega. Kohalik banaan on pisut magusam/suhkrusem kui Euroopasse jõudev.

Ja mangopuud üllatasid!

Puu oli tegelikult hiigelsuur. Alloleval pildil vasakul on mangopuu ning paremal avokaadopuu. Elumaja taga hoovis!

Mainisin ka riisi. Külastasime reisi esimesel päeval ka Keenia ainukest riisikasvatust.

Kolmandaks nägime erinevusi linnakultuuris.

Traditsiooniliselt on Keenia linn kuiv, must ja veidi nii-öelda virelev.



Teiselpool mäge õnnestus näha üht ehitusjärgus olevat maja toetamas puutoigaste asemel metalltellingud! See oli kõigile meile esmakordne vaatepilt ja olime hämmingus nagu kohalikud Euroopat külastades. Ning on näha, et riis toob linna rikkust, sest riisikasvatuste lähedal oli linn puhtam ja üks koht isegi ameerikalik lõbustuspargi, hotelli ning ülepakkuvate loosungitega. Lisaks kui meiepool mäge on kuiv ja kõrbeline, siis teiselpool on meeletult ilus roheline kauniste kaljude ja orgudega. See oli vaid väga väike piirkond, aga hea oli lasta silmal puhata. Tuleb ka nentida, et kui Nyahururu asub 2300-2400 m üle merepinna, siis Meru lähistel on kõrgust vaid 1300 m ning meie poole mäge pilved lihtsalt ei jõua, sest sajavad teiselpool maha ja niiskem piirkond on viljakam/ilusam.

Ahjaaa, kultuurielamus oli tore, aga õige keenialase tunde saime kätte teisel päeval. Esiteks oli meie kaheksakohaline auto nagunii kergelt ülerahvastatud, sest mahutasime peale kenasti 9 täiskasvanut ja 3 last. Aga see selleks... see on tavaline.

Ööbisime Mukunga naise kodus ja teise päeva hommikul kinkis pererahvas meile suure posu banaane. Teadagi suur banaanikobar pole väga kerge. Meie auto, mille põhja lihvis nagunii iga lamav politseinik (neid on siin meeletult!), oli nüüd veel madalam... oih ...

... aga see pole veel kõik.

Mehed leidsid lähedusest koha, kus nad kauplesid kaks kartulikotitäit mangosid meile kaasa! Nad ei olnud sel hetkel banaanidest veel teadlikud, aga ega meil ei käinud mõttestki läbi, et võiksime midagi maha jätta. Muidugi mahub kõik peale! Auto on jälle natukene madalam, aga kuni edasi veereb, siis on kõik kontrolli all. Keenia ju! :)

... aga see pole ka veel kõik.

Boonusena selgus sujuvalt, et Mukunga naise õde tuleb ka meile auto peale. Iga lisakilo oli nüüd juba loetud ... aga kuidas sa siis ära ütled... loomulikult mahutasime peale!

Hõlpsalt probleemideta me ikkagi hommikul kohe ära ei pääsenud, aga probleem polnud raskuses ... veel... Igatahes kuskil pool tunnikest auto jonnis ja ei tahtnud tööle minna, aga lõpuks saime hakkama.

Nüüd oli küsimus, et kuidas me sealt sügavalt orust 100m kõrgemal asuva korraliku tee peale saame. Otsustasime, et kolm täiskasvanut lähevad jala (st küll nad motika või muu lahenduse leiavad). Võtsime siis kõik nodi peale ning suure tee ristis võtsime ka kolm meid ootavat reisikaaslast peale. Selgus, et nad olid ühe motikaga mäest üles tulnud. See tähendab, et juht pluss kolm täiskasvanud inimest mahutasid end kenasti ühele motikale – see on Keenia!

Jätkasime oma suure pereautoga samuti Keenia stiilis sõitu. Et lamavatele politseinikele ise põhi kinni lamama ei jääks, siis tuli kasutusele võtta uued meetodid nende ületamiseks. Nüüdsest ületati bumpid sõites diagonaali vastassuunda ja seejärel diagonaali tagasi oma suunda. Kohalikud vaatasid meid kui ilma imet. Ei teagi, kas nad polnud kunagi nii palju valgeid korraga näinud või kas tõesti meie sõidustiil äratas tähelepanu nende täiesti sõgedas liikuskultuuris. Ilmselt siiski viimane, aga keegi pahane ei olnud, sest nad on harjunud, et vastassuunas tuleb keegi vastu ja peab hoo maha pidurdama. Oeh, ja neid bumpe oli loendamatu arv, aga me saime nendega kenasti hakkama!

Jätkasime üheskoos reisi kohalikku erakooli, mis oli üks meie kohustuslikest sihtpunktidest.

Alloleval pildil on näha, kuidas näeb välja maja, kus tüdrukud ööbivad.

Pärast kooli külastamist meiega hommikul lisandunud Mukunga naise õde jätkas ise oma teed ning äkki selgus, et meie plaanist ujuma minna ei tule midagi välja. Kiirustasime (aeglaselt) lihtsalt otse koju, sest kl 19 läheb järsult pimedaks, meil oli veel mitu tundi minna ja autosõit on pimedas äärmiselt ohtlik. Ahjaa, meil töötas ainult üks lähituli ja iga vastutulev auto pimestas meeletult. Aga see on ka okei, sest see on Keenia!

Tee peal kohtasime julgeid ahve, keda õnnestus otse autost banaanide ja mangodega toita.

Teel Merust Nakurusse oli meil siiski üks kohustuslik turismipeatus, sest ühelpool teed oli rukkis ja teiselpool pisike kartulipõllulapike, mille kõrval paar rida rohelisi herneid ning eemal paistsid kõigele lisaks ka toonekured! Eesti! Esimene reaktsioon oli, et see on ju Eesti! Justkui pääsukegi oleks üle pea lennanud.

Ja justkui Lõuna-Eesti pätsid taustal, eksole :)

Vulkaanilise ajalooga Mount Kenya oli vasakule vaadates samuti koguaeg täiesti olemas. Pildil ei näigi see olevat nii kõrge, et vajaks 4-päevast mägimatka.

Pärast Nakurut oli vaja teha oluline valik – kas sõita heal teel läbi Nyeri ja teha väike ring või lõigata paarkümmend kilomeetrit mööda väga ebatasast saviteed. Kuigi oli juba pime, siis meile oli sellegipoolest oluline võimalikult kiiresti koju jõudmine ning otsem tee oli reeglina kiirem ja samuti on seal väiksem liiklus ehk vähem pimestavaid autosid.

Jätkuvalt käis põhi mööda maad aeg-ajalt, aga ka sellega harjub. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime kõik ilusti koju. Kell muudkui tiksus. Juba paistiski õige vähe asustatud koha valgus ja asfalttee kaugel ...

... kuni kui meil summuti alt kukkus.

Alguses oli see paras šokk. Juhtus see, mida kõige vähem soovisime. Aga suur osa meie seltskonnast hoidis vägisi naeru tagasi ja midagi ei saanud teha – kogu see päev oli ju paras komöödia ja see oli pärl, mis pani vägisi naerma.

Nüüd meil oli linna kõige kõvem auto. Meie masina müra oli kuulda ka naaberkvartalisse ja ilmselt nii mõnigi ärkas sellepeale. Üks meist teadis veel visata kildu, et see on kui kolmene bemm, mis teeb võimsat häält, aga edasi ei lähe.

Igatahes enne südaööd me lõpuks jõudsime oma kaheksakohalise pereautoga rõõmsalt koju – 9 täiskasvanut, 3 last, hiiglaslik kobar banaane, kaks kotti mangosid ja summuti. Enam kui 500km läbitud ja Mount Kenyale ring peale tehtud. Kõik elus ja terved. Taas on meeletu kogemustepagas ja väärt elamus kodumaale kaasa võtta.

Aitäh Tiidrekule meeletu organiseerimise eest!
Aitäh tublidele kokkadele heade toitude eest!
Aitäh kõigile asjaosalistele, kes laagri meeldejäävaks muutsid!
Aitäh sponsoritele, eelkõige OK JOKA, Kangasala SK ja Estonian Business School, et treeninglaagri võimalikuks tegite!

Lõpetuseks motiveeriv lause koolimaja seinalt ja täiskäigul edasi.

Piltide autorid: Tiidrek Nurme, Olle Kaidro, Ott-Jaanus Heile, Evely Kaasiku.