2012/12/19

Ensilumen Rastit 2012

Väheke so-võistlusanalüüsi ka. :)

1.-4.12.2012, Saariselkä, Kiilopää

1. päev
Rada: 7,1km (otseim tee)
Aeg: 37:46 (+4:31)
Koht: 4. /20
Esimene SO-võistlus 2012/13 hooajal. Võtsin veidi rahulikumalt ja keskendusin rohkem kaardile. Kohutav lipe, tõusud olid juba sp eriti vaevalised (ega ometi käed mul ju nõrgad pole). -27 kraadi külma, kuid polnud liiga külm (heh, ise ka naeran seda kirjutades praegu, aga tol hetkel tõesti ei olnud nagu viga). Varbad küll külmusid ära, kuid seda ei pannud tähele enne lõpetamist ja sooja majja astumist. Üldiselt külm ei seganud keskendumist. Karm tõde on, et suuremad kaotused tulid vähesest jõust siiski, kuid üks oli ilmselge teevalikuviga - kaheksandasse minek. Otsustasin minna otse. Kiireim variant on tegelikult paremalt suure tee kaudu. Nägin seda varianti, kui välistasin kohe, sest see tundus suur ring olevat ... mida see tegelikult pole. Samuti saab suuremal teel üldiselt mugavamalt ja kiiremini sõita. Kaotasin selle variandiga ligikaudu 2 minutit. Seekord punktidevaheline joon tõmbas mind eksiteele, järgmine kord enam mitte! Kümnendasse minnes oleks võinud ehk jällegi  vasakule mustale teele keerata ning sealt järgmisest kohe paremale, aga usun, et kaotus minu variantipidi polnud suur (üle musta tee ja esimene vasakule). Pigem kaotasin aega enda ebakindlusesse. Kasutasin lõpuosas üht lühikest lõiget ning taas rajale jõudes peatusin täielikult korraks, et end kindlalt paika saada. Lõpukiirendusel oli üllatavalt hea tunne. Käed liikusid (enda arvates) ikka päris kiiresti esimese võistluse kohta :D.

2. päev
(punane joon on jooneharjutus)
Rada: 11,5km (otseim tee)
Aeg: 54:24 (+6:07)
Koht: 8. /19
Üldiselt lisasin tempot juurde eilsega võrreldes, suusalipe oli tunduvalt parem kui eile. Oleks pidanud siiski tunduvalt rohkem keskenduma o-sooritusele. Mõtlesin liiga palju suusapingutusele. Enne starti vaatasin naiste ja meeste GPS-jälgimist ning see ei mõjutnud nii hästi kui arvasin...
Nimelt, juba esimesse suutsin vale valiku teha. Ma ei kujuta ette ka, kuidas. GPSi jälgides valisin selgelt parempoolse variandi, kuid kui kaardi kätte sain, siis tundus, et punkt ikka rohkem vasakul ja otsustasin lõpuosa keskelt lahendada. Kaotus on küll väike, aga siiski kaotus. Kolmandasse minnes lasin ilmselgelt liiga palju sahka laskumisel. Kui järgi mõelda, siis laskumine polnud midagi väga ulmelist, kuid ma kartsin seda nagu ma-ei-tea-mida. Peaks rohkem harjutama neid metsavahelisi laskumisi ... päris arg olen praegu ikka nende suhtes. Aga see selleks. Edasi tundsin, et orienteerusin päris kenasti. Kaardiga oli hea kontakt. Tempo võtsin tihedamas kohas alla ning lugemine sujus kenasti. Jällegi vahepeal lipsas GPSi mõju sisse. Nägin, kuidas Staffan Tunis tegi 7. punkti variandi paremalt mööda musta ja see tundus (rõhk sellele sõnale!), et on väga kiire ja huvitav variant. Loomulikult valisin ka kohe selle variandi, millega tegelikult kaotasin ligikaudu minut parimale ajale. See, et mõnikord mõni asi tundub midagi olevat, ei pruugi seda olla. Konkreetset tõestust on vaja! Suhteliselt lihtsat etapid on siiani olnud ning oli ka järgmine. Eelmine päev juba mõtlesin, et tempos alla ei anna ning ei andnudki ja seetõttu vaikselt hakkas tunda andma, et mõtlemine läheb hägusamaks. Kõik tundus nii kerge ja pikal etapil esialgu kaarti vaadates lugesin, et pean üheksandasse minema, kuid edaspidi päris mitu korda lugesin, et punkt on alles kaugel ja tuleb lihtsalt anda tuld väravateni ning siis tuleb kaarti lugema hakata .... jah, tõsi, jätsin lihtsalt mõned punktid vahele mõttes, sest ei näinud neid .... üks hetk minu ees keeras üks noormees järsku vasakule. Vaatasin täiesti muuseas, kuhu ta võis keerata, ning (voilaa!) selgus, et mul on vaja ka kuskilt üsna pea sisse keerata. Jätsin nõlvast üles kütmise katki, seisin ja lugesin kaarti. Kõrgus ja aia kaugus nagu klappis. Ettevaatlikult keerasin ka samast kohast vasakule. Liikusin hästi aeglaselt silmadega kaarti ja maastikku võrreldes edasi, kuni sain kinnitust, et olin õiges kohas. Paar kiiret tõuget ja olin punktis. Kümnendasse minnes alustasin punkti minekut täiesti õigesti, kuid ühte risti ei jõudnud päris täpselt ette lugeda ning ähmaste silmadega läksin valelt poolt punkti ning tegin päris hea kaare (20s kaotust). Juba kaks ilmselget ohumärki olid esinenud, kuid ma ei osanud neid kuulda võtta ja nüüd tuli üheteistkümnedasse minnes karistus. Olin mõistuse vist täiesti ära sõitnud. Ei jõudnud ette lugeda, sõitsin punktist otse läbi. Jõudsin risti, kust oleks pidanud paremale keerama, kuid läksin hoopis otse lõikele. Ise samal ajal lugesin, et sõitsin otse punktist välja. Teadsin, et ei teinud seda, kuid lugesin ikkagi nii. Jõudsin kahtlasesse teede risti. Märkasin suusarada eemal. Mõtlesin, et sõidan selleni ja seal saan end kiiresti paika. Sõitsingi ja paningi paika ja panin täie hooga vasakule poole ajama .. mis oli  t ä i e s t i  vale suund. Lugesin, et enne silda pean vasakule keerama. Keerasin saanirajale. Kui ära keerasin, siis jõudis järsku kohale, et ma nägin just saaniraja märke. Vandusin oma ette (mida ma ei tee pm kunagi metsas tegelikult :D) ning keerasin ruttu otsa ringi. Märkasin, et üks sama ohmu oli mulle järgi sõitnud sinna .. naer. Kui lõpuks punkti jõudsin ja sealt väljusin, siis tuli mulle grupp (4 in) minu vanuseklassi omasid vastu. Edasi siis kihutasime üpris koos lõpuni. Üks jäi maha, üks tegid teisi variante ja kadus ka kuhugi ning 16. punkti minnes olime kolmekesi eest ära. Üks tegi variandi mööda musta teed. Mina ja üks teine tšikk keerasime väiksele teele. Sinna keerates teadsin täpselt, et keerasin sinna. Teadsin ka edaspidi, kuid lugesin end kogemata paralleelsituatsiooni ja tegin mõnusa minutise kaare sisse. Minuga varemalt koos olev konkurent sai ilusti punkti kätte . 
Usun, et tegin hästi, et lasin tempot veidi alla ja keskendusin enam, kui läks tihedamaks, kuid unustasin keskenduda veel enam, kui tekkisid väsimusnähud. Lõpus lasin ikka täiesti käest ära kaardile keskendumise. Tegin suhteliselt kergekäeliselt valikuid ning saatsin korda täielikult lollused .. õudne. Viga kokku umbes viis ja pool minutit.

Paarissprint 1. kaart
Paarissprint 2. kaart
Treening

2012/12/10

Lumelaager

Jess, lumelt elusalt ja tervelt tagasi!


Viimased kaks nädalat sai kõvasti suusakilomeetereid ja -tunde kogutud ning ka kolm võistlust mahapeetud. Sain end lõpuks päris tublilt suusa-o-lainele viidud, kuid suvi on endiselt vaikselt taga mõtteis ja alateadvus haub järgmiseks aastaks plaani. Suusatamist nautisin täiel rinnal ning veel enam suusaorienteerumist. Lumelaagri võistlustel  pole kunagi varem (kui õigesti mäletan) end nii hästi kaardiga kontaktis tundnud. Esimene päev võtsin kiiruse suhtes rahulikumalt ning suutsin niimoodi kaardile keskenduda, et viga tuli minimaalselt. Teisel päeval otsustasin kiirust lisada jaaaa .. asi läks natuke käest ära lõpus, kuid pole hullu, sain jälle midagi õppida! :) Lisaks treeningutele võtsime neljakesi (Joonas, Tõnis, Andres ja mina) ette road tripi maailma lõppu. See oli sigavinge! Kokkuvõttes võib lugeda lumelaagrit igast otsast kordaläinuks. :)






Muinasjutt





Täiesti lõpp






Jäämere ääres tegime jätti ka .. et ikka korralikult jäine
oleks, siis kaks ja paljakäsi ja korraga
Lõpp pole ju kaugel,
võib eluga mängida küll



















Ja nagu sai ka soovitud, siis tagasi tulles on Eestis uhke talv ja saab samas vaimus jätata. Ideaalne! Mott põhja!