2012/05/30

BOC 2012 tavarada

BALTI MEISTRIVÕISTLUSED 
26. mai
Tavarada 
Rada: 5,9 km; 14 KP
Aeg: 01:16:27
Koht: 10./18
Tulemused.
pole ammu nii raske ja madal samm olnud; teade
Pekkkkkkki. Algus oli tegelikult väga ilus. Esimesse läksin rahulikult, kindla peale, kontrollisin end koguaeg ning sain enam-vähem ilusti selle ka kätte. Punktile oleks võinud veidi teisiti läheneda, kuid muidu kõik väga ilus. Teine, kolmas ja neljas tulid üliilusti kõik minuni. Viies samuti, kuid nii lühikese vahemaa kaugelt ringi jooksmine oli kaotus. Startisin ju lõpus ning kindlasti oli juba rada sisse raiutud (mida ma ei hakanud isegi otsima). Kuuendasse ronisin, ma isegi ei tea miks, puhtast lollusest siis järelikult, liiga kõrgele mäkke, mistõttu pidin päris palju alla tagasi jooksma. Seistmendasse raiusime Kirtiga koos läbi rohelise, jõe jms. Sain Kaisa seal punktis 6 minutiga kätte, aga mängisin kiiresti edu maha ... Kaheksandasse alguses vaatasin, et võiks kindlalt K-punkti joosta ja siis sealt edasi tuttavat teed mööda. Aga ma ei teinud seda. Ragistasin kuskil nõlval teeni, ületasin tee, üsna pea kraavi ja siis hakkasin nõlvapidi paremale jooksma. Njaaah, ja nii ma jooksin ja jooksin ja jooksin .. päris pikalt olin juba jooksnud. Tuli valge mets. Kaardi järgi oleksin pidanud kraavi ületama ja siis mäkke tõusma hakkama. Kuna kraavi ei tulnud, siis arvasin, et punkt 1: ei pannud jooksutuhinas seda tähele või punkt 2: ületasin jõe kuidagi mingi ime tõttu paremalt poolt kraavi (tegelikult oli täiesti loogikavastane). Igatahes, praegu mõtlen, et olin jumala loll, no ikka täiega. Nõlval joostes ilmselt keerutasin end nõlvaga kaasa ja valgesse metsa jõudes ning veevulinat kuuldes (arvasin, et olen jõe ääres) hakkasin mäkke tõusma ja siis ragistasin järsku rohelises ... nüüd oli juba selge, et pean millenigi jõudma, et saaksin kindlalt asukoha paika. Enne tumedamasse rohelisse jõudmist mäe üleval jõudsin veel mingisse punkti nr 44, mis oli selgelt nina peal .. ja ma ei suutnud tuvastada seda kohta kaardil. Post pani ka minust kui postist mööda ja nii ma seisin ja jalutasin kui lollike seal ... aaaga lõpuks ma jõudsin teeni, täpselt selle kohani, kus enne juba viibisin, kui läksin neljandasse. Kerge üllatus, et alles poolel teel, olin ju tõesti pikalt jooksnud. Edasi sain ilusti punkti kätte, kuid ega sellega seiklused ei piirnenud. Üheksandasse leidsin, et põlluäärtpidi saab lihtsalt ja kiiresti. Lugesin iga käänakut ning üritasin keskendunud olla, et mitte lihtsal etapil viga teha ... jah, juba keskendumine täiesti valele asjale oli viga. Nii ma siis tegin sel etapil täpselt sama vea, mis JWSOCil Ukrainas. Lugesin üht teed mitu korda. Esiteks, et see on see tee, kuhu veel ei tohi minna ja siis lähemale jõudes, et nüüd on siis see tee, kuhu tohib minna. Tegu oli nimelt sama teega, mida korra juba lugesin. Ma ei ole tegelikult siiani päris kindel, et nii tegin, kuid muud varianti ei ole. Jooksin mööda mingit nina alla ja jõudsin kraavini. Üks hetk, kui olin mööda kraavi üles ja alla käinud ning rohelises tuhninud, siis nägin Tõnist, kes aitas mul end paika saada. Olin hämmingus, et jälle nii palju enne punkti hakkasin seda otsima. Lugesin ju seekord ülitäpselt kõik käänakud ja luhad ära. Kurat küll. Tõsiselt närvi ajas selline asi. Aga polnud hullu, lõpp polnud ju kaugel. Kümnendasse läksin nagu oleks teadnud, kus see on. Ideaalselt otse punkti. Üheteistkümnendasse järjekordselt lugesin topelt üht kohta. Kõigepealt, kui ületasin kraavi, siis lugesin, et see on see kraavike ja siis kui üle olin ja "tee" peale sain, siis lugesin, et see oli see jõgi hoopis. Uskumatu lihtsalt. Tegin mõned sammud tee peal ning siis taipasin lõpus suunda vaadata.. oh, üllatust, vale suund. Olin suvalise tee peal jõega paralleelselt. Kuna lagendik juba kaugelt paistis, siis otsustasin, et lähen sealt ringi, kui juba olen niimoodi teel. Tegelikult muidugi poleks üldse hilja olnud üheksakümmend kraadi suunda muuta ja otse punktile peale minna ... oleks vaid teadnud, et nii ilus mets ka teisel pool jõge. Nüüd oli küll kuskil heinamaal sörkides tunne, et tahaks, et see jama juba läbi saaks, kõik oli nii vale. Aga tegu on ju ikkagi tiimivõistlusega ka ja iga sekund loeb, seega allaandmisele mõtlemine on ja oli üleliigne. Punkti ronides tõus oli muidugi tee pealt tulles magus. Kaheteistkümnedasse esimene mõte oli, et lähen otse, aga kui olin paar sammu metsa sisse teinud, siis vaatasin, et inimesed jalutavad soos ning ilmselt seal on kole ja läksin hoopis ringi. Samas, ümberotsustamine oli jälle vale. Pinnas polnud üldse kehv, otse oli kindlalt kiirem. Ma ronisin tee pealt muidugi vara metsa ka, mistõttu etapp oli veidi ebaõnnestunud. Lõpus viga ei teinud, lihtsalt jalutasin ja sörkisin lõpuni.

Kogu see asi oli üks õudus kuubis. Paljupalju viga, raske jalg, väsinud enesetunne, kõige vale tajumine jne. Parem oleks, et see totaalne kaos enam kunagi ei korduks!

tsirkus




2012/05/28

Pikk jutt lühidalt

Viimase nelja nädala põhiuudised:

1. eksamid on läbi ! JESS! Tegelikult juba nädal tagasi oli viimane, kuid pole lihtsalt olnud aega kirjutada siia. Parem ei hakka kirjutama, kuidas võisid minna ja ega tegelikult ei oskagi midagi asjalikku öelda. Andsin endast parima ja näis siis, millised on tulemused. Praegu on minu jaoks igatahes juba nädalake suve olnud ... mis ei tähenda kohe kindlasti seda, et olen palju puhanud, vastupidi! Võtsin endale kooli asemel suveks ühe lisakohutuse. Parem oleks, et see tülikaks ei kujune enne MMi.

2. sain juhiload. Oii, ma tegin neid kaua... lausa väga kaua .. aga tehtud said! Mitte, et oleks eksameid läbi põrunud ja nii meeletult lisatunde võtnud. Üldse mitte. Ainult autokooli sõidueksamit tegin kaks korda mingisuguse lolluse pärast, muidu kõik esimese korraga. Lihtsalt polnud aega sellega aktiivselt tegeleda ning tekkisid pikad pausid sisse. :)

3. saime Kaisa Raudkepi ja Kerstin Uiboupiniga teates W20 klassis Balti meistriteks! JESS! Lõpuks tuli ära! Juba eelmine aasta pidi tulema .. aga no ei saanud, pidin mitumitu minutit viga tegema. Seekord keskendusin sellele, et teen puhta jooksu, olen raja algusest lõpuni ülikeskendunud, teen parimad valikud ning ei lase millelgi end häirida. 96,83% ulatuses suutsingi eesmärgi täita. Super!


Tegelikult o-jooksu seisukohalt pole kohe üldse olukorraga rahul: o-vigu liiga palju ja joosta ei jaksa. Teateski punnitasin kõigest väest ning keskmine pulss oli 160 ja samm üliraske. See pulss on lihtsalt liiga madal. Võistlustel on tavaliselt ikka üle 170, aga et praegu seda sinna saada, peab kõvasti vaeva nägema. Ma ei teagi, kas see on hea või halb .. vb see on isegi hea, kuid enesetunne peaks kindlalt parem olema. Suhteliselt nukker enesetunne on, õnneks motti on veel kuhjaga, ainult rakendamist vajab. Ning samas on veel u 40 päeva aega jalg kergeks saada. Eksamiperioodil olid treeningud päris unaruses, kindlasti see on ka üks põhjus, miks hetkel nii kehv olla. Kui nüüd end kokku võtan ning targalt treenin, siis mine sa tea, everything is possible .. or at least nothing is impossible. :)

2012/05/01

Stardipauk lõpuspurdiks antud

Teisipäeval, 24. aprillil sain Tutina koolis käia. Kahju, et varem ei tulnud selle peale, et suur mänguloom kaasa võtta, hea oli ikka pead toetada tundide ajal ja spikerdada jnejne. :) Jah, kurb, aga tõsi, oma kooliaja viimase KT ma kirjutasin osaliselt mobiilist maha .. vähemalt olen aus ja tunnistan üles. Nüüd võib, hinded välja pandud. Ja sellega seoses ma olen jubeuhke enda üle, et mu kõik hinded pandi õigel ajal välja. Jess! Hakkama sain! Oli aegu, kus tegin nädala jooksul kümme erinevat tööd, kuid pidasin vastu. Praegu tunnen, et jõuvarud on viimaste pingutustega koolis kõvasti kahanenud. Samas nagu võistlustelgi vahel eelviimasesse joostes on kohutavalt raske ja allaandmistunne, kuid lõpuspurdi ajal on alati jõudu. Nii ma loodan, et ka nüüd, eksamitel, suudan anda maksimumi.

Need imeilusad rahvariided on mu ema käsitöö!
Kolmapäeval, 25.aprillil kõlas viimaks lõpukell. Kui Tutipäev oli armas, siis lõpukell oli veelveel armsam päev. Kõndisime-jooksime rahvariietega ümber koolimaja, Reaali Poisi, müüril, risti-rästi läbi TIKi ja vanalinna. Raekoja platsil võtsime ringi ja jooksime karjudes täie hooga kokku. Käisime Rocca al Mare vabaõhumuuseumis piknikul ja ringmänge mängimas (saime selgeks numbrid ja nende kasutamise, käisime kosjas ja saime lapsi - nüüd eluks valmis). Lihtsalt ülivõimas päev! :)


Üle saja inimese rivis tee ületamine võtab veidi aega.














Nalja oli rohkem kui nabani, kuid nüüd peab eksamitele keskenduma. Eile oli selle aasta esimene riigieksam - eesti keel. Isegi ei kujuta ette, kuidas võis minna, sest tegin nii mõndagi kirjandit kirjutades varasemast teisiti. Lisaks kirjandile oli meil veel lugemisülesanne, kus pidin kolmele küsimusele vastama. Kõlab lihtsalt .. aga see polnud seda. Küsiti näiteks eetilisi põhimõtteid, millele arutelu tugines ja kusjuures vastused pead tekstist otsima, ise juurde mõelda ei tohi. Seega, noh, loodan, et väga mööda ei pannud. Reedel on juba ühiskonna riigieksam, mis peaks kõige kergem olema, kuid milles ma end kohe üldse ei tunne kindlalt hetkel. Probleem seisneb selles, et ühiskonna tunnid olid kunagi selle aasta alguses ja enamus neist andis asendusõpetaja ning harivaid konsultatsioone pole ühtki olnud. Seega pean  k õ i k ise õppima ... edu mulle! Pärast ühiskonda tuleb inglise keel ja viimasena 21. mail matemaatika. Homme lähen ka tegelikult riigieksamile - ARKi teooriaeksam. Hoidke pöialt, et eksamiperiood kiirelt ning edukalt läheks! :)