2015/08/15

MM 2015 - samm edasi või tagasi?

Hooaja tähtsaim sündmus tõi kahetisi emotsioone. Seekord on tavapärasest kaarditööanalüüsist olulisem natuke sügavamale vaatamine. Alustan algusest.

Talvine suusaorienteerumishooaeg lõppes 28. veebruaril ja 5. märtsil juba sõitsin ligi 1,5 kuuks laagrisse ning alustasin suvele üleminekut. Kogusin oskuseid, enesekindlust ja veidi ka kiirust.

Ja nii lõunalaagris tugevaks saimegi
Hooajale sai algus antud Eestis Jüriööl, kus tulime taas pronksisele kohale. Mai alguses õnnestus Tiomila avavahetuses liidergrupi eesotsas ehk kolmandal kohal teatepulk üle anda. Kaks nädalat hiljem Eesti MV lühirajal olin kergelt roostes, kuid üldine valmisolek oli hea ning sooritus oli piisav meistritiitli võitmiseks. Teates tõime JOKA naistega kõhklusteta kullad koju. Muidugi siin polnud minu käsi peaaegu üldse mängus, pidin lihtsalt raja määrustepäraselt lõpetama. Mai viimasel nädalavahetusel Balti MV-l olin jätkuvalt hoos, kuid seda küll rohkem füüsiliselt ilmselt, sest tavarajal avastasin end üks hetk rada tagurpidi jooksmas, mnjah ...

Õnnelik kuldne tiim
Balti MV-lt sõitsime otse MK-le Norra ja Rootsi piirile. Seal oli jalg veidi suss, kuid oli selgelt näha, et skandinaavlased on omal maastikul ikka pea jagu üle. Kolmest distantsist ühegagi ei saa rahule jääda. Tavarada ja lühirada näitasid, milliseid kohti pean veel ravima, kuid sprint näitas selgelt, et füüsiline vorm füüsiliseks, aga tänavatel orienteerumist ma ikka ei mäletanud peaaegu üldse. Puhata aga veel ei saanud. Tuli teha veel viimane ponnistus - Jukola. Lootsin, et suudan end kokku võtta, aga kui on väsimus, siis on väsimus. Seekord kaugustes avavahetuse liidrist. Võistlusterohke hooaja algus kulges mitmekesiselt - kogetud sai nii pettumust kui õnnestumsi. Nüüd sain lõpuks aga puhata ja keskendusin 100% MMiks valmistumiseks. 47 päeva oli esimese stardini.

Puhkasin paar nädalat ning meenutasin orienteerumist taas juuli alguses, kuu enne MMi. Jalg oli hea! Ja kui jalad jooksevad, siis on ka mõistus paigas. Kolm nädalat enne MMi katsetasin end staadionil - 800m ajaga 2:25. Enne seda jooksin viimati tartaanil vist kolm aastat tagasi. Ka metsas oli minek lihtsalt nauditav. Mets oli Eestimaa suvemängudel Saaremaal ka hea läbitavusega ning väga tasane, kuid tunne oli tõesti super. Nüüd pidi jooksukiirust hoidma ning orienteerumisele andma viimase lihvi.

Harjutasin hoolega ja kogusin enesekindlust. Ning kindlus tuli! Suund, sammud, objektide lugemine - kõik tuli iseenesest. Kaardilugemine pole vist kunagi nii loomulikult tulnud kui juuli keskel, paar nädalat enne MMi. O-tehnikale suunatud laager täitis oma eesmärgi - leidsin enesekindluse.

Mu jutust on ununenud üks asjaolu - MMil on kavas metsadistantsid, aga ka sprint. Kuna see on suusa-o-le küllalt sarnane, siis tundsin, et oluline on vaid meenutamine. Tegin kaks sprinditreeningut enne MMile sõtu. Need olid väga kvaliteetsed. Esimesel oli tegevus veidi võõras, teisel juba kodusem. Analüüsisin treeninguid ning valmisolek ka selle distantsi osas kasvas. Teadsin, et saan kohapeal veel sprindikaardi lugemist harjutada. Sain ning leidsin rütmi. Hinges oli veidi rohkem metsavaimu, kuid leidsin ka hea tunde sprindimaastikult.

Kiirusele andsin viimase lihvi staadionil - 1000m ajaga 3:06.

Nii. MM oli käes, tõehetk saabunud. Füüsiliselt tundsin end paremini kui kunagi varem. Vaimselt olin teinud parima, et olla valmis kõigeks, mis ees ootamas - kolm sprinti ning kaks metsadistantsi. Mul oli üks eesmärk: näha endas arengut võrreldes möödunud aastaga. Jah, kõrval on konkurendid, kuid hetkel näen, et kõige suurem konkurent olen ma ise. Soov oli näha, et olen astunud sammu edasi, tipule lähemale.

Eesti koondis MMil
Võtsin täpselt üks päev korraga.

Sprindi kvalifikatsioon.
Aimamata, milline on minu seis võrreldes teistega, läksin kvalifikatsioonis endast parimat andma. Vaja oli kindlustada koht finaalis. Eesmärk sai täidetud. Kaheksandana finaalis! Vähem kui minut kaotust alagrupi võitjale ning selja taga turvalised 36s. Kiire analüüs näitas, et mõned valed valikud, kuid kiirus oli hea! Seal oligi olulisem kiire otsustamine ja planeeritu elluviimine kui alati parima variandi leidmine. Finaalis pidin vaid sama kordama.

Tulemused.



OK JOKA sprinterid

Enne sprinditeadet käsid läbi mõtted, et kui vaid saaks selle päeva puhata, siis oleks kvalfikatsioon lahtijooksuna mõjunud ning finaalis lendaksin. Oli hirm, et sprinditeade vaid väsitab. Jah, praegu mõtlen, et miks ma üldse peaksin millelegi sellisele mõtlema. Kui on plaanid paigas, siis tuleb neid täita järeleandmisteta ja anda maksimum. Ka teised väsivad. Tegu on orienteerumisega ning tuleb keskenduda tehniliselt puhtale sooritusele. Orienteerumiskiirus dikteerib jooksukiirust mitte vastupidi.

Sprinditeade.
Spinditeate esimeses vahetuses oli tunda päev varem tehtud pingutust, kuid ega siin millegi üle liigselt kurta ei saa. Tuleb nentida konkurentide üleolekut. Järele mõeldes meenub, kuidas raja lõpu osas väsimuse kuhjudes, kui mina võtsin hoogu maha kaardi lugemiseks, siis just nendel hetkedel konkurendid möödusidki. Siiski, Kenny sai teises vahetuses rajale 11./12. positsioonil tugevas grupis. Taani oli eest ära enam kui minutiga, kuid avavahetuse teise kohaga oli vahe vaid 22s. Varasemate joostud sprinditeadetega on areng silmnähtav ja ilmselge. Kenny, Kristo ja Elo võitlesid väga vapralt lõpuni ning tõime Eestile 15. koha!

Tulemused.


Evely Kaasiku, Kenny Kivikas, Kristo Heinmann, Elo Saue.
Foto: Raimo Arvola

Sprindi finaal.

Sprindi finaali läksin jooksma eesmärgiga teha lihtsalt puhas sooritus, kuid kus on võimalik joosta, siis ei unusta end sporti nautima, vaid läheb sisse kuues käik. Olin enne starti rahulik, võistlusnärvi õieti ei olnud tekkinud. Meenutasin möödunud aasta finaali Veneetsias, kus enne K-punkti jõudmist hõigati eesti keeles "läheb, läheb, Evely". Ehmusin ja katus sõitis koheselt. Seekord olin valmis kasvõi selleks, et koer jookseb algusest lõpuni järel, kuid mind see ei kõiguta, sest teen enda sooritust. Miski aga sõidutas mu katuse ka seekord.

Karantiinist starti oli 12 minutit. See oli pikk maa ning viis väga areeni lähedale. Viimased 4 minutit sai praadida end stardikoridoris. Jõudes 4 minuti jooneni, oli kuulda spiikrit kommenteerimas ja rahvast kaasa elamas. Sõnadest aru ei saanud, aga müra käis lainetena. Nähes kaks minutit enne starti taas järgmist võistlejat rajale minemas, tundsin, kuidas oli närv naha vahele pugenud. Püüdsin seda kontrollida meenutades, et keskendun puhtale sooritusele, kuid legendi nähes tajusin, kuidas ma vaatan, aga ei näe, info ei jõua kohale. Seda on keeruline selgitada, aga ilmselgelt olin omadega kokku jooksnud juba enne starti. Kogu rada proovisin end koos hoida, kuid üritamiseks see jäi. Pärast seda, kui mu järel startinu, kellega koos ma ka lõpetasin finišis küsis "Mis sa raja alguses tegid? Ma nägin sind 9. punkti minekust alates, aga ma ei jõudnud sulle järgi, sest sa olid palju kiirem," ja märkasin, et ta lõpetas 11. positsioonil, siis tuli nutumaik suhu ja ma ei osanud enam millelegi mõelda.

Tulemused.

Foto: World Of O
Nüüd tuli end lühirajaks kokku võtta. Kustutasin mõttest sprindid .. või vähemalt püüdsin seda teha. Üht vaba päeva kasutasin metsamaastikuga tutvumiseks. Veidi olin ebakindel, kuid tundsin, et iga kaardiga veedetud minutiga tundsin end mugavamalt ja kodusemalt. Pealegi oli tegu Eestile väga sarnase maastikuga. Meenutasin õhtul veel feelingut, mis oli Eesti MV lühirajal parematel etappidel. Seadsin endale sihi esimene punkt võtta rahulikult ja kindlalt. See oli ülioluline sisseelamiseks uude võistlusesse. Lootsin, et kogu sujuvus, mis oli enne Šotimaale sõitmist, tuleb iseenesest tagasi. Ootasin lühirada enne MMi kõige enam.

Lühirada.
Mis aga juhtus, oli see, et juba esimesse minnes suutsin end paralleelsituatsiooni mõelda ja tegin 3-minutise vea. Meenutades sinna minekut, siis mäletan, kui hoolikalt ma oma tegevust kontrollisin. Mis siis valesti läks? Hoidsin tempot küll vägisi tagasi, kuid tegelikult oli see ikkagi liiga kiire tolle hetke võimete kohta. Ma oletasin ja "tunnetasin" oma asukohta, kuid see polnud 100% reaalsele olukorrale tuginev.
Teise ja kolmandasse lugesin hoolikalt kaarti, kuid unustasin, et järgnevat pikka etappi peab veidi teistmoodi lugema. Pärast punktist väljumist sain aru, et kiirustan. Püüdsin valikut teha jooksusammult ja kaotasin vahepeal tekkinud mingisugusegi kontrollitud tegevuse. Seisatasin samuti mõned korrad ja püüdsin teha tarkasid otsuseid, kuid justkui ei osanud. Oletasin endale asjad klappima. Olin liimist totaalselt lahti. Ütlen ausalt, et kui ma neljandas või viiendas juba väikese grupiga koos poleks olnud, siis ma oleks väga palju rahulikumalt ning ilmselt ka ebakindlamalt liikunud. Mingi hetk tundsin, et kaardilugemine hakkab meenuma, kuid lõpus läks juba lihtsalt füüsiliselt pingutamiseks. Kokkuvõttes saab sooritust vaid ühe sõnaga kommenteerida: pettumus. Tundsin, et tahaks minna vigade parandust tegema ja leida üles see õige orienteerumise feeling.


Tulemused.


Foto: World Of O
Teade.
Vigade paranduseks oli teatevõistlus. Läksin lihtsalt püüdma mingisugustki õnnestumise tunnet sellelt MMilt. Sain palju üksi joosta ning tunnetada, mis see orienteerumine endast kujutab. See polnud kuidagi tiitlivõistluse moodi. Meenutas pigem hooaja esimest võistlust. Soov oli joosta nii nagu ma mäletasin juuli kuust, kuid kadunud oli igasugune enesekindlus. Õnneks katastroofi korda ei saatnud ning Elo ja Sigridiga sai lõpetatud auväärsel 11. kohal.

Tulemused.

Kokkuvõteks
Eesmärk oli näha endas arengut. Nii GPS, vaheajad kui ka konkurentidega koos jooksmine näitasid, et füüsiliselt olen tipule lähemal kui möödunud aastal. Sprinditeates suutsin püsida konkurentsis ning lühirajal ei käinud grupi liidrite tempo liigselt üle jõu. Mõlemal distantsil peab nentima tugevamate eest libisemist raja lõpus, kuid on hea näha, et olin võimeline sel aastal konkureerima maailma top 10-20 kohtadega. Nendele kohtadele on konkurents tihe, kuid siit pole pikk tee kõrgemale.

Sain MMilt palju jõudu edasi töötamiseks ning sihtidele kindlaks jäämiseks.

Need olid mu viiendad suured tiitlivõistlused ning teised täiskasvanute maailmameistrivõistlused. Tunnen, et olen iga aastaga kasvanud tugevamaks nii füüsilselt kui vaimselt. Ka selle aasta kogemus oli hindamatu väärtusega mõteldes aastale 2017, kui toimuvad maailmameistrivõistlused Eestis.

Pole olemas põrumist, on õppetunnid.

2015/03/02

hooaeg libedal suusal

Talvine hooaeg möödus seekord heal libedal suusal ehk saan lõpuks öelda hooaega kokkuvõttes, et see õnnestus. Loomulikult oli võistluseid, kus ei teinud rahuldavat sooritust, kuid kõik püstitatud eesmärgid said täidetud ja seda nii individuaalselt kui ka võistkondlikult.

Elu korrigeerib - iga asi on millekski hea

Suusa-o ettevalmistuseks on mul alati olnud o-jooksu hooaeg. Ja vastupidi. Seekord aga kogunes sügisesel ettevalmistusperioodil rullsuusakilomeetreid rohkem kui möödunud aastatel. Muidugi suusatajatega seda numbrit võrrelda ei anna, aga siiski. Oktoobrist vaevas mind põlvevigastus, mistõttu pidin jooksmise täiesti kõrvale jätma. Ainult rullsuusatasin, ujusin ja tegin jõudu. Novembri lõpus läksin lumelaagrisse ja sain juba ka n-ö päris suusal treenida. Mul pole vist kunagi olnud nii hea tasakaal juba esimeses trennis. Tavaliselt tunnen end kui lehm jääl. :) Lisaks oli kätes jõudu! Isometsä tõus (1,7 km ja u 100 tõusum) läks hõlpsalt paaristõugetega üles. See oli ilmselge tõestus, et tugevaks saab ainult selles, mida harjutad.

Citius, altius, longius - kiiremini, kõrgemale, kaugemale

Imeline maa Šveits

Supervahva Eesti suusa-o koondis EMil


















Sprint. 21.koht

Euroopa meistrivõistlustele läksin kindla sihiga - koht 20 parima seas. Olin 24. ja kaks korda 21. kohal. Enesetunne kõikus kui pendlikuul ühest seinast teise. Võistlused toimusid 1500m ü.m.p. Kangesti tahaks vähemalt osa süüst selle kaela ajada. Viimaseks individuaaldistantsiks oleks justkui kõik stabiliseerunud, kuid ikka ebaõnnestusin. Ma ei saanud hakkama suure nõlva/oru efektiga - ei osanud lugeda kõrguse vältimist ja hiljem tunnetada kõrgust. Aga vähemalt möödunud aastaga võrreldes oli näha selget arengut nii kiiruse kui ka tulemuste osas. 


Teate start

Teates oli esmane eesmärk möödunud kahe aasta viga parandada ja rada määrustepäraselt läbida. See oli eeldus, et saaks lõpuks kättevõideldud poodiumikoha ka protokolli kinnitada. Alla 6. koha oleks olnud pettumus. Kolmas kord punkti vahelejätmine SO-tiitlivõistluste teates oleks olnud aga ... ma ei oska seda sõnadessegi panna. Pärast Dorise lõpetamist 5. kohal oli vabanemistunne. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi jõudis see hetk kätte. Kolm on jätkuvalt kohtu seadus.

Needus ON murtud!


Meie õnnelik dream team (Doris, Daisy, mina).
Eesti tiim oli muide ka võistluste noorim tiim.




Tegasilöökide kiuste tuli ära!

Pärast EMi oli kaks nädalat MMini. Selle aja keskel toimusid Eesti MV. EMil oli näha, et tegelikult kiirusel ei ole üldse viga, kuid teadsin, et saab veel paremaks. Eesti MVlt tõin koju pronksi ja esimest korda suusa-o-s ka kuldmedali. Veel viimane teravus sai oma lihvi.



Olin kahtlemata elu parimat vormi saavutamas, kuid kaks päeva enne planeeritud väljasõitu lõi haigus jalult (kurguneelupõletik ja palavik, millele lisandusid köha ja nohu). Normaalsest natuke kõrgem temperatuur tegelikult arstide sõnul palaviku nimetust ei väärinud, number oli ju vaid 37 ringis. Kahjuks enesetunne aga iga päevaga aina kehvem. Minu Norrasse MMile sõit lükkus edasi ning loobusin kahest distantsist.

Võrk oli vägev! Midagi täiesti
teistmoodi kui Šveitsis või Eestis.
6 päeva pärast haiguse algust olin saanud end rajale tagasi ja asusin taas võistlustulle. Ainult tekkiv ja samas kaduv palavik ning kole köha olid suurimateks häirijateks. Teadsin, et sprindis stardin olenemata enesetundest. Ja oh üllatust, GPS näitas selgelt, kuidas kiirus polnud EMiga võrreldes justkui kadunudki. Enesetunne oli vaid kuidagi ... teistmoodi - raskem. Aga fakt on see, et eesmärgiks seatud koha top20-s nurjas taas üks orienteerumisviga. Olin 21. Ja seda kolmandat korda selle aasta tiitlivõistlustel!

Kohe pärast sprinti oli kiirelt otsustatud, et järgmisel päeval toimunud tavarajal mina ei stardi. Plaanisin sellegipoolest minna kaasa elama, kuid hommikuks oli haigus tuurid üles kerinud ja voodi oli ainus koht, kus tahtsin olla. Õnneks oli kaks päeva järgmise stardini.

Lühirajale eelnenud puhkepäeval käisin kaarditrennis. Pea oli veidi paks, kuid üldine enesetunne superkerge! Olin üpris üllatunud. Tegin paar kiiremat lõiku ja tundsin end väga-väga hästi, isegi lendamiseks võib seda nimetada. Sain kuhjaga enesekindlust lühirajal hea soorituse tegemiseks.

Lühirada oli ühisstardist. Mulle on aegade jooksul ühisstardid väga meeldima hakanud. Ilmselt seetõttu, et suurem osa teatevõistlustest on mind määratud esimesse vahetusse, niiet harjutatud on seda küllaga. Olin igati valmis kõvaks võitluseks!

Sain stardist hästi minema. Üllatusena tundsin, et pean suusarajal end pidurdama liidrite järel. Võrgus aga sain just tänu kaasvõistlejatele hoida tempot üleval. See näitas selgelt, et kaardilugemiskiirus jääb mul kõvasti alla kõige teravamale tipule. Siiski sain heasse punti ja suutsin esimese kahe ringi ajal kenasti lugeda kaarti kaasa. Olin suurem osa rajast koos Milka Reponeniga, kellest sai lühiraja maailmameister. Rada koosnes kolmest ringist. Olen väga rahul, et kahel neist suutsin lisaks järelhoidmisele ka teha enda valikuid ja sõit sujus. Olin kahe ringi järel neljandal positsioonil! Jah, tõsi, pikem hajutusring oli minul alles ees.

Kolmandale ehk viimasele ringile minnes lugesin jätkuvalt ise samuti kaarti, mitte ainult ei sõitnud sabas ja hakkasin enda varianti tegema ka esimesse punkti, kuid mõtlesin ümber, tegin kannapöörde ja proovisin Milkale uuesti järgi sõita. Tuli äkiline mõte, et ma ju ei suuda üksi orienteerudes tempot üleval hoida. Jäin maha siiski piisavalt, et teda võrgus enam mitte näha. Sellega kahtlemata tempo langes. Väheke pikemal etapil tihedas võrgus kaotasin järje ja enesekindluse enda asukoha osas. Kaotasin väärtuslikke sekundeid, kuid see polnud veel midagi hullu.

Esikümne koha nurjas üks viga lõpus. Veel üheksandal positsioonil olles keerasin üks tee varem võrku sisse. Hävisin sellega umbes pool minutit ja lõpetasin 13. kohal. Ei teagi nüüd, kas eesmärk sai seatud madal (top20), aga see sai täidetud kuidagi hoopis teistmoodi kui ette kujutasin. Siiani olin kõvasti pingutanud ja tulemuseks oli koht napilt kahekümnest väljas. Seekord küll pingutasin, aga samas kulgesin sujuvalt ja jõudsin veel ühe lolluse ka teha ning lõppprotokollis seisab 13.koht.

MMi lühirada. 1. ring
MMi lühirada. 2. ring
MMi lühirada. 3. 

Tundsin, et nüüd võib küll hooaja kordaläinuks lugeda. Teatevõistlusel läksin starti väga pingevabalt. Mul puudusid ootused, lootused ja eesmärgid. Läksin ehk isegi liiga pingevabalt, sest pidin päris kõvasti end sundima fokusseerima enne starti. Aga oh rõõmu ja oh üllatust! Pärast viimast vahetust sai Kaisale minna finishisse vastu rõõmuteatega, et seisame täna poodiumil! Põhiametikohalt suusataja Piret Pärnik, tubli juuniororienteeruja Kaisa Sander ja mina, kes ma olen end pigem suveorienteerujaks lahterdanud, võitlesime kätte MMi kuuenda koha. Vinge tiim!





Pärast MMi lühirada toimus tervisega kannapööre. Oleksin kui päeva pealt terveks saanud. Kahjuks see juhtus alles tiitlivõistluste lõpuks, aga üllatusena tõesti haigus täielikult head kiirust ei kaotanud ja sain lõpuks kõik hooajale püstitatud eesmärgid täidetud.

MM õnnestus, suusa-o hooaeg õnnestus.

Kuigi vaimselt lõpetasin talve enda jaoks ära ja hakkasin suvele keskenduma, siis pärast MMi toimusid mõned võistlused suusal veel.


38km seljatatud!


Eesti MV sprint

Nüüd on hea hetk 100% aastale 2017 keskendumiseks, kui toimub Eestis MM o-jooksus. Pärast seda võib suusa-o-st edasi rääkida. Ilmselt see ei kao mu kalenderplaanist täielikult, kuid hetkel sisetunne ütleb, et järgmisel kahel aastal ma talvistele tiitlivõistlustele ei kandideeri.

Adios, amigos! Nüüd Hispaaniasse!

2015/01/16

2014 - kooliaasta

2014. aasta oli elu kõige kiirem, seiklusterohkem ja igas mõttes tegusam aasta. Ammutasin hoolega uusi kogemusi ja kompisin oma kohta maailmas. Veetsin 1/3 oma aastast Eestist eemal.

73 võistlust 11 erinevas riigis

Mul ei olnud suuri eesmärke. Peamiselt katsetasin, millisel redeliastmel ma maailmas asun, et teaks, kuidas edasi ronida. Julge samm sai tehtud MKde, EMi ja MMi näol. Seisin silmitsi ajaloo kordumisega selle ühes kõige halvemas mõttes ja samas ajaloo tegemisega selle ühes kõige paremas vormis.

Minu aasta algas suusaorienteerumise lainel. Tuleb tõdeda, et ma ei täitnud ühtki endale püstitatud eesmärki. Minu laeks jäi 22. koht MK-l ja 28. koht EM-il. Aasta suurimal tiitlivõistlusel sain tulemuse kirja kuuest distantsist vaid kolmel. Suutsin korrata ka teatetiimiga poodiumivõimaluse nurjamist ... taas. See hooaeg oli suhteliselt põrumine.

Siiski, sain palju häid õppetunde, millest olen juba käesoleval hooajal ka lähtunud. Tulemusena olen esiteks olnud vähem haige. Teiseks ... ma ei hakka ette ruttama, ootan järgmise nädala ära. :)

SO EM. Venemaa. Teade.

Orienteerumisjooksu hooaeg algas puhkuseta - OJ EM toimus üks kuu pärast SO EM-i. Seega enda kogumiseks oluliselt aega polnud ja pidi ühe hooga ka OJ tiitlivõistlused ära võistlema. Tõsi see on, et need olid rasked. Viimaseks päevaks, teatevõistluseks, olin suhteliselt jõuetu, kuid seda suurem on rõõm kättevõideldud tulemuse üle - viies koht! Kui SO-s see ei õnnestunud, siis nüüd tuli ära. Tegime Eestile ajalugu!

Edasine hooaeg möödus vaiksemalt, kuid samas jätkus lõpuni välja väga positiivses rütmis. MK-d, MM ja üliõpilaste MM andsid hulgaliselt väärtuslikke kogemusi. Sain end võrrelda esimest korda maailma kõige teravama tipuga. 29. koht MMi lühirajal ja 13. koht üliõpilaste MMi sprindis süstisid kuhjaga motivatsiooni redelil kõrgemale ronimiseks. Kaks OJ hooaega on veel jäänud ja siis ongi käes MM Eestis - 2017, Otepää. Aeg läheb kiiresti!

OJ EM. Portugal. Teate finiš.

2014. aasta oli kahtlemata elu üks olulisim periood. Iga võistlus oli korralik koolitund ja esmakordne kogemus. Järgnevatel aastatel tuleb jätkata järjepidevat tööd ja sammuda julgelt redelil edasi. See ei ole kahtlemata kerge, kuid see on seda väärt.

Aastaid tagasi vaidlesin isaga, et kõik ei ole võimalik. Tõin näiteid ja püüdsin teda veenda, et kõik ei saa olla võimalik. Kuid ta argumenteeris nii osavalt vastu, et isegi, kui ma tean, et miski ei ole reaalne, siis mu sisemuses on esikohal arvamus-teadmine, et alati leiab viisi soovi täitmiseks. Küsimus on vaid tahtmises.

Ning nagu ütles mu ema:
"Sport on õpetanud meid seadma eesmärke, nende nimel tööd tegema ning väärikalt võitma ja kaotama."

Lõpetuseks tänan südamest kõiki toetajaid, sest teieta ei oleks see kõik võimalik.

Aitäh, kallid vanemad, kes te olete aidanud mind nõu ja jõuga.
Aitäh, hea treener Paul Poopuu, kelleta ma ilmselt ei tegeleks üldse selle spordialaga.
Aitäh, Kallisaba Puhkemaja, Aarens Projekt, PRT Automation, Ferroline Group, Estonian Business School, BodyFeel studio, SONY, Tare Kinnisvara, orienteerumisklubi JOKA, Kangasala SK, Järvamaa kultuurkapital, Türi vald ning Järvamaa Spordiliit.