2012/03/28

Rooma







 < Imelised vaated teel Rooma >

Linn mingit ulmelist muljet ei jätnud, kuid iseenesest oli täitsa tore. Iga mõnekümnemeetri järel kohtas uut vaatamisväärsust, nii et lõpuks ei saanud enam arugi, millised need kõige olulisemad. Samuti iseloomustavad linna varemed, sest need moodustasid linnast päääris suure osa ning on ka väärtuslikemad kohad. Ega midagi erilist vaadata polnudki (rohkem pidi laskma kujutusvõimel lennata), kuid teades, mis oli seal enne (käisime ringi voldikud näpuvahel ja lugesime tähtsat juttu), tuleb tõdeda, et murenenud kivilahmakad muutusid täitsa huvitavaks. Linnavahel oli meeletult mustlasi. Igasugust tumedanahelist nähed käisid judinad üle selja. Nende läheduses oli kott alati kindlal kohal ning silmad-kõrvad eriti erksad. Nende põhitegevus oli igasuguste jubinate pähe määrimine .. ja kui politsei tuli välja, panid jooksu. Õudne elu :D 

Lift. Zimmermannide pereäri?
residents
Rooma jõudes 22. märtsi õhtul tegime kõigepealt ühe mõnusa shopingu Decathlonis, mis on suuur spordipood. Mitu väga vajalikku asja sai ostetud. Sinna peab kindlasti veel minema! Korterisse sisse kolitud, tegime ka väikese jalutuskäigu pimedas Roomas. Meie elukoht oli super! Elasime vaid mõnisada meetrit Colosseumist. Esimese õhtu jalutuskäik piirdus sellele ringi peale tegemisega. Pimedas tulede valguses nägi see väga mõnus välja, kuid päeval tuli kahtlemata antiiksus ning ajalooline taust paremini esile. 

23. märts 
Hommikul pärast söömist tegime esimese kultuurieksursiooni Roomas. Käisime Colosseumit vaatamas. Pilet oli 7,5€ õpilasest EL liikmele (vist), 12€ täiskasvanule ning täiesti tasuta alaealistele. Ja kes pidid täispileti ostma? Loomulikult meie ainuke alaealine Margret ja Krossu (tema juba õigusega). Üldse ei olnud turistides sellist tunnet, et varsti peab võistlema hakkama. 
Võistlustele reisisime ühistranspordiga, mitu korda istusime ümber ning lõpuks pärast mingitele kohalikele, kelle käes nägime bulletini, sappa võtmist (ise ei olnud täiesti kindlad, et õigesti liigume) jõudsime ka kohale. 


Park Villa Ada (sprint - 3,8km; 18KP; 24m tõusu)
parim leid poest
Võistlus oli üliraske minu jaoks. Orienteerumispool oli väga kerge ning seetõttu oli vaja vaid hullult tuld anda, kuid no ei ole veel seda sädet. Pigutada oli kohutavalt raske. Midagi väga hullu korda ei saatnud, lihtsalt tegin ühe vale valiku(õnneks lühike etapp) ning paar ülearust kaarekest. Terve rada olin staabiilselt teine, etapiaegadest mõned üksikud esimesed.

Tulemused (splitid):
1. Oda Wennemo (NOR) 19:46
2. Evely Kaasiku (EST) 21:28
3. Beatrice Baldi (ITA) 23:19
4. Margret Zimmermann (EST) 23:23
5. Marili Zimmermann (EST) 23:52


Võistlustelt koju liikudes kõndisime mööda jäätisekohvikust, kuhu esialgu astusime sisse vaid korraks. Õhtul läksime loomulikul tagasi, traditsiooni pidi jätkama. Tuleb tõdeda, et seal müüakse maailma parimat jäätist, ausalt! Liialdamata! Valik oli ülisuur ja see jäätis ise .. mmmmm, selline mõnusalt pehme, kergelt kreemjas, täpselt valitud maitsega (mandariin oli mandariin, pistaatsia oli täpselt õige pistaatsia jne), niiiniiiii mõnusalt sulas suus ...  
Õhtul tegime jälle jalutuskäigu Rooma linnas. Sõime jäti ära ja sõitsime metrooga kuhugi vanalinna teise otsa ning hakkasime sealt tagasi tulema. Timmol oli kaart ning tema järel kõndisime risti-rästi vanalinna läbi. Enamus tähtsamad vaatamisväärsused ning muud hooned nägime selle jalutuskäigu jooksul ära. Maja juurde tagasi jõudes avanes meile vaatepilt õigest Rooma autost. Nähes, milline on liikluskorraldus, siis ma saan täiesti aru, miks itaallased väikeseid autosid armastavad ja olen üpris üllatunud, et iga teine auto selline polnud. 



Roomas juhtub
õhtune jätt jätkus ka Roomas



24. märts
Seekord olid võistlused hommikul. Hakkasime päris suure ajavaruga minema sinna. Kõik laabus üliilusti kuni kõndisime parki, kus pidi olema võistluskeskus. Seal polnud mittemidagi orienteerumisele viitavat. Olime segaduses, hakkasime erinevaid võimalusi välja leiutama. Kuna olime pargi üleval otsas ja tundus, et seespoolt aeda võib mingi maja ette tulla, siis kõndisime aia taga, tänaval, teise pargi otsa poole, mäest alla. Esimesest võimalikust sissekäigust läksime parki tagasi sisse. Okouu, mingid tenniseplatsid ainult ... Timmo jooksis väikese tiiru aias ja vaatas ringi veits ning kui hakkasime juba väljuma uuesti, märkasime üht meest. Ta ütles, et veel peab mäest alla minema ning siis järgmisest väravast sisse minema, siis oleme sellenimelises pargis, kuhu meil vaja saada. Piibe, Liisu ja karkudega Hannula, kes liikusid veidi aeglasemalt ja olid maha jäänud, kutsusime ka alla poole. Kõndisime siis järgmisest väravast sisse jaaa ... ikka kedagi ega midagi polnud. Otsustasime hargneda. Zimmermannid, Kirti ja mina liikusime ühes suunas,  Lauri ja Krossu teises suunas ning Timmo pani juba ees kuhugi suunas (keegi ei märganud missuguses) jooksu. Kõndises mööda mingit teed kolmanda pargi serva poole, üritasime Piibet kätte saada, et ta Jannele (MOC laagri korraldaja) helistaks, sest nad on kindlasti juba kohal. Stardini oli siis juba vähem kui tund aega. Äkki helistas Lauri ja ütles, et nad sattusid kokku punktide maha panijaga. Tänu temale saime lõpuks kuidagi isegi õigeks ajaks starti. Soojenduseks oli aega u 15 min.

Park Villa Borghese (lühirada: 5,3km; 20KP; 106m tõusu)
Raja esimene pool, kuni 12. punktini (2,9km), sujus väga ilusti. Viga ei mäleta, et oleks teinud, tempo oli ühtlaselt keriv, parajalt rahulik, ülearuseid kaarekesi suutsin vältida. Kõik oli kuidagi väga mõnus  k u n i  12. punktini, kust rada nagu edasi ei oleks läinudki. Võtsin punkti ära, jooksin mingi naise järgi (tundus, et läheb õigesti) edasi ja katsusin aru saada, mis toimub. Esialgu mõtlesin, et mingi viga ja pean lõppu jooksma. See naine aga ei jooksnud sinna poole ja mulle jõudis ka kohale, et kuidagi vähe on rajast läbi alles. Okei, mõtlesin, et ju siis on kaardivahetus, vehkisin peaga ringi ja ei näinud midagi. Siis pöörasin ümber ja hakkasin juba korraldajatelt küsima (kes olid parasjagu läheduses), et kust uue kaardi saan. Ja nagu seisma jäin, märkasin 12. punkti ringi all väikest punast teksti "Punch and turn the map!". Missassssajaa!??!! Fakkk! Käppe kaart ümber ja jooksin edasi. Järgmise paari punktiga puterdasin veidi. Need oli rohelises ja ei jõudnud otse punkti, vaid mõlemil korral kõigepealt natuke mööda ja siis ümberpöörd, suuna muutmine, ümber nurga jooks ja alles siis sain punkti kätte. Pärast seda tuli suur viga. Naisele, kes mu ees enne kaardi ümber pööramist oli, jõudsin suhteliselt kiiresti järgi ja kuna eelnevalt olid juba 3 punkti temaga samad, siis arvasin, et ta on W20 vanuseklassist. Neljateistkümnendast väljudes ei lugenud kohe täpselt kaarti ja võtsin talle sappa. Järsku ei saanud üldse enam aru, kus olen, hakkasin asju kuidagi kokku klapitama, kuni veidi enne mingisse tema punkti jõudmist keerasin kaardi lõpuks õigesti ette ja panin asjad kokku. Olin jumala puusse pannud. Punkti mineku vahemaad pikendasin rohkem kui kaks korda. Täitsa p*! Õnneks paika saades sain punkti ilusti kätte, oli ju ülikerge asukoht ning minek tegelikult. Järgmisesse minekul kaotasin sellele minutile veel mõnikümmend sekundit otsa. Kuna kaart oli sprindi tingmärkidega, kuid tegu oli lühirajaga, siis olin täiesti segaduses, kas võin ühest hekist läbi minna. Olin juba heki juures, kuid siis otsustasin, et igaks juhuks ikka ei lähe läbi ning läksin ringi. Hiljem sain teda, et oleks võinud vabalt läbi minna. 17. punkti tegin veidi vale valiku. Viimased paar punkti läbisin kenasti. Ei saa mainimata jätta, et 12. punktis olin esimene, edu 1min ja 10sek.

Tulemused (splitid):
1. Oda Wennemo (NOR) 37:57
2. Beatrice Baldi (ITA) 38:17
3. Evely Kaasiku (EST) 39:19
4. Margret Zimmermann (EST) 40:49
5. Marili Zimmermann (EST) 42:16



Pärast võistlust käisme Vatikanis. Vaatsime üle Peetri kiriku põrandast kuplini. Kuna olime terve nädal treppe kõvasti harjutanud, siis käisime tipa-tapa ka kuplil panoraami nautimas. Lauri luges kõik trepiastmed ükshaaval ära ja leidis, et astmete koguarv oli õigesti kirjutatud informatsioonis(551), kuid nad on pannud liftiga võidu mõned astmed suuremaks, aiai! Sel ajal, kui me vaadet ning kiriku nautisime, nautis Hannula päikest ja ta sai seda mittevähe. Oli niigi pruun ja sai nüüd veel rohkem ... kade -.-


Silmanägemise kontroll: vasakpoolse kaare paremalt lugedes seitsmenda posti ees istub heleda särgiga Hannula ja võtab päikest. Näed? 
seal üleval kupli peal käisime
loomulikult ei puudunud õhtul jäätis















25. märts
Võistlused toimusid seekord meile suhteliselt lähedal, ainult paar peatust metrooga. Ja võistluskeskusesse jõudsime ka üllatavalt hästi. Seekord sai isegi midagi soojenduse moodi teha enne starti. Ka soojenduskaarte jagati. Beatrice startis minut enne mind. Jõudsin talle juba neljandasse minnes järgi (ei teadnud sel hetkel, et see on tema), kuid siis kuuendasse oli kaart jälle valesti ees ning lugesin väga mööda. Oli ka eilne viga meeles ja seepärast ei usaldanud Beatrice'i. Oma rumaluse tõttu keerasin kuidagi imelikult ära ja jooksin väga lollisti ühe tee peale välja ja siis panin paika end uuesti. Jess, ka täna ei saanud suure apsakata. Pärast seda viga ei viitsinud enam nii väga pingutada. Hakkasin mõtlema, et tühja kah, peaks pigem orienteerumisele keskenduma. Nii ma siis lasin kerivalt jalgadel käia. Üheksandasse minnes suurte laiade astmetega laugel trepil libisesin kuidagi kividele astudes ja kukkusin külili. Korraks oli päris valus, jäin ka seisma paariks sekundiks. Kaks sammu lonkisin jookstes, kuid sain kiiresti üle ja liikusin pea normaalselt edasi. Jõudsin ühele enda vanuseklassi tšikile järgi, võtsin sappa ja jälgisin rahulikult kaarti. Tegin enda rajavalikuid, kuid hoidsin ka temal silma peal. Viimased kolm punkti otsustasin jälle tempot tõsta ja läksin eest ära. Olin lõpetades päris üllatunud, et ikka Beatrice'ile järgi võtsin, sest viga ta ei teinud (ise ütles). mmm, ja kintsu peal on mõnusad kriimud ja sinikad, käsi ja põlv on ka veits katki. autš. 
Ja ma luban, et hakkan edaspidi hoolikamalt suunda jälgima ning enne ühtki sammu ei tee, kui endas 100% kindel pole! :)

1. Oda Wennemo (NOR) 20:40
2. Evely Kaasiku (EST) 22:14
3. Beatrice Baldi (ITA) 22:42
4. Marili Zimmermann (EST) 23:30
6. Margret Zimmermann (EST) 25:10

Pärast võistlust käisime shoppamas ning vaatasime veel valges ka hispaania trepid (eelmisel õhtul pärast jätti käisime shoppamas ja nägime pimedas neid) ning Trevi purskkaevu üle. Lõunasöögi saime Mäkist ja magustoidu jaoks käisime viimast korda veel jäätisekohvikust läbi ning siis koju pessu ja pakkima. Asjad pakitud, tahtsime metroojaama minnes veel poest läbi käia, et juustu vms kaasa osta, kuid kahjuks olid poed kinni või ei jäänud midagi head teele. Ajavaru oli veel piisavalt, niiet lootsime metroojaamast, kust läheb buss lennujaama, midagi head kaasa leida. Terminist õige koha üles otsimine võttis aga väga palju aega ning Hannula ja õed Zimmermannid, kes liikusid Eestisse tagasi läbi Stockholmi, ei mahtunud bussi peale. Okouuu. Asi läks väga kriitiliseks. Kas nad jõuavad lennukile ikka?? Saime järgmisele bussile piletid, kuid oli üks väike probleem .. see jõuab lennujaama 5 min enne gate'i sulgumist. auuutši, väga kiireks läks. Enne uue bussi tulekut käisime poes ära, saime nänni Eestisse kaasa ostetud. Bussi jõudmise ajaks olid meil juba omad süsteemid loodud. Panime kotid alla ühte äärde ning istusime kõige ette (tänu Hannulale jällegi, kes sai esimesena bussi minna). Kui buss sõitma hakkas, olime meganärvilised. Mingi idioot hakkas täpselt bussi ette parkima nii, et buss ei saanud välja. aah, fakfakfak, aeg ju tiksub. Siis see sama auto blokkis teise koha peal, siis järgmine auto blokkis, siis buss seisis iga foori taga .. olukord oli ülipingeline. Lõpuks, kui buss kohale jõudis, joosti ruttu pakkide ära andmisesse. Pärast pikka jutuajamist võeti pagas vastu. Nad jooksid lennukile ... kas jõuavad? ... mõnikümmend minutit hiljem tuleb Marililt sõnum: "Istume lennukis. Jõudsime ilusti, lennukisse ei olnud hakatud veel laskma kui gate'i jõudsime." JESS! Viuh, nad jõudsid! 
Milano lennujaamas öösel
Ja juba tunnike hiljem lendasime ka ise, kuid Milano poole. Ees ootas pikk öö Milano lennujaamas, kus kuuldu järgi ei lubata magada. Tallinnast lendasid Milanosse, et ümberistuda ning Sitsiiliasse sõita Maret Vaher, Merike Vanjuk ja nende üks sõbrants veel. Saime öö koos veeta, kuid uuesti lennukile said nad paar tundi varem. Ja kusjuures päris öösel lubati isegi magada. Jubeebamugav oli, kuid päris mitu tundi sai kokku nokitud. Hommikul äratas turva meid üles ja enam magama ei lubatud jääda. 

üle Alpide Riia poole. 26.03
Esmaspäeval, 26. märtsil, Riiga jõudes lasime end kohe park and flysse transportida, et siis Tallinna sõita. Ja, üllatuuus, auto ei käivitu. Proovisime lükata kaks korda, tulutult. Autoparkla poisike (jah, ta oli ausalt poisike alles) võttis meie Fordi oma mersu bussile sleppi ja mitu kilomeetrit vedas seda, kuid ikka ei läinud tööle. Olukord oli naeruväärne. Saime mingeid võtmeid sellelt poisilt ning Timmo kruttis midagi kapoti all, kuid ikka mitte midagi. Tegime kõnesid ning otsisime võimalikku lahendust. Variante oli mitmeid, mis võiks viga olla. Lõpuks poisike helistas lähimasse töökotta ja vedas meid sinna. Piibe uuris juba Riia-Tallinn bussi kellaaja välja ning olime valmis bussiga sõitma. Töömehed vaatasid otsast peale autot läbi. Vaatasid maapeal, tõstsid üles, lasid alla, kruttisid midagi ja järsku kuuleme kõik väljas, kuidas auto töötab. Midaaaa? Läks tööle!? Jessjessjess! super! Ja nüüd ainult tuld kodupoole. Tegime Statoili ja Ikla piiripunkti peatuse (auto samal ajal käis, sest välja ei julgenud suretada). Ümberringi oli nii hea vaadata: lund on ainult suts veel järgi, peaaegu ei olegi. Pärnu maanteel järsku avastasime, et midagi sajab, ei hakka klaasile .. lumi? ouunouu, seda küll vaja pole. Õnneks lumesadu kestis vähe aega, läks kähku lörtsiks ja vihmaks üle. 
Üle mõne aja jälle kodus. Tuleb tõdeda, et voodi on armsam kui kunagi varem, kuid kahjuks on palju koolitöid, mida tuleb likvideerima hakata ja tõenäoliselt ei saa palju seda nautida. Mõnus, aga samas jube mõelda, et juba 3. aprill Slovakkiasse minek. Jälle pean koolist ära minema. Appppi, ma olen lihtsalt niii plindris! Itaalias oli kõik palju ilusam ...

Back to reality ... for a while 

2012/03/22

O-mõnud Gargano poolsaarel

Laagrist on järgi jäänud vaid mõned päevad. Homme hommikul on viimane treening(paarissprinditeade) ja pärast seda paneme Rooma poole ajama. Reedest pühapäevani toimub MOC (Mediterranean Open Championship Orienteering) 2012: http://www.orienteering.it/macro.php?subsite=n071111_083927 .

Oleme teinud erinevaid kaarditreeninguid, peamiselt sprindi, sest tegu on ikkagi sprindilaagriga. Tänu sellele tutvunud ka mitmete erinevate linnakeste ja nende kultuuriväärtustega: Monte Sant’Angelo, Ischitella, Rodi Garganico, Vico del Gargano.
19. märts hommik

Itaalias on roheline mets kõige kohutavam võsa, mida annab ette kujutada! See pole lihtsalt tihe padrik nagu Eestis, mis tundub läbimatu, vaid padrik läbipõimunud roniva okastega taimega. Vot, see on kohutav! Nagu Liisu ütles: “see on nagu Lilli mets, ainult, et kõigil taimedel on okkad küljes.” Ma nagu reaalselt liikusin vahepeal 100m 15 minutiga, sest olin kindel, et kuidagi ma saan välja ka edasi liikudes … nojah, saingi .. lõpuks. Olin vahepeal olukorras, kus polnud võimalik liikuda mittekuhugi suunda ning okastraat oli umber keha keritud, see oli jube. Kuidagi edasi liikudes tõstsin vahepeal kahe näpuga ettevaatlikult neid taimi eest ära, liikusin nii jalad ees kui käed ees, kuid kuidagi polnud valutu. Ükshetk sain vabamasse osasse, kus hakkasin ühte suunda minema mingi kolm korda, koguaeg nagu hakkasin, kuid siis vaatasin, et ei saa ja läksin otsisin uut kohta, kuid lõpuks ikkagi rammisin sealt läbi, sest mujal oli veel kohutavam. Nii ma siis ei jõudnudki 13. punkti, vaid möödusin sellele üpris
kiire ring
 lähedalt ja üritades otse läbi saada, keerasin hoopis koguaeg sujuvalt paremale, sest see oli võimatu, ning jõudsin ikkagi ranna äärde majakese juurde välja. Nojah, tore. Mul on küll vähe orienteerumiskogemust, kuid julgen väita, et see roheline on maailma kõige hullem. Kuna ragistasin 13. punktiga nii kaua, siis kiirel (e viimasel) ringil otsustasin 4. ja 5. punkti vahele jätta. Olin neisse juba täitsa minemas kuni mu jala vastu läks järjekordne okastraat ja ma lihtsalt ei soovinud enam sama jama korrata. 


Vico del Gargano. 19. märts õhtu. 
Vico del Garganos oli vägev! Sel sprinditreeningul naised läbisid kaks ringi ja mehed kolm. Mina esialgu B ja siis A, osad teistpidi. Esimene ring oli aeglane: palju sekundilisi seisakuid ja tempo mahavõtmisi. Teine ring oli suhteliselt sujuv ja seega tulemus ka tunduvalt parem. Mõlema raja lõpus sai ~750 m ainult tõusu joosta (40 tõusumeetrit). Oii, see oli mõnus! Raske, aga mõnus! Lihtsalt nautisin seda pingutustunnet, pole ju nii ammu tundnud. Ka aegu võrreldes on näha, et kui esimese ringiga kaotasin esimestele u 2,5min ja rohkemgi, siis teisega u minut. Olen väga rahul selle treeninguga.
Dieetlaagrist nii palju, et üle-eile pärast õhtust trenni ostsin omale 0,5kg hiigelkrõpsupaki ... ups, läks nii nagu alati. Õnneks on mul sõpru, kes aitavad koormat kergedada.

Monte Sant'Angelo. 20. märts hommik.
Monte Sant'Angelo linnast vaade pilvede peale



20. märts õhtu
Tuleb tõdeda, et kõige enam naudin siiski orienteerumist metsas. Laagri parim trenn on kindlalt Foresta Umbra minigsugusel kaardil, kus Liisuga jälitasime üksteist kordamööda. See oli lihtsalt nii mõnus rahulik jalutamine, sörk ja lobisemine. Paar korda tekkis olukord, kus kaotasin järje ja lugemine läks sassi, aga selleks oli mul ju paariline, kes aitas paika saada. Nii võiks koguaeg olla keegi kusalgi seljataga! Ma ei tea, kas ma tõesti olen nii ebakindel kohati või siis mulle lihtsalt ei sobi aeglaselt orienteerumine. Sprinditreeningutel olen ka mitu korda tundnud, et aeglasel tempol kaob järg ära ja hakkan liiga palju ette lugema. Tegelikult peaks kõigega igas olukorras hakkama saama. Jaa selleks ma ju treeningi! :)
Kaardil puudusid teed, mis tegi asja veel huvitavamaks.


SF
SQ
Täna toimus suurvõistluselaadne treeningvõistluspäev. Hommikul toimus kvalifikatsioon ning õhtul vastavalt joostud positsioonile starditi finaalis(võitjad viimasena). Kvalifikatsioon oli Ischitellas. Tegin päris mitu rumalat viga. Esiteks paar vale valikut ning teiseks punkti ühe asukoha lugesin tsipa valesti. Õhtune finaaljooks toimus meie kodulinnas Peschicis, kus tegin ka ühe veidi suurema vea (40s) ning jällegi ei lugenud kaardilt vajaminevat välja, mistõttu tegin ülearuse kaare kaks korda (punkti minnes ja sealt väljudes). Õudne! Ja treppidest on ka juba üleküllus! Ei ole isegi kohutavalt raske, kuid lihtsalt ei viitsi enam. Ühesõnaga asi kiskus täna kuidagi väga käest ära, kuid see on kõigest mingi mõte ... tegelikult on ju kõik superluks! Ei taha mõeldagi sellele, mis Eestis praegu toimub.

Sweet hometown Peschici
Ciao! :)

2012/03/19

Elu sooja päikese all

lõpuks!
teel kaardile 
Eile käisin esimest korda sel aastal naelikutega metsas orienteerumas. Te ei kujuta ette, kui hea see oli!!! Ma arvasin alguses, et kui kaardi kätte saan, panen kohe minema ja enam tagasi ei tule, kuid siiski, siin ma olen, jälle läpaka taga .. mets tundub pildil ilus, kas pole? Jah, ega oligi väga ilus vaadata, kuid jooksmine oli piin, sest maas oli põlvini okastraat üle metsa ja see oli päris valus. Loodan, et punased täpikesed jalgadelt kaovad kiirelt. O-jooks oli sel päeval kindlasti rohkem o-kõnd, sest oli raske, väga raske. Pulss on igal treeningul kahlaselt madal ning joosta ülimalt raske .. esimeste jooksusammude värk.


Pärast o-treeningut käisime linnakeses nimega Vieste pizzat söömas ja sealseid kultuuriväärtusi uudistamas. Jõudsime linna täpselt siesta alguseks, mistõttu oli oht, et jääme lõunasöögita. Nimelt meie linnakeses on kõik kohad siesta ajal kinni, kuid vedas, leidsime ühe avatud koha. Pizzerias menüüst peaaegu aru ei saanud, niiet küsisin kohe kelnerilt, et milline on teie parim pizza ja võtsin pärast veidikest mõtlemist selle. Ning ei vaidle vastu, oli väga hea! Arvelt tänu Hannulale (meie invaliidist blondinka ikkagi) saime veidi discounti ka.

Täna, 18. märts, käisime hommikul kõigepealt metsas kaardil ja õhtul oli sprinditreening linnas Rodi Garganico. Tänane maastik oli hoopis huvitavam - kivid, kaljud, karstilohud, veidi rohelust. Õnneks täna okastraati ei leidunud, vähemalt mina sellele otsa ei sattunud. Suunaga oli nii täna kui eile probleeme ning kõrguseid ei tunneta samuti. Hea, et hooaeg sai Itaalias laagris alustatud, muidu hakkaks Eestis vigu järjest korda saatma. Metsatreeningud on siiani väga õpetlikud olnud ja tunnen, et juba praegu on laagrist palju kasu olnud.
Õhtune sprinditreening oli rahulik sörk sprindikaardil, ainult ühe tõusu jooksin täiega (lihtsalt tuli tunne ja ei kahetse, mõnus valu oli üleval). Paar vale teevalikut tegin samuti ja ühes kohas sattusin segadusse ning seisin ja kõndisin, kuid mittemidagi hullu. Isegi jooksupealt kaardilugemisega sain hakkama, mis metsas oli üllatavalt keeruline minu jaoks. Ülivingeid tänavaidpidi sai joostud, mis olid nii umbes 0,5m laiad ja koer ajas lõpus haukudes taga.

saak
Pärast trenni vana kala Hannula (paar aastat tagasi viibis selles linnas) juhatas meid apelsiniraksu. Jätsime autod nõlva üles ja ise läksime alla apelsinide järele. Õed Zimmermannid upitasid müüri peal seistes üle aia nopitud kraami ja me pistsime Liisuga taskutesse ja lõpuks põe, sest taskud oli pungil täis. Veidi aja pärast sõitis kolmerattalise liiklusvahendiga üks mees meist mööda ja näitas näpuga, et ei tohi. Panime jooksu nii, et apelsini taskutest ja põuest lendasid. Jooksime autodesse ja avastasime, et Lauri on puudu. Sõitsime alla puu juurde ja aiast mööduses märkasime, et Lauri kükitas aias sees veidi eemal mingi puu all ja toppis apelsine dressipluusi varrukatesse ja üldse igat pidi selle sisse. Super! Nüüd meil on rõdul hunnik hapusid apelsine, mis loodame, et küpsevad magusamaks. :D
Ja veel, kodulinnas mäkke majani jõudmiseks Timmo (ja Lauri järgi loomulikult) huligaanitses nii, et kohalikud said me peale pahaseks. Sõitsime mööda ülijärsku käänulist teed üles ning keerasime kuhugi ühesuunalisele (vastassuunalisele) tänavale. Kohalikud vaatasid meid ülikurjade nägudega, Piibe pistis esipingil pea alla häbi tõttu ja meie naersime südamest. Arvasin, et lõunamaalased on lõbusad ning suhtuvad ka sellistesse juhtumitesse naljaga, kuid seekord nii polnud. Kaks hullu nii väikses linnas pole ikka naljaasi.

Õhtul kodulinna naasedes nautisime mäenukil päikeseloojangut. See oli täiesti ausalt ilusaim, mida kunagi olen näinud. Muinasjutulised mäed (pildil ere päike veidi peidab neid), sinine meri, värvid taevas, rohelus jne. :)



Ja nüüd tuttu!
Buonanotte, bella! :)

2012/03/18

ITALIA

Kauaoodatud kaunike lõpuks käes. Siin ma olen, ITAALIAS väikeses linnas nimega Peschici. Siin on superilus. Pilte saate vaadata sealt:  https://www.facebook.com/media/set/?set=a.1981612875682.57294.1704018412&type=3 . Jooksvalt lisan.

hommikupäike
Reis algas neljapäeval 15. märts Tallinnast kell 14.25 minu maja juurest Sütiste teelt. Ikla piiripunktis ostsime imemaitsvaid saiakesi. (Seal on, ausalt, parimad juustusaiakesed, mis ma kunagi saanud olen!) Riiga jõudsime veel valges, linnas ummikutest läbi jõudes lennujaama pimedas, poole kaheksa paiku. 20.30 pidi lennuk väljuma, tegelikult aga see juhtus umbes 21.00. Kusjuures kohale jõudis õigel ajal, 22.30 kohaliku aja järgi (edaspidi räägin ainult kohaliku aja järgi). Kihutas? Jess, sain oma elu esimese lennukisõidu tehtud! Väga mõnus oli, isegi kõrvad ei läinud väga lukku. Veidi piinasid vahepeal, kuid suhteliselt vähe siiski. Poole nelja paiku öösel jõudsime meie armsasse linna ning lõpuks, pärast pikka ootamist, helistamist jms (mina loomulikult magasin sel ajal ja polnud see nii pikk aeg midagi) viie ringis jõudsime ööbimispaika. 
Koht on  v ä g a  ilus, kaks suurt rõdu (4x6m), suur köök, kust saab suurele rõdule, kust näeb suurele sinisele Aadria merele. Sooja veega on veits kehv lugu, sest meid on seitse siin majas, aga seda jätkub max kolmele. Nojah, õpime säästma. Laager on poolenisti ka kilode langetamislaager, sest hommikul sööme peekonit ja muna, lõunal pastat vms ning õhtul midagi kerget kalaga või salatit. Loomulikult kuulub iga õhtusöögi kõrvale pokaal punast veini (pidi samuti kilodele hea olema) ning tunnike hiljem kohalik kreemjas jäätis. 


vaade köögiaknast/-rõdult

köök
esimese õhtu treening


Must love my life! :)

2012/03/17

JWSOC kokkuvõte


Nonii. Lõpuks on aega teha mõni nädal tagasi toimunud võistlustest kokkuvõte.

Suusaorienteerumise tippsündmus toimus see aasta Ukrainas Sumys. Kogu see üritus oli täielik kaos. Startlistid väljastati mõni päev võistlushommikul 40 min enne starti (enne lõplikku listi muudeti neid mitmeid kordi), numbrid jagati samuti hommikuti, ajavõtusüsteem ütles üles (netti polnud), on-line results ei töötanud, mistõttu finišiprotokollide koostamine ei tulnud ka välja, toimus ümberautasustamisi, splittime'idest võime ainult unistada, kõigil päevadel toimusid võistlused põhimõtteliselt sama kaardi peal (iga päevaga tuli tükike juurde, niiet viimasel kahel võistlusel oli maastik võistluskeskuseümbruses peas), vaatekas iga päev sama, võrk väga hõre (mistõttu sprindid oli rohkem suusavõistlused kui orienteerumiskatsumused). Kusjuures nad ei suutnud isegi ühisstardi stardiprotokolli esimese korraga koostada. Lõpuks tulemusi kontrolliti käsitsi üle. Loodame, et võitsid parimad.
Ööbisime Sumy linna kõige tagumises otsas sanatooriumis Rovesnik. Pesemiseks arvutati välja, et võib kasutada ainult 5l vett per face, et ikka kõik sooja dušši all saaks käidud. Kõik olid üliabivalmid seal ööbimispaigas. Hommikusöögid olid peaaegu sellised nagu soovisime. Ja minu toaks oli selle maja kohta sviit: üks kaheinimesevoodi, kraanikauss, peegel, palju ruumi. Ühesõnaga tingimused olid täiesti okeid.


SPRINDITEADE (täiskasvanute EM)
2x3 vahetust, 1,7-1,9km/ 2,1-2,3km, 6KP/ 8KP, 30m/ 35m tõusu 
.. oli pigem kaardiga tutvumine, kuid sellegipoolest tuli kiirusele rõhku panna. Üliraske oli suusatada, kuid lootsin, et see oli lahtisuusatamine (või kuidas iganes seda kutsutakse). Kaardis pettusin täielikult, sest võrk oli täiesti mõttetu, sisse olid aetud vaid suvised rajad. Võistluspaarilise Tarvo Klaasimäega saime kokkuvõttes väljavõideldud 34. koha (kokku 55 tiimi).  
Tulemused:
1. Polina Malchikova, Andrey Grigoryev; RUS; 46:26
2. Tove Alexandersson, Peter Arnesson; SWE; 46:28
3. Josefine Engström, Erik Rost; SWE; 46:51
...
23. Piret Pärnik, Tiit Toomas; EST; 49:51
29. Daisy Kudre, Priit Randman; EST; 50:46
34. Evely Kaasiku, Tarvo Klaasimäe; EST; 51:37



SPRINT
2,3 km, 11 KP, 60m tõusu
Õnneks enesetunne oli päris hea, eelmine päev oli hea võistluseelse kiirendusena. Kontakt kaardiga oli samuti olemas, ainult tuld oli vaja anda. Võistlus toimus täpselt samal kaardil, kus eile. Vigu ei teinud, ainult väiksemaid tempo allavõtmisi ja koperdamisi oli.

Tulemused:
1. Tove Alexandersson; SWE; 09:54
2. Anna Ulvesøen; NOR; 10:07
3. Salla Koskela; FIN; 10:48
...
7. Piret Pärnik; EST; 10:57
10. Daisy Kudre; EST; 11:13
14. Evely Kaasiku; EST; 11:23


LÜHIRADA
5,9 km, 14 KP, 175m tõusu
Võistlus oli kindlasti huvitavam kui eelmised. Sai mitu korda suuskigi ära võetud ja ühe suuuuure rumaluse korda saadetud.
Kõigepealt teise lasin kusaltki mäest alla lõiget, kuid kuna ma püsisin rohkem pikali/istuli kui püsti, siis see oli suur kaotus. Kolmandasse võtsin etapi alguses suusad jalast ja kõndisin mäkke. Suuskadeta oli ikka tunduvalt kergem liikuda tuleb tõdeda! Suure vea tegin seitsmendasse minnes. Väga lihtne punkt, tavaline sõidukas, kuid just sellega ma hävisin ligikaudu 10 min, vb veits vähem. Kahe mäe vahelt keerab üks tee vasakule ning puhtlollusest keerasin sinna. Ise samal ajal lugedes nagu ma oleksin juba järgmises ristis ja siis juba ülejärgmises jne. Reljeef ei klappinud, kuid arvasin alguses, et lihtsalt ise ei oska lugeda. Lõpuks aga ei läinud enam teed ega midagi kokku. Totaalne segadus. Ma lihtsalt ei kujutanud ette ka, kus võiksin olla. Arvasin, et olen suhteliselt lähedal punktile ja kujutasin ette seal mingeid potensiaalseid kohti. Kui lõpuks enda kolmandasse punkti sattusin, olin täiesti hämmingus: "kuidas, kurat, ma  s i n n a  veel sattusin?". Kohe kui aru sain, otsustasin, et mingit ringi ma küll sisse tegema ei hakka. Panin otse mäest alla, alguses suuskadega ja teine pool joostes, ning siis otse punkti. Otsustasin, et ei mõtle tekkinud vea üle ja keskendun raja läbimisele nagu poleks midagi juhtunud, kuid ei suutnud. Lõpuni välja püsis mõttes, kuidas ma sinna sattusin. Õnneks rohkem mingeid imetrikke ei teinud, kuid veidi alla olin andnud küll .. Hiljem kaardi kätte saanud, sain aru ka, mis korda saatsin. Nimelt lugesin risti, kust keerasin vasakule 2 korda: enne risti ja pärast. Pärast risti lugedes arvasin millegi pärast, et see on juba see rist, mis tegelikult alles tulemas. Täielik lollus! Kuna niigi raske oli suusatada sel päeval, siis ilmselt polnud faasi, kus millesti aru ei saa, raske jõuda. Aga muidu oli tore. Olen väga rahul, et valikuvigu ei teinud (isegi suusad võtsin jalast ja jätsin jalga kõige soodsamates kohtades), suutsin kaarti hästi lugeda. Ja kahju, et rohkem kui kaks korda lumes joosta ei saanud .. ma nii nautisin seda. :)

Tulemused:
1. Tove Alexandersson; SWE; 31:18
2. Anna Närhi; FIN; 32:40
3. Marjut Turunen; FIN; 32:46
...
7. Daisy Kudre; EST; 36:00
13. Piret Pärnik; EST; 38:23
34. Evely Kaasiku; EST; 48:00


TEADE
3x4,9-5,1 km, 12 KP, 80-90m tõusu
Minul olid hajutuspunktid 33, 47 ja 58.
Kordasime eelmise aasta viiendat, kuid seekord pole pooltki nii õnnelikud selle üle, sest teame, et oleme võimelised paremaks. Järgmine aasta võtame medali ära!
Meeletult raske oli sõita. Puhkepäeva nagu poleks olnudki ja lisaks üldse ei libisenud, nagu koha peal oleks lükanud enamus rajast. Kui keegi oli juba ees sõitnud, läks juba enam-vähem, kuid enamjaolt oli siiski raske. Rajal oli näha, et ma ei olnud üldse ainuke, kõik piinlesid ühtmoodi. Usun, et järgmistel vahetustel oli sellevõrra kergem, et keegi enam uusi jälgi ei pidanud tegema, kuid sellegipoolest ka neile oli lihtne rada karm füüsiline katsumus.
Suuremaid vigu suutsin vältida, kuid väiksemaid apsakaid tuli ikka, nt esimele lähenesin vasakult, kuigi oleks võinud ju paremalt. Kolmandasse minnes tundsin, kuidas hävisin tõusul - nägin, kuidas grupp veidi eest liikus. Neljandasse ja viiendasse tehtud erinevate rajavalikute sain isegi ühest väiksemast grupist ette, kuid kohe pärast ette jõudmist veel teel viiendasse astuti kepi peale ja kätte jäi alles vaid käepide ... ning otseloomulikult kõik, kellestmööda olin saanud, said nüüd minust uuesti mööda. Tagusin hooga kepi otsa tagasi ja sõitsin edasi. Vaatekas mõtlesin korra kepi vahetamisele, kuid kuna see püsis hästi koos ja ei näinud kedagi, siis ei hakanud aega viitma. Pärast vaatekat jõudsin jälle kuidagi eesolijatele järgi, kuid enam mööda ei suutnud minna. Lõpp oli kõigekõige raskem ning julgete otsustega ahneks minnes tegin kümnendasse vale valiku - vasakult mööda suuremat teed. Arvasin, et väiksel suren, kuid ega laiemal rajalgi kergem polnud + see oli ring. Seega lõpetasin riikidest vist 8.
Daisy tõstis meid 5. kohale ja Piret hoidis positsiooni.

Tulemused:
1. Rootsi
Frida Sandberg; 31:45
Linda Lindkvist; 26:48; 00:58:33
Tove Alexandersson; 27:04; 01:25:37
2. Norra
Marta Ulvesøen; 31:04
Maren Jansson Haverstad; 27:55; 00:58:59
Anna Ulvesøen; 27:20; 01:26:19
3. Soome
Salla Koskela; 30:08
Marjut Turunen; 29:41; 00:59:49
Anna Närhi; 29:59; 01:29:48
4. Tšehhi
Johanka Simkova; 32:41
Petra Hancova; 29:55; 01:02:36
Katerina Neumannova; 28:58; 01:31:34
5. Eesti
Evely Kaasiku; 32:30
Daisy Kudre; 30:28; 01:02:58
Piret Pärnik; 32:50; 01:35:48
6. Venemaa
Shoira Ruzieva; 32:13
Daria Rogova; 31:50; 01:04:03
Darya Bobina; 32:14; 01:36:17

our crew

 

TAVARADA
9,3 km, 13 KP, 190m tõusu


Kuna jõud oli täiesti otsas ning teadsin, et lõpus ei suuda enam üldse liigutada, kui terve rada suusatada kavatsen, siis juba starti minnes panin vaimu valmis kõikvõimalikes kohtades jooksma. Oii, kuidas ma nautisin neid hetki! Kuna iga päev libisesid mittepiloodiklambriga suusad paremini kui piloodiklambriga, siis polnud kordagi väga suurt probleemi suuskade jalgapanemisega ka, max 30s (olgu, tegelikult see on päris pikk aeg, aga enamjaolt siiski nii kaua ei läinud).
Esimesena oli minul väiksem ring. Kui stardipauk ära läks, siis kõigepealt ma ei saanud üldse hästi minema. Startisin suhteliselt taga ning eesolev ei olnud just teravaim. Enne K-punkti jõudmist tõusu peal astuti mulle kepi peale. Seekord parema ning see tuli otsast ära. Kogu mass läks mööda ja eest ära. Alla tagasi sõites võtsin rahulikult uue kepi ning hakkasin siis vaikselt, üksi, justkui eraldistardist rajaga pihta. Võtsin mitu korda suuski ära ja lõikasin julmalt ning minu üllatuseks olin 2. punktiks väga paljudele järgi võtnud (Daisy selja taga võtsin punkti). Neljandasse tegin Daisyst erineva etapivaliku (lähenesin punktile alt) ja sain mööda. Vaatekas Raul karjus, et olin midagi kümne ringis. Mõtlesin korraks vau, aga siis meenus, et ringid on erinevad ja pole midagi imestada. Teisel ringil teise minnes oli kaardilugemisega raskusi, jäin mitu korda seisma ning lõpuks suutsin pärast üht mäkke lõiget ka vea teha. Nimelt jõudsin välja samale lagendikule, kust ennegi läbi sõitsin. Lagendikuäärne tee tundub kaardi järgi nagu oleks pigem veidi metsa sees, kuid tegelikult see oli mõni meeter metsast eemal lagendikul. Enne ma ei pannud seda tähele, kuid seekord ajas segadusse ja üritasin siis teelt, kus olin lõigata metsa sisse teele .. kus loomulikult polnud midagi, sain lihtsalt lumes mütata. Ja minut ja rohkemgi kadus. Edasi kulgesin vigadeta 7. punktini. Kaheksandasse ehk viimasesse tegin ühe ülearuse kaarekese, sest ei jõudnud korralikult kaarti välja lugeda (kuigi võrk ülihõre). Nojah, järjekordne põrumine ..

Tulemused:
1. Tove Alexandersson; SWE; 48:56
2. Linda Lindkvist; SWE; 50:03
3. Marjut Turunen; FIN; 50:09
...
23. Daisy Kudre; EST; 57:32
29. Evely Kaasiku; EST; 59:45
30. Piret Pärnik; EST; 61:21


eestimaa uhkus