2011/12/13

SO-hooaeg alaku!

Tallinna Reaalkooli 127. lennu märk
Viimase paari kuu spordiväliseks tippsündmuseks on kindlasti koolimärgi kätte saamine. Päeval oli aktus ning õhtul ball, kust kell üheksa laulsime nooremad gümnasistid välja ja jätkasime abituuriumi ning õpetajatega rituaalidega (söögilauake, suguhõimutants, toostid, näidendid jms). Öösel ühepaiku jõudsin peolt koju. Pärast tunnist uinakut hakkasin ruttu kotte pakkima, sest juba 6.30 algas maja eest väljasõit laagrisse. 8.00 väljus laev Tallinnast (ja algas uinak) ning 10.30 jõudsime Helsingisse (ja lõppes uinak). Edasi jätkus reis gaas põhjas Saariselkä poole (ja algas uinak), mis asub u 1100 km Helsingist põhja pool. Sihtpunkti jõudsime südaöö paiku.

Laager kestis 26. novembrist 11. detsembrini ning selle sisse jäi selle hooaja esimene SO-võistlus: Ensilumen Rastit. Laager kulges, ma julgen väita, väga edukalt. Tunnen end praegu, pärast laagrit, tugevamana kui varasematel aastatel samal ajal. Selline tunne valdas mind ka Soomes treenides, mis on ainult hea. Kindlasti mängib siin (väga) suurt rolli see, et olen saanud suusatrenni teha ka enne Soome lumele minekut. Varasematel aastatel mul selleks võimalused puudusid. Näis siis, kas see lisaks enesetundele ka hiljem tulemustes kajastub.

Matk
Treeningpäevade alla kuulub ka kaks puhkepäeva, millest esimesel käisime matkal ning teisel lihtsalt keppidega kõndimas. Ning treeningkordadena on kirjas ka võistlused. Võitluseid oli kokku kolm: Ensilumen Rastit (kaks individuaaldistantsi) pluss kontrollvõistlus. Kontrollvõistlusel nagu start käis ja esimese tõuke tegin, hakkas kohe ninast verd jooksma. Jess! Nii terve esimene ring katsusin lisaks sõidule ka seda peatada. Ringi lõpuks sain isegi hakkama. Kokku oli vaja kaks 2,52km edasi-tagasi otsa sõita ehk raja kogupikkus tuli 5,04km. See oli üks raskemaid viiekilomeetriseid distantse, kus kunagi olen võistelnud. Tõusu sai ikka mõnuga! Sama distantsi läbisid veel Piret, Andres ja Daisy, kelle ajad olidki nimetatud järjekorras ning mina kaotasin Daisyle veel 15s. Aga ma olen suhteliselt rahul isegi tulemusega. Arvestades seda, et kiirendusi pole teinud ja eelmine aasta kaotasin talle 2 minutit, siis pole viga. Piret võitis mind 1:08. Lisaks veel, et puhtalt suusakilomeetreid (suusk + SO) kogunes 306,5km. Ülejäänu oli jooks ja kõnd.
Kes hästi otsib, leiab ka meie asukoha ;)

Päev enne plusskraade ja sula näitas termomeeter -15 ja mustas taevas liikusid meeletult suured rohelised virmalised. Need olid kindlalt ühed võimsaimad, mida näinud olen. Pilt väga ebaõnnestunud, aga midagigi, et aimu saada.

Ready to go - hooaeg alaku!




2011/10/26

Täna trennis

Käisin täna immi trennis ja vot, millele peale sattusin.

26. oktoober 2011 13:49, Nõmme.
Võtkem viimast!

2011/10/25

EMV teade 2011

28. august
Asukoht: Põlula, Lääne-Virumaa
Vahetused: Mina (tiimi huvides: Effu) + Kadi-Liis Minn (aka Liisu) + Sigrid Ruul (aka Siku) 
Rada: 4,5 km + 4,8km + 4,7km 
Aeg: 41.32 + 50.15 + 41.51 
Metsast välja: 1., 1. ja 1. Naaisss.
>> Tulemused


1. vahetus (Effu). Enne starti tegime kõik võidupatid (patsid, mis tegi Siku kolm aastat tagasi öeldes, et läheb võitma ja nii see tookord oligi, saime esimese teate medali .. kulla!) pähe ja läksime võitma. Üksi teine koht ei oleks rahuldanud. Enne starti oli väike pinge, kuid see kadus täielikult mõned sekundid enne starti. Mõnus tunne - ainult mina ja rada. Ma ei mõelnud üldse teistele.
Rada kulges enam-vähem hästi. Konkurente metsas peaaegu ei näinud, olin terve rada üksi. Mõned väiksemad vead ja üleliigsed kaared ei jäänud siiski tulemata. Teise punkti minekul kaldusin soo peale ära (lasin teistel end häirida millegi pärast), kuid ei teinud sellest välja ja läksin kindlalt läbi orvandi otse lohku. Sellest ka ebaloogiline kaar. Kuni kuuendani sain kõik ilusti kätte ja probleeme ei tekkinud. Seitsmendasse minnes kaldusin jälle veidi paremale. Suure lohu äärel orvandid ajasid segadusse ja ei saanud enam end hästi paika. Lõpuks orvandite vahel oleva väikese lagendiku abil sain aru, kus olen ja edasi ka punkti kätte. Vaatepunkti jõudsin esimesena. Kümnendasse minnes hoidsin hinge kinni, et eile mulle läbimatuna tunduvasse raiesmikku oleks lohad sisse rajutud. Ja vedas! Mingi isegi oli, kuigi ikka pidi ise palju raiuma. Järgmine suurem viga tuli kolmeteistkümnendasse, kus enda arvates jooksin üpris nõlva all, kuid tegelikult kaldusin täiesti tee peale ära. Kokku kogunes lisaminuteid ligi 3 minutit, mis on kindlalt liiga palju. Oleks aeg vist kompassi kasutama (ja usaldama) hakata! Õnneks ka teised tegid viga ja Liisu sai esimesena metsa. Laura, kes oli vaatekas 1.10 mu selja taga, kaotas lõpetades 3.15. Edasi oli suur auk - 6.26 ja Piret Pärnik. 

2. vahetus (Liisu). Kui ta kunagi kaardi üles leiab, teksti valmis kirjutab ja selle kõik mulle suvatseb saata, siis jõuab ka tema analüüs siia. :)


3. vahetus (Siku). (Keegi vist sattus hoogu kirjutamisega:)
--- Metsa sain koos Kaisaga. Kaardi poole joostes kuulen kedagi ütlevat, et siin läheb rebimiseks. K-punkti jõudes Kaisa keeras kohe tagasi, ma läksin sujuvalt suunaga üle mäe, sihile jõudes nägin, et
mul on u 50m edumaad. Jooksin mööda sihti kuni lagedani, seal nägin väikest loha, otsustasin nurga siis maha lõigata. Natuke raiumist, kuid läbi lõpuks sain. Edasine oli veits arusaamatu. Esimese punkti kaardipilti tõlgendasin mina veidi teisiti kui reaalsus oli. Selle tulemusena läksin punktistmäe nõlva pidi edasi, arvates, et see on punktis loodes olev mägi, ning mööda suurt loha pidi(mis tuli punktist) jõudsin kaduva rajani.vahepeal tuli Kaisa vastu, nojah, ise liikusin kindlalt enda arvates punkti poole, jõudsin veel mõelda et oh, saab eest ära. Kuid tegelt jäin ise hoopis maha. Seisin kaduval rajal, mõtlesin rahulikult mida näinud olin ja kuhu ma siis tulla sain. Fikseerides asukoha, asusin uuesti punktile peale. Seikluse tõttu olin Kaisast maha jäänud (kaduval rajal olles nägin teda teise punkti poole liikumas). Nüüd hakkas jälitus. Olin kindel, et peagi püüan Kaisa kinni. Teise punkti sain kindlalt kätte, kolmandasse oleks võinud etapi keskosa veidi paremini lahendada, kuid vaevalt kaotus nii
väga suur oli. Neljandasse-viiendasse üsna jooksukas, viiendas sain Kaisa kätte. Ta oli viga teinud, kuuenda kulgesin ta järgi. Seitsmendasse minnes läksid meil teed lahku. Ma kulgesin sujuvalt sihile, mööda sihti kuni langema hakkab ja väike teeke paremale läheb (tuttav koht eilsest), mööda lohkusid oli plaan punkti rünnata. Reaalsusses oli risu ja tihedus päris suur. Mõtlemiskohti oli seal mitu. Kuid punkti sain lõpuks ilma suuremate kadudeta kätte ja kui Kaisa sinna jõudis, seisin ma punktis ja tal oli lihtsam. 8KPsse joostes ma Kaisat enam ei näinud, jooksin mööda nõlva sihini, sealt teele, poollagedast läbi lohku, sealt vaate KPsse. Polnud keeruline. Seljataha ei vaadanud. Vaate-KPst välja joostes kuulsin ka kohe Daisy ja Pireti rõõmuhüüdeid, sain teada et Kaisa kohe järgi. Jätkasin oma jooksu, eelmise päeva viimasest punktist läbi, läbi raiesmiku läks loha. Etapi lõpuosas tempo alla, punkt ilusti käes. 11 raskusi ei valmistanud. 12. Üle mäe, mäe peal fikseerisin orvandi, alla joostes lohu, punkt paistis kaugelt. Järgmisesse nõlvapidi jooks, kompass oleks mind vasakule vedanud, kuid usaldasin sisetunnet, lageda nurgast mäkke, ilusti lohku, viimasesse KPsse minnes kuulsin juba et Liisu ja Evely ootavad mind ning saime kolmandat aastat järjest koos võidukalt lõpetada. Vigu tegid meil küll kõik, kuid peamine oli see et väga suuri prohmakaid ei esinenud. Minugi aega oleks saanud nii mõnedki minutid kärpida.

Minu jaoks oli see kõige raskemalt tulnud võit. Ilmselt hea team spirit on see mis toob edu. Ma olen
kindel, et Liisu ja Evely ei kahlenud kordagi mu metsas oleku ajal mu võimetes.

See on kindlasti magusaim võit viimastel aastatel, ka jooksuga võib rahule jääda.
---

Otseloomulikult me ei kahelnud sinus, mu kallis Siku!! Sul olid ikkagi võidupatsid ja minu kompass ju! :D Või tegelikult, millal varem me sinus kahelnud olemegi?

Sel ajal, kui Siku oli metsas, olime Liisuga hulluks minemas. Enne Siku ja Kaisa vaatekasse jõudmist vaatasime juba kella, et ootoot, kohekohe tuleb .. 5 min .. 4 min .... 2 min ... natukene veel! Ja hopsti Siku võttis punkti. Me Liisuga karjusime rõõmust .. Kaks sekundit hiljem võttis punkti Kaisa. "eiii ole nii, ei ole võimalik, palun ei!" ja vaikus - rõõmule järgnev reaktsioon. Nüüd hoidsime Liisuga vaid hinge kinni ja läksime finishijoone juurde Sikut karjuma. Olime hullumas. Kumb tuleb enne? Kaisa? Siku? Eiei, mis küsimus see on .. Siku loomulikult ... aii.. minutid läksid .. krõbedad sekundid. Karjusime veel Sikut. Ja siis kuulsime ragistamist ... prrr, põnevus, hing kinni, mõttes: "palun ole Siku .. üksi .. ainult SikuSikusikusiku" Ja JESSS!! See oligi tema. Jessjessjesssjess! Olemas! Kaisat ei tulnud niipea ja jooksime kõik koos meeletult rõõmsatena finishisse. Millised emotsioonid! Khm ... ja mul jäi üks plätu kuhugi liiva sisse maha selle lõpusirge ajal .. jess ka sellele!


Jaaa viimane aasta noorteklassis meie teatetiimiga on läbi. Samas iga lõpp on millegi uue algus. Järgmine aasta Siku ja Liisu juba naiste klassis, seega jahime pjedestaalikohti eliidis. Asi läheb pingeliseks! Õnneks järgmisel kahel aastal on mul võimalus veel poiste teatetiimi liige olla. Ehk õnnestub ka seal mõni medal noppida. Loodame parimat! :)


Meie kolm edukat aastat Eesti Meistrivõistlustel juunioride teates.

2011/09/19

1 nädal - 4 kulda


EMV tavarada
 27. august
Asukoht: Põlula, Lääne-Virumaa
Rada: 5,1 km
Aeg: 50:34 (järgmine +7:32)
Koht: 1./ 10
>> Tulemused

Kui kaardi kätte sain, siis ausalt öeldes alguses ma ei saanud absoluutselt midagi aru, kus olen, kuhu minema pean jne. Õnneks kohe ei pidanud kuhugi metsa ära keerama ja nii sain rahulikult sihi peal kõik paika panna ja sisse elada. Rada kulges väga ilusti, rahulikult, suuremate vigadeta. Kuuendasse minnes teise tee peale jõudes arvasin, et kallutasin rohkem paremale ja olen kõvasti enne risti. Seega jooksin mööda teed ja ootasin suuremat risti, kuni sain aru, et nii kaugel see ei saa olla. Lohkude järgi oletasin, kus maal olen ning sihi ja tee ristiga sain kinnitust. Õnneks palju mööda ei jooksnudki (+1:00). Viimasesse plaanisin minna läbi raiesmiku, et lõikan väikese nurga maha. Aga raiesmik osutus vaarikavõpsiks ja pikalt seal ei viitsinud teistele teed raiuda (startisin esimesena), seega tegin 90-kraadise kannapöörde ning tegin väikese lisaringi. Tegelikult plaanisin minna suhteliselt otse raiesmiku nurgast punkti, kuid palju oli mahalangenud risu ja parem oli mööda pätsikesi liikuda - ka väiksem ärakaldumisvõimalus. Tempo oli terve rada mõõdukas, ainult paaril korral lükkasin korraks viimase käigu sisse. Siiani ei suuda uskuda, kuidas oli nii suur edu teiste ees võimalik. Mida nad tegid??


EMV sprint
3. september
Asukoht: Rapla, Raplamaa
Rada: 2,5 km
Aeg: 12:58 (järgmine +1:04)
Koht: 1./ 11
>> Tulemused
Esimesse minekul tekkis vahepeal väike ebakindlus asukoha ja teevaliku suhtes, kuid ei lasknud sel end häirida ja leidsin, et muud varianti ei saa olla, kui gaas põhja, vahet ei ole see variant enam. Punkti nähes, nägin ka seda, kuidas minu ees startinud Heleene Tambet võttis punkti. Olin suhteliselt hämmingus korraks, et kuidas ta seal saab olla. Kohetselt aga blokeerisin mõtted ebavajalikel teemadel, sest see on orienteerumine ja esimesega andis kergesti viga teha. Edasi andsin ainult tuld Heleenele järgi jõudmiseks. Rada oli suhteliselt lihtne seitsmendani. Kaheksanda teevaliku kallal pidi veidi kauem kaaluma, et kuidas minna. Heleene keeras paremale tänavale ära, mis praegu vaadates tundub ka õigem(lühem) kui minu variant - vasakult üle silla ja jõeäärset teedpidi. Samas tundus minu oma lihtsam. Igatahes Heleene võitis mind selle etapiga 3s. Järgmisesse läks Heleene üle silla ja nii jõudsin talle täiesti järgi. Edasi sujusid paar punkti kenasti. Päris mitu korda läksime tegime erinevaid valikuid veel edaspidigi. Kaheteistkümnendasse punkti minnes ma ei jõudnud kõike päris paika panna enda ümber ja seega läksin Heleene järgi viga tegema. Märkasin seda õnneks kähku, kuid 20s läks ikkagi kaduma. Sain Heleenest 5s ette. Kolmeteistkümnendasse minnes suund oli täiesti õige ja kõik klappis ümberringi kuni tuli ette üks kõrge hekk, millest pidi läbi minema ja mida ma kaardil ei märganud esialgu. Hakkasin juba päris pikalt enne seda hoogu maha võtma ning otsisin kaardilt enda asukohta. Nii Heleene sai must mööda ja pani hooga läbi heki. Just siis sain ka kaardiga uuesti kontakti ja kütsime koos edasi. Neljateistkümnendasse jooksis Heleene punktist kuhugi mööda. Kuna ma enne jooksin sellest mööda, siis läksin kindlalt punkti ning jõudsin ka enne finishisse.
Jess! Esimene EMV sprindi medal tuli ära lõpuks!! :)



EMV öine tavarada
3. september
Asukoht: Mädara, Järvamaa
Rada: 4,1 km
Aeg: 34:50 (järgmine +2:23)
Koht: 1./ 9
>> Tulemused
Esimesse läksin rahulikult, teise lisasin hoogu juurde juba vaikselt, kuid siiski hoidsin veel tagasi. Kolmandasse leidisin juba paraja tempo üles, mille metsavahel jällegi maa võtsin. Viiendani sain päris ilusti punktid kätte. Kuuendasse minnes aga otsustasin tee kõrval joosta - lollus! Tegelikult ma arvasin, et olen triibutuse äärel kusalgi ning hoian ilusti suunda ja lõikan nurga maha. Tuleb tunnistada, et idee juba oli vale. Oleks ju võinud kohe mööda teed ainult tuld anda. Kinnitasin enne metsa minekut endale, et ei lähe otse igalt poolt, kuid läks nagu ikka ... Seitsmenda sain veel hästi kätte, kuid kaheksandasse tee pealt metsa minnes kaldusin täiesti ära, põhimõtteliselt 90 kraadi. Ma ei tea, mis värk on, aga viimasel ajal on mul suuna hoidmisega väga suuri probleeme. Õnneks tuli soo ette, mille järgi sain end kiiresti uuesti paika ning punkti (ja Marili) kätte. Üheksandasse läksime koos. Kuna mul oli nii ükskõik sellest võistlusest juba oma lolluste tõttu, siis otsustasin asja enda jaoks natuke huvitavamaks teha ja läksin viimasesse otse läbi rohelise. Teadsin, et see on täiesti vale variant ja sellega kaotab päris kõvasti, kuid mul oli suht ükskõik. Marili loomulikult oli mulle seltsiks ja alguses läksimegi koos. Mingi aeg ta kaldus kuhugi ära vist, igatahes tee peale jõudes oli koht mulle juba tuttav ja lõpetasingi üksi. Ja ma olen ikka esimene ... uskumatu ... vot selline on tase Eestis!


+ EMV teade (eraldi postitus)

2011/09/14

Sünnipäev

Spordisündmuste vahele on kindlasti väga sobiv postitus, aga ei suutnud kirjutamata jätta.
13.09
Hommikul bussipeatuse poole kõndides helistasid ema ja isa, soovisid õnne. Kõne lõppes nii: "Kohtumiseni!" ja ruttu lisati juurde "kohtumiseni laupäeval... " . Päris kindlalt näitas see kõne, et nad tulevad linna. Kooli jõudes rabati mind hommikul garderoobis igast küljest sõna otseses mõttes jalust ja sooviti õnne. Päeva jooksul tuli palju õnnitlusi, komplimente ning nii mõneltki sõbralt sain lilli.

Pärast kooli pidime väga hea sõbranna Kristeniga minema kuhugi natukene juttu rääkima ja ta pidi enne kusalgi ära käima ning nii pidin päris pikalt teda ootama. Lõpuks läksime ühte vanalinna hubasesse pubisse The Dubliner. Ta pani laua peale ühe punase pakikese ning ütles, et ma ei või seda veel avada. Samal ajal ise mõtlesin, et sellise karbikesega kingitakse ainult kaelakeesid vms .. kindlasti on kaelakee või käekett .. Tellisime natukene omale ja kui ta oli oma pikast jutust osa juba rääkinud (see oli ka üks põhjus, mis istuma läksime), ta ütles, et ma võin nüüd selle avada. Seal oli pusle. Vaatasin, et okei, päris huvitav kink .. tavaliselt kingitakse väiksematele puslesid, aga okei, teen rõõmsa näo pähe .. tegin nalja, et ah, nagunii on mingi Ungari pilt, vaade Budapestile vms .. valasin pusle karbist välja, keerasin ühe tagurpidi oleva puslejupipuntra õiget pidi ja järsku ma tundsin, kuidas süda jättis löögi vahele, ma jäin sõnatuks, emotsioonid kadusid ja silmast hakkas vett jooksma. Vauh. Ma pole kunagi nii hämmingus olnud. Paar sekundit toibumist ja ma suutsin juba naeratada. Sõnu ikka ei tulnud väga. Ma olin täiesti šokeeritud.  Jupp, mille ümber pöörasin, ütles kõik selle pildi kohta, see oli Siimu Romi nägu (vasakult poolt piiluv poiss). See oli Ungari koorireisi kõige parem pilt. Nimetasime seda reklaamfotoks telefoniputkale. Kallistasime ja siis panime koos pildi kokku. Tuleb tõdeda, et mulle pole ükski kink nii südamesse läinud. Ma ei oleks eales millegi sellise peale ise tulnud. Ning, jah, ta käis vahepeal pusle järgi, aga tal oli ka muid asju ajada samal ajal, kui teda ootasin. Ja kusjuures meie kõrval lauas oli üks sõbrannade seltskond, kes pidasid samuti sünnipäeva.
Sõbrantsiga jutud lõpetatud, sain perega kokku veel hubasemas ja mõnusamas kohas nagu restoran Von Krahli Aed. Esialgu mul oli päris kaua aega kokkusaamiseni ja käisin sõbrannaga selgeks tegemas, kus see asub. Seejärel saatsin ta ära ja lõpuks hoopis hilinesin paar minutit. Sisse minnes otsisin oma kalleid pereliikmeid ja kedagi polnud. .. amm, vale koht? ei olnud, nad lihtsalt ise polnud ka jõudnud veel sinna. Ja nad hilinesid tervelt pool tundi või rohkemgi. Õnneks leidsin koha meile. Veidi kitsas oli, aga paremat polnud võtta, sest rahvast oli palju. Pärast sain teada, et väike hilinemine oligi neil plaanis. Õhtu iseenesest oli ka väga tore: sai veel lilli, armsaid kingitusi ja lihtsalt juttu rääkida.
Selleaastase sünnipäeva alla kuulub ka järgmine päev (või lausa kaks) ja peab ära märkima, et see oli parim sünnipäev, mis mul kunagi on olnud! :)

2011/09/03

Seiklused Lõuna-Eestis

12.-14. august - KOPRAKARIKAS
Asukoht: Kooraste

1. päev
Rada: 3,5 km
Aeg: 24:54
Koht: 1./5
Kõik sujus enamjaolt väga hästi, st tegin väikeseid mõttetusi, aga midagi suurt ei juhtunud. Enesetunne oli hea ja oli vaja ainult tuld anda. Esimesse tegin ülimalt imeliku kaarekese, sest pidasin rohelist ala kollaseks ning suunda polnud loomulikult vaja vaadata(+15s). Juba teise minnes sain kuue minutiga Marili kätte - nägin kui punktist väljus. Esimene reaktsioon oli "Marili!? mida kuradit?" ja loomulikult see kõlas siis üle metsa. Marili vastus (mis muu see võinukski olla): "Ma tegin viga!" ... suur hämming ... Kolmandasse minnes läksin suuna vaatamisega natuke laisaks ja seetõttu kaldusin suts liiga paremale. Teine viga tuli üheksandasse, kus üritasin raiesmiku järgi punkti minna, kuid ei saanud midagi aru ja kaldusin väga vasakule ära. Veidi läks aega paika saamiseks. Viga umbes 30s. Ning kolmas viga jällegi vähesest suuna vaatamisest - kaheteistkümnendasse minnes kaldusin täiesti paremale ära (+30s). Kokku viga veidi üle minuti. Ühesõnaga esimene päev näitas, et suuna vaatamisega on mul suuri probleeme. 

2. päev
Rada: 6,0 km
Aeg: 51:54
Koht: 1./7
Metsa minnes tundsin end väga enesekindlalt. Kuna olid katsevõistlused Baltic Junior Cupile, siis otsutasin end võimalikult kokku võtta nii orienteerumis- kui ka jooksupoole pealt. Teades, et asi läheb palju rohelisemaks kui oli esimesel päeval, siis samas pidin suutma jääda piisavalt aeglaseks. Minu jaoks paras katsumus, sest pärast EMV lühirada ma lausa kardan (ja vihkan) rohelist metsa. Siiski peab tõdema, et kõige hullemini ei läinud. Vead tulid pigem valgemas metsas. Teise minnes kaldusin valesse lohku, sest ei pannud tee peale jõudes enda asukohta paika ja jooksin sellest lihtsalt üle. Nii ei tohi kunagi teha!!! (+40s) Seekord sain Marili kätte alles viiendasse minnes (kaks minutit oli vahet). Ning Daisyga kohtusin punktis (4 minutit vahet). Kuuenda läbisime kõik koos ning seitsmenda alguse samamoodi. Raiesmiku äärde jõudes ma lükkasin kuuenda käigu sisse, Marili jäi kuhugi maha ja Daisy läks teist variantipidi. Pärast suurt ragistamist ja väikest teejooksu punkti jõudes olin suht kindel, et Daisy on kusalgi lähedal. Samas jälle pühkisin mõtte ruttu peast ja keskendusin orienteerumisele. Et kaheksanda punkti veatult kätte saaks, tõmbasin kiiruse täiesti maha. Isegi kõndisin sinna minnes. Sellega kaotasin ligi pool minutit, kuid vähemalt sain punkti ilusti kätte. Kuni üheteistkümnendani läks väga ilusti. Kaheteistkümnenda punkti asukohaks lugesin kaardilt orvandi, seega tõttasin ruttu üle nina orvandisse. Teist korda pilgu kaardile viskasin, märkasin, et tegelikult ju täiesti nina peal (+30s). Jälle ei lugenud punkti täpset asukohta välja. Kes siis nii teeb? Oleks ju võinud juba Rootsist seda õppida, et legend on ka olemas ja punkti ei saa minna asukohta teadmata. Aga mis seal ikka. Enam seda viga ei tee. Kolmeteistkümnendasse punkti tegin tõenäoliselt vale valiku. Usun, et tunduvalt kiiremini oleks punkti saanud, kui oleks punktist otse tee peale tõmmanud. Poleks pidanud võsas ragistama absoluutselt kaarti vaatama (+15-25s). Kokku viga umbes 1:30. Kui suunavaatamine paigas, ei tohi kaardilugemist unustada!


3. päev
Rada: 6,1 km
Aeg: 55:59
Koht: 1./6
Kohutav. Absoluutselt kohutav päev, mets, võistlus. Jube. Joosta ei jõudnud, kaarti lugeda ei osanud, keskendumine puudus. 
Juba esimesse punkti tegin nii vale variandi kui vähegi võimalik. Koguaeg teadsin, kus olen, aga ei suutnud keskenduda ja kainelt mõelda, mitu korda seisin (+1:00). Teine läks enam-vähem. Kolmandasse tekkis juba mingi orienteerumistunne. Neljandasse pool teed valisin õigeid luhasid. Viindasse jooksin punktist mööda, jäin seisma, et noh, kuhu ma siis sattusin, kui punkti pole, vaatasin seljataha ja näedsa, punkt. Punktist väljudes omast arust vaatasin suunda, arvasin, et olen sihi peal. Siis tuli roheline, nii, kohekohe tuleb oja/kraav... ja ei tulnud. Vaatasin suunda, absoluutselt ei klappinud. Ragistasin siis rohelises, ei suutnud välja mõelda, kus olen. Teed, mille kõrvale ma rohelisse samasugust lõin endale, pidasin põhja-lõuna jooneks. Kuidagi kobamisi nägin raiesmikku. Alles nüüd sain aru, kus olen. Jõudsin ka ojani, mida oli võimatu ületada selle kohapealt. Lõpuks kui üle sain, ragistasin üle teise raiesmiku ja lõppude lõpuks jõudsin teele. JESS! Nüüd edasi lihtsalt lidusin. Vähemalt 4 min viga. Arvasin, et Laura (startis kaks minutit pärast mind) on kaugel-kaugel möödas ja tahtsin ta iga hinna eest kätte saada. Kuuendast punktist väljudes ma ei saanud mittemidagi aru. Kui kaardi suuna järgi paika panin, ei oleks nagu miski klappinud. Katsusin suuna järgi joosta seitsmendasse ja kaldusin paremale mättale ära (+1:00). Täiesti lõpp, kui vihane ma enda peale olin. Esimest korda elus vandusin kõvasti omaette metsas. Lihtsalt üldse ei saanud suunajooksudega sel päeval hakkama. Kaheksandasse minnes mõtlesin, et okei, nüüd saan hakkama, võtan rahulikult ja saan hakkama. Jõudsin kuhugi tee peale ja mul polnud halli aimugi, kus olen. Panin end kuidagi loovalt paika ja läksin punkti. Alguses panin küll mööda, aga soo järgi sain kähku paika ja punkti (+15s). Ahjaa ja Laura ei olnudki möödas, tegi sama punktiga suure paugu, millega minagi.
Kokku viga üle kuue minuti. Aga siiski võitsin. Vau! Vot selline tase meil Eestis ongi. 


Kokkuvõttes esimese ja teise päeva jooksuga saab suhteliselt rahul olla. Kolmanda päevaga pole absoluutselt rahul. Iga päevaga läksid sooritused küll kehvemaks, aga vähemalt suutsin järjepidevalt liidripositsiooni säilitada. 


13. august - KANEPI SPRINT
Asukoht: Kanepi
Rada: 3,1 km
Aeg: 20:51
Koht: 4./11
>> Tulemused
Meeletult raske oli joosta. Kokku tegin kaks viga ja kaks vale varianti. 
Teist ja kolmadat punkti ning kolmandat ja neljandat punkti ühendavad jooned katavad kaks väga olulist kohta ära. Esimese puhul aia nurgakese, mis on kinni, kuid samas sellest ei ole õieti aru saada (ainult eriti lähedalt uurides) ning teine joon värava, mis oli lahti. Mõlemal korral suutsin eksida. Kolmandasse minnes jooksin julgelt aeda sisse ning hakkasin väravat otsima kuni taipasin, et mida pole, seda pole. Ning neljandasse olin juba värava poole jooksmas kui märkasin, et see on kinni. Jooksin tagasi, tegin ringi ning nägin, et veidi edasi oli koht, kust pääses läbi. Kaks pettumust järjest (umbes +1:00 ja +0:50). 
Valed valikuvariandid suutsin teha mõlema pika etapiga. Kõigepealt kaheteistkümnendasse eelistasin sik-sakki joosta ilusa kaare asemel ning kuueteistkümnendasse minnes tõmbas rohkem heinamaa kui asfalt. (mõlemaga 15s).
Kokku viga veidi alla kolme minuti. Milline sprint! Totaalne põrumine. 


16.-21. august - SO-LAAGER
Ei ole jaksu midagi erilist kirjutada. Seega kirjutan ainult esimesest päevast ja kopeerin SO-blogisse kirjutatud kokkuvõtte.
Esimesel päeval olin kolmandat korda elus rullsuuskadel suusatamas ning esimest korda Tehvandil. Vot see oli katsumus! Tasakaaluhäireid oli rohkem kui rullsuusa ratas jõudis täistiire teha, aga muidu oli vägev. Olime terve trenni Piibega koos ja enne igat laskumist pidurdasime hoo maha ning läksime vääääga ettevaatlikult alla. Ühe tõusu üleval oli hüüumärk. Saime Piibega šoki (loe: naerukrambid), et kas tõesti me peame siit alla minema, see on ju eriti hull. Kuna laskumine oli kurviga, siis ei näinud ka kui kaugel ja kas see üldse kunagi lõppeb ning kui järsuks see läheb. Seisime ja naersime raja kõrval natuke aega. Lõpuks, kui alla läksime, siis selgus, et see oli kõige mõnusam laskumine ja üldse mitte ohtlik. Nice. Kui uuele ringile läksime, siis pärast üht laskumist avastasin, et Piibe on seljatagant kadunud. Läksin nii tagasi kui sain ja üritasin teda näha, aga tervet laskumist ei näinud ikkagi ja hakkasin juba ette kujutama, et ta kukkus väga hullult. Tegin käpet väikese ringi ja asusin teda otsima. Piibe kukkuski. Aga pooltki mitte nii hullult kui ma arvasin. Ta üritas enne laskumist seisma jääda, sest ei tahtnud alla lasta. Ja pm seistes kukkus külili kepi peale, mis läks siis loomulikult pooleks. Ja sommid nägid seda ... naer ... AGA see ei jäänud ainukeseks kukkumiseks. Vihma hakkas sadama ja teed läksid libedaks. Hakkasime ära minema ja kõige viimase laskumise all käis selja taga Piibe matsaki maha. Ja sellele järgnes karje .. minu poolt. Õnneks Piibega ei juhtunud midagi hullu. Püksid jäid terveks, ise jäi ka pm terveks (väike kriim kintsul). Järgmiste päevadega sai veel väga palju nalja. Teisel päeval sutsas aga Piibet herilane ning kuna ta on allergiline, siis jalg paisus väga suureks. Ja ta läks koju Tarvoga. Daisy jäi samuti haigeks ja läks koju ning nii ma jäin üksi sinna, Margusele. Ainult trennides liitusid Piret ja Even.
Laager oli igas mõttes väga kasulik:
1.Ellujäämiskursus Tehvandi rulliradadel sai läbitud. Õnnelikult! Mitte ühtegi kukkumist, kepimurdmist ega midagi sellist.
2.Kõik treeningud olid äärmiselt arendavad. Mitmeid häid ideid leidus, mis väärt kordamist.
3.Tehniliselt õigesti suusatamiseks sai palju väga olulisi punkte kõrvataha pandud.
4.Väga hea inglise keele praktika.
5.Tutvusringkond laienes.
Ja selle kõige juurde kuulus funfunfun. Super! Väga tahaks teinekordki nendega laagris olla.

2011/08/02

O-Ringen Hälsingland 2011

Kümme päeva enne O-Ringenit, kui parasjagu aias vaarikaid korjasin, helises telefon. Täiesti võõras number. Võtan vastu. Tsau! Kuule, Kerstin siin. Kaia ei tule O-Ringenile. Kas sa ei tahaks tema asemel tulla? Esimene reaktsioon oli: vau! Teadsin, et nad lähevad ja oii, kuidas kadestasin. Jutud liikusid, et see on super üritus. Kui mul nüüd avanes võimalus minna, siis esimene mõte oli loomulikult jah, loomulikult ma tulen, jess!! Siis aga hakkasin mõtlema, et ema on ju Soomes, kes kodu eest hoolisteb, kust raha saan jnejne. Lubasin kiiresti teada anda. Nii ma siis rääkisingi isale ja ta ütles, et eks sa mine. Järgnes suur asjaajamine. Korraldajatele oli juba kiri saadetud, et Kaia Kivikas ei võistle ja võib nime maha tõmmata. Siis aga saadeti kiri, et las koht jääb alles, lihtsalt nimi muutub. Nime aga ei muudetud. Jälle uued kõned .. oeeh. Lõpuks siis saadi asi päev või kaks enne minekut niimoodi korda, et nimi muudeti ära ja tehti uued startlistid. Igaks juhuks siiski andis Kaia Marilile oma SI-pulga kaasa, et kui mul peaks vaja minema. Startlist korras, laevapiletid olemas, reis võis alata. Kusjuures ema tuli kaks päeva enne minekut tagasi. Nojah, ta polnud isegi eriti üllatunud, et ma jälle kuhugi reisin. Juba harjunud.
Kerstin Uiboupin (autojuht), Daisy Kudre, Marili Zimmermann ja mina - neli seiklusjanulist tšikki asusid 22. juulil koos Rootsit vallutama. Laupäeva õhtul jõudsid lõunaeestlased Paidesse. Mina tulin samuti sinna vastu neile. Tegime ühise šopingutuuri Paide Maksimarketis ostes kaasa meeletult nodi. Edasi istusin nende auto peale, pakkisime Türil minu asjad ka peale ning jätkus sõit Paldiski poole. Aega tundus liiga palju üle olevat. Juba kartsime, et peame mitu tundi sadamas passima. Aga varu on alati hea! Rapla lähedal olid teetööd, seega tegime mitu lisakaart. Lisaks tankisime ja sõitsime esialgu valesse sadamasse Paldiskis ja siis õigesse. Kui lõpuks kohal olime, siis võtsime piletid välja, mis tähendas seda, et istusime pikalt järjekorras. Ja nii see aeg kaduski! Jõudsime kiiresti kaks (öist) ühispilti teha ja juba sõitsimegi laevale. Laeva poole sõites suutsime mõnesaja meetri peal kottpimedas veel tiirutada. Selles imetoredas sadamas pole ju teekond laevale märgistatud ja sel hetkel ees ühtki autot polnud, niiet suutsime valele teele keerata (pärast nägime, et sealt kaudu oleks ka kohale jõudnud) ja mingi masina teed blokkida. Aga põhiline on see, et jõudsime õigeks ajaks laevale .. ja saime laeva suurima kajuti, yeah!
Pühapäeva hommik algas ilusa päikesetõusuga, mida oli kajuti akendest hea jälgida. Hommikul sõime nagu hullud. Pidime ju korralikku toitu nädala jagu ette ära õgima, sest järgnevad 7 päeva oli plaanis ära elada ainult kiiresti valmistavatest toitudest (nuudlid, kiirpudrud, patad jne).

1. päev
Etapp 1: 7,5 km, 13KP ja hullult kive - kõik, mida teadsin enne metsa minekut eesootava kohta.
Enne metsa minekut olin väga ärevil. Polnud ju kunagi varem Rootsis orienteerunud. Ootasin, et saaks juba täiesti teistsuguse maasikuga tutvuda ning nautida orienteerumist.
Esimene punkt oli õnneks lihtne. Mulle sobib kui esimene või esimesed kaks võõral maastikul või ka öises metsas on lihtsamad - väheke sisseelamisaega. Kui on kohe orienteerma vaja hakata, siis tuleb tihtipeale mõttetu viga. AGA seekord esimesse kõik sujus, teise sain samuti väga hästi kätte. Olin juba üllatunud. Mõtlesin, et oh, ma saan ju täitsa hakkama, pole nii raske midagi. Ja täpselt pärast seda tegin loomulikult 5-minutilise vea. Nägin, et kolmas punkt on keeruline. Vaja kivide ja kaljude vahele minna ning neid lugeda. Kartsin isegi, teadsin, et ma ei saa seda ilusti kätte, kui tahan sinna lihtsalt joosta ja kaarti vaadata (orienteeruda). Seega võtsin suuna peale ja kõndisin täiesti rahulikult otse punktile peale. Umbes 10m enne kohale jõudmist ma ei saanud enam mittemidagi aru, kus ma olen ja võtsin pähe mõtte, et olen liiga kaugel või ära kaldunud (mis oli suhteliselt võimatu) ja keerasin vasakule. Millegi pärast mulle tundus, et punkt on pigem seal pool. Ei mäleta täpselt, mis mind veenis .. Kusjuures natuke enne ära pööramist küsis üks mees kusalgi kaljude vahel asukohta ja ma ei teadnud küll täpselt, kuid näitasin, kus võiksime olla. Ja pärast rada peale joonistades selgus, et ma olin täpselt seal, kus arvasin. Isegi suund oli õige .. MH! .. Igatahes nii ma liikusingi vasakule. Lõpuks juba otsisin lihtsalt midagi, millest kinni hakata. Nägin pätsi ja selle küljel suurt kivi, no ikka mõnus suur lahmakas. Teadsin, et selline peab ikka eriti suure musta täpina märgitud, leidsingi punktist 100m (või rohkemgi) eemal selle piirkonna suurima täpi. Jap, saingi paika, jess! Kõik klappis ja hakkasin uuesti punktile peale minema. Ning ikka suutsin mööda minna. Jälle mittemidagi ei klappinud. Läksin siis kahe kalju vahele tagasi (kus asukohta näitasin) ja proovisin uuesti punktile peale minna ja siis lõpuks sain täiesti kobamisi punkti kätte. Tuleb tõdeda, et kõndisin umbes 3 korda punktist 5-10 meetri kauguselt mööda. Lihtsalt ei näinud! Ja punkti asukoht ning selle ümbrus ei klappinud minu jaoks isegi sealsamas punktis seistes.
Edasi läks enam-vähem hästi kuni eelviimaseni. Vahepeal oli segadusemomente ja ühest punktist suutsin jälle mõni meeter eemalt mööda kõndida, aga ma ei loe neid seekord suurteks vigadeks. Avastasin, et mustade ristikeste järgi on end kõige parem paika panna(söödasõimed) ja punased kastikesed kaardil on joogipunktid. Kui Eestis on raiesmikud risu pärast kehvasti joostavad, siis kujutage ette, et selle risu all on ka kivikribu kiht. Vot nii on halb joosta ... kui mitte võimatu! Igatahes, eelviimasesse (12.) olin juba täiesti õigel teel kui äkki vaatasin punkti numbrit ja see oli 100. Arvasin kohe, et see on viimane punkt või vähemalt väga lähedal sellele ja jooksin juba lõpukaare poole. Mingi hetk ei saanud enam mittemidagi aru. Mõtlesin, et punkt on ühes kohas, teadsin, et teises, aga liikusin mõtete järgi. Kusjuures samal ajal mõtlesin, et tegelikult ma teen valesti. Ühesõnaga mõtted olid nii sassis kui olla said. Ulme! Kui olin juba 12. ja 13. punkti vahepeal, sain aru, et nii ei saa edasi minna. Viisin ruttu ümbritseva kaardipildiga kokku ja andsin tuld suunas, kust just tulin ning edasi viimasesse.
Rootsis orienteerumine, W20 klassis võistlemine, esimesel etapil tulemuse kirja saamine - check-check-check. Õhtul kaarti analüüsides nägin, et tegin parajaid lollusi metsas. Õppida oli palju ja teadsin, et järgmine päev enam neid vigu ei tee.
Aeg: 75:36
Koht: 65. 91-st
Viga: ~10 min
Kaotus võitjale: 24:58
Tulemused.


2. päev
Etapp 2:
8,3 km, 14 KP
Aeg: 76:12
Koht: 40. 88-st
Viga: ~9 min
Kaotus võitjale: 19:28
Tulemused.

Väga hea päev oli, kui paar punkti arvestamata jätta. Tundsin end üpris enesekindlalt. Suutsin isegi kõrgusjooni ja kive jälgida. Eesmärk oli rada läbida võimalikult puhtalt. Isegi kui see oleks tähendanud null jooksusammu.
Vead, kui hakata vaatama, tulid ühest kohast: jäi selgeks tegemata punkti t ä p n e asukoht. Teise minekul ma tõesti ei osanud arvata, et pean nii kõrgelt punkti otsima. Neljandas suutsin eelmise päevaga sarnaselt 5-10 m kaugemalt mööda minna. Ja lõpus ei hoidnud pead piisavalt kainena.
Õhtu poole käisime põhiklassi sprinti vaatamas. Pidime ka Eric Saade kontserdile jääma, aga selle algus viibis üle poole tunni. Me ei jõudnud seda ära oodata ja sõitsime O-Ringen Towni. Ning sealt edasi sommidele külla. Seega jube kurb, aga seekord ei näinudki teda. Ah jaa, enne sprinti/sprindi ajal shoppasime ka veidi. Sain kaks (ühe hinnaga) toppi ja sõrmuse! :D

3. päev
Puhkepäev. Magasime kaua, aga mitte liiga kaua. Käisime jooksmas (Marili oli ainuke viil) ja nautisime niisama olemist. Üritasime poodi leida, aga noo, mida ei ole seda ei ole. Õnneks naabrid norrakad aitasid meid lõpuks. Poest leidisime uue Marabou šoksi(kookose ja banaaniga) ning Daimi jäätise, jammmi. Ma šoksi ei ostnud, kuid maitsesin. Ja üks parimatest, mida saanud olen. Tagasi sõites ostsid vist kõik seda koju kaasa. Käidi veel järgmise etapi võistluskeskusega tutvumas. Meie Mariliga seda retke ette ei võtnud, laisad.



4. päev

Etapp 3:
7,0 km, 14 KP
Aeg: 75:21
Koht: 54. 88-st
Viga: ~13 min
Kaotus võitjale: 25:40
Tulemused.

Meeletult kivine maastik, võimatu joosta. Enesetunne isegi enam-vähem. Võtsin väga rahulikult. Seitsmendasse ma ei osanud mittekuidagi minna. Niiet panin suuna peale ja hakkasin jooksma. Esimesed paarsada meetrit jooksin ning edasi lihtsalt kõndisin punkti. Vahepeal paar jooksusammu tegin, aga see oli tõesti väga vähe. Lihtsalt koguaeg lugesin ja ajasin järge. Jube. Ja mis välja tuli, 17. etapiaeg. Not bad. Järgmisesse mõtlesin tempot tõsta. Kahjuks oli vale otsus. Asi läks päris keeruliseks ära. Üheksandasse võtsin jälle ülimalt rahulikult. Tuleb tunnistada, et hetki, kus ma täiesti kindel olin, kus olen, oli vähe. Ja nagu kaardilt näha, siis üheteistkümnendasse ma ei mäleta, kuidas läksin. Tean ainult seda, et lõpuks avastasin end soo äärest. Kui meenutama hakata, siis meenub ka see, et võimatu oli joosta nende kivide peal. Mäluauk. Ja noh, lõpp oli kerge.

5. päev
Etapp 4:
3,4 km, 11 KP
Aeg: 41:15
Koht: 82. 90-st
Viga: ~8 min
Kaotus võitjale: 16:32
Tulemused.

Teise punkti täielik lollus. Keeldun kommenteerimast. Kolmanda sain küll ilusti kätte, kuid tegelikult vale teevalik. Neljandasse lõin kahtlema (jälle siis, kui täiesti õigel teel olin). Ja seistmendasse tee lõppes kuidagi tunduvalt hiljem ja nii selgelt. Seega läksin päris kaugele ära. Ma küll nägin ülesse vaadates kollast, kuid mõtlesin, et nii peabki olema.. mh, lolllollloll. Ja üheksandasse ka lolli peaga jooksin edasi. Teadsin, et pean ära pöörama, aga ikka jooksin edasi. Ma küll ei võtnud o-ringenit erilise võistlusena, aga see, mis sel päeval tegin, oli küll täielik jama. Kui järele hakata mõtlema, miks nii, siis ilmselt asi selles, et mõtted laiali. Ei keskendunud. Uskumatu, kui oluline see ikka on.

6. päev
Etapp 5:
6,9 km, 12 KP
Aeg: 78:33
Koht: 70. 79-st
Viga: ~12 min
Kaotus võitjale: 30:25
Tulemused.

Alustasin väga rahulikult, isegi kõndisin. Mida rada edasi, seda enesekindlam oli tunne, tempo tõusis, kuid samas ei läinud väga kiireks. Tegin mingeid väiksemaid apsakaid, aga mittemidagi suurt. KUNI (ma siiani ei saa aru, kuidas see oli võimalik) klammerdusin mäe külge. Vaatasin usinalt suunda, aga kivide otsas turnides see siis tõenäoliselt polnud kõige paremini vaadatud. Seega jooksin mööda mäe külge lihtsalt kõrgust hoides. Lõpuks hakkasin vaatama, et ma peaks ju ammu sellest kohutavast kivikülvist üle olema. Märkasin paremal kaljut, vaatasin suunda ja oii, kui pahane ma siis enda peale olin. Otsustasin keeluala piirini joosta. Ja kuna ma ei näinud mitteühtegi linti, siis jõudsin lõpuks lageda äärde välja. Alguses oli täielik segadus. Siis sain aru, et olen keelualas sees. Ja mitte kusalgi piiri ääres, vaid kaugel sees. Tahtsin ruttu üle eesoleva silla joosta. See oli veealla vajunud/kukkunud. Kuna jõgi tundus mudane olevat, siis otsustasin mitte riskida läbi minekuga. Jooksin natuke mööda äärt, kuni sain kivisema koha pealt üle (kivine tee jõe põhjas, ilmselt traktorile vms). Olin juba täiesti lolliks läinud - keskendumine kaotatud ja kuumus pähe hakanud. Niiet otsustasin keerata paremale, enne metsatukka üles ronida ja siis tagasi joosta mööda ülemist äärt. Milline rumalus! Aga vähemalt olin oma otsuses kindel ja viisin plaani edukalt ellu. Kaugeltki mitte õnnelikult, aga jõudsin lõpuni. Lõpusirge kütsin vihaga, mis kogunes selle lolluse pärast. Ja, jess, esimene etapiaeg. Kaks sekundit parem kui teine. Kui midagi muud ei saa võrrelda teistega, siis vähemalt lõpusirget saan. Kuigi tegija peaks rajal olema, lõppu enamus ei punnita... aaga mis seal ikka.

Kokkuvõttes kõigil etappidel õppisin midagi uut. Rootsis orienteerumiskogemus saadud. Ja mitte lihtsalt kogemus, vaid väga väärt kogemus. Vau, kui head rajad ja maastik! Tahaks tagasi. Iga päevaga tundsin end järjest enesekindlamalt metsas, maastik ja kaart hakkasid üha rohkem kokku sobima, kõik muutus järjest arusaadavamaks. Praegu on selline tunne, et kui oleks võimalik kasvõi nädalases laagris seal olla, siis võiks täitsa vabalt Rootsis hakkama saada. Seekord sai end jooksu osas ka kõvasti tagasi hoitud, põhiline oli õppida. Samuti olin aasta või kaks vanematega koos. Niiet järgmine kord loodan saada tulemuse, millega võin rahul olla.

Lõplik koht: 51. 86-st
Summaarsed tulemused.

Etapp 6:
4 km (8 km; olenes, kes kui VIP on); 1 KP
Aeg: 420:17
Koht: 1. ofc (nagu kõigil)
Viga: 0 min
Tulemusi kahjuks/õnneks ei avalikustata. Muidu annaks hea meelega lingi.
Kui kõik ülejäänud etapid läksid suht metsa, siis see õnnestus 99%(max ei saa kunagi olla). Nice.

7. päev
Vaikne ärkamine siis, kui kõik juba läinud, välja kolinud. Hommikusöök, käpet asjade pakkimine. Kiire(!) söögitegemine 12.00-15.00. Sõit Lauri juurde. Väike ekskursioon - lähiümbruse vaatamisväärtustega tutvumine (hiigel mänd, jõgi-järv, siniallikas). Hiline pannkookide küpsetamine. Filmi vaatamine.
Mõnusalt tihe päev. Kerge üleväsimus, kuid siiski rahulolu.

Tagasisõit kulges rahulikult. Traditsiooniline pildituks söömine rekkameestelaeval. Väike filmivaatamine, unepaus. Ning olimegi Eestis. Mind visati viisakalt Mäos maha ja sain juba südaööks koju. Selleks korraks selle suve tripp läbi. :)
Järgimine aasta jälle?

2011/07/04

Eestlane olla on uhke ja hää!

Neid võrratuid tundeid, mis laulupeol kõiki valdasid, ei ole võimalik sõnadesse panna. Kõik laulud ja tantsud tulid otse südamest, seda oli näha, tunda ja kuulda. Energia oli peaaegu käega katsutav. Lauldes käisid üle kere külmavärinad, hääl värises ja murdus paar korda, kuid sellest hoolimata laulsin edasi ja lisasin vajadusel volüümi juurde. Tundsin, kuidas süda jätab lööke vahele. Nautisin iga hetke sel peol. Võimas!

2011/06/29

EYOC | Teade

26. juuni
Tiimid:
W16
1. Margret Zimmermann
2. Marianne Haug
3. Triinu Rooni
M16
1. Janek Piirisild
2. Anti Sõukand
3. Rimmo Rõõm
W18
1. Evely Kaasiku
2. Marili Zimmermann
3. Kaisa Raudkepp
M18
1. Tõnis Laugesaar
2. Kristjan Linnus
3. Reigo Teervalt
MIX
1. Laura Joonas
2. Kerda Timmusk
3. (puudus)

W18:
1. ja 3. vahetus: 4,5-4,6 km, 130m tõusu, 20KP.
2. vahetus: 5,1 km, 150m tõusu, 23 KP.

Unetunde oli eilsete seikluste pärast natuke vähem kui oleks võinud olla ja tundsin, kuidas väsimus surus peale. Tõesti väga raske oli joosta. Terve rada lihtsalt lonkisin(kuigi pingutasin nii kuis jaksasin) ja ootasin pikisilmi lõppu. Ilm oli ka järjekordselt kehv, kõige kehvem eelnevate päevadega võrreldes: ainult sadas lakkamatult.
Õnneks minu klassi start oli kõige hiljem (kuid enne mixe), seega sain soojendust teha rahulikult ja pikalt. See kulges juba väga vaevaliselt, ma ei tahtnud teadagi, mis rajal siis saab. Kui start käis, siis võtsin end nii kokku kui sain ja teadsin, et ega keegi väga hullult kihutama ei hakka. Pidi tehniliselt keeruline rada tulema, eriti pärast vaatekat. Ma tegelikult ütleks, et suht kerge oli ja pärast vaatekat pigem veel kergem. Kuid siiski suutsin viga teha ja loomulikult ühe eriti lihtsa punktiga. Kuna ei jõudnud viiendasse punkti minnes rada ette lugeda ja teistest maha ei tahtnud jääda, siis järgnesin ühele soomlasele, kellega oli tõenäoliselt sama hajutus. Nii lugesin kõike, mis vastu tuli järgi. Kõik kraavid, kivivallid jne kuni ühel hetkel avastasin, et ootootoot, milline kraav see nüüd oli ja mis vall. Kõik läks segi. Üritasin millegi järgi midagi millegagi klapitada ja midagi panin isegi kokku. Aga siis natuke enda arvates õiges suunas liikudes enam ei klappinud jälle. Hiljem kaarti vaadates avastasin, et kahe punktirõnga(6. ja 13.) vahele jäi veel üks kivivall, mida ma metsas ei märganud ja see mind ajaski segadusse. End paika sain alles siis, kui jõudsin punktist päris palju lõuna pool olevasse kraavide risti. Tõttasin siis kiiresti tagasi sinna, kust tulin. Vahepeal nägin ka enda 13. punkti, mis kinnitas mu arvamust. Lõpuks sain punkti ilusti kätte, aga nagu eilegi, suutsin ka täna rikkuda soorituse ühe suure 3-minutilise veaga. Lõpp kulges peaaegu hästi. Järgmine viga tuli, kui läksin sinnasamma 13. punkti. Kui olin punktile juba õige lähedal, tuttavas piirkonnas, siis olin kohe kindel, et aah, see on ju see punkt, mida nägin enne kraavide ristis. Kaarti peaaegu vaatamata kihutasin kohe sinna. Ja loomulikult sinna jõudes meenus, et kurja, see oli ju järgmine punkt, mida enne nägin. Nii jõudsin vaatekasse alles 16. kohal, kaotusega võitjale 5:39. Minu ees olid mitte väga kaugel Šveits, Rootsi, Prantsusmaa, Ukraina ja veel paar riiki. Kuna pärast vaatekat läbisin raja puhtalt(tundub, et päris paljud seda ei teinud) ja enne lõpusirget sain veel ukrainlasest mööda, siis tulin metsast välja 9. kohal. Lõpuks sai piin läbi, kaotus võitjale 5:30 ... Mõistus pole ikka enda teha.
Pärast mind läks metsa Marili. Hoidsin kõvasti hinge kinni, et ta teeks hea jooksu. Kuid ei tulnud ikkagi päris nii hea. Vaatekasse ta jõudis 10. kohal, kaotus võitjale 12:06 ning lõppu 13ndana, kaotus 16:24. Meie kolmas vahetus Kaisa tuli vaatekasse 12ndana (+25:09). Lõpuks jäime siiski samale kohale, kus nad olid eelmine aasta: 11. Kogu kaotus võitjale 25:30. Rootsi tüdrukute teine vahetus tegi v ä g a kõva jooksu ja tõstis Rootsi 14ndalt kohalt neljandale. Ning sinna ta siis lõpuks ka jäi. Veel tegi tugeva jooksu Soome teine vahetus. Nende tiim jäi kokkuvõttes seitsmendaks.
M16 poisid jäid kokkuvõttes 16. kohale, M18 20 ja W16 tiim oli 13.
Pärast võistlusi oli meil kiire ära minekuga. Seetõttu ei saanud ka korralikult pesta. Pidime pesema võistluskeskuses peaaegu niriseva külma vee all, sest kui kõik oleks hakanud pesema hotellis, oleks tunnike kindlasti raisku läinud. Seega ainult osad, kes ei tahtnud autasutamist näha, said varem ära minna ja enne söömist pesta. Meie, kes maha jäime, tahtsime nimesilte kätte saada. Aga loomulikult iga korraldaja tahtis eraldi tänada kõiki ja soovisid, et me ikka edasi tegeleksime orienteerumisega ja tehti veel pilte jne. Kui l õ p u k s öeldi, et nüüd võite siltide järgi minna, siis algas mõnus krabamine. Igaüks jooksis oma või kaaslaste siltide järgi ning selgus, et paari meie tiimi silt puudus sealt. Nad olid ilmselgelt lihtsalt liiga aeglased .. otsisime siis neid kusaltki plangu taga telgist, aga mida polnud, seda polnud. Kuna Rein juba ootas meid tee servas, siis lõime käega ja jooksime ruttu bussi. Käisime kiiresti hotellis söömas, tassisime juba varem pakitud asjad bussi ja algaski pikk tagasisõit koju.


W18
1.Tšehhi122:20.8

2.Norra124:24.42:03.6
3.Austria124:29.12:08.3
4.Rootsi131:12.78:51.9
5.Leedu134:40.812:20.0
6.Venemaa135:14.912:54.1
...
11.

Eesti

147:51.7

25:30.9


147:51.7 = 43:08.9 (mina) + 59:57.4 (Marili) + 44:45.4 (Kaisa)

Tulemused