2012/04/22

SOS

Ma olen täiesti nõutu .. ma ei tea, mida teha .. ma ei saa mitte midagi aru .. Keegi aitaks?

Probleem seisneb selles, et ma ei oska suunda hoida. Nii Peko Kevadel kui Jüriööjooksul juhtus täpselt sama jama. Kahjuks viimasel rohelises soos ja pimedas, mistõttu vea hind oli eriti magus.

küll on tore, et GPS oli peal :)
Punktist A punkti B minek. Valisin, et lähen suunaga ainult kompassi järgi. Enne tee ületamist tegin variandi, et lähen otse suunaga väikesele pätsile peale ja siis edasi raiesmikule. Jooksin metsa sisse, vaatasin suunda, keerasin end täpselt suuna järgi. Sisemuses samal ajal keegi karjus, et "sa jooksed vales suunas!". Seisin korra, suund ikka nagu oleks sinna näidanud, kuid siis keerasin ikka enda sisetunde järgi, sest see oli täiesti ebaloogiline, et pean paremale keerama. Samas veits aga arvestasin ka seda, mis kompass näitas. Jõudsin kraavini. Otsisin kohe kaardilt kraavi, mis jääks raiesmiku ja tee vahele. Sellist polnud. Ainuke kraav oli paralleelselt lilla joonega, mis läks punktist punkti. Ilmselge, kuid minu jaoks müstika, oli see, et kaldusin kuidagi kraavi äärde ... ma ju hoidsin niiiiii rangelt suunda!! ... Kusjuures kraavi ääres seistes oleks ka nagu suund klappinud. Sisetunde järgi hakkasin rohelisest välja valge poole raiuma. Mingi aeg suunataju hakkas nõrgemaks muutuma pidevalt puude vahel sik-sakitades ja vaatasin uuesti suunda. Vist klappis. Mingi hetk aga kui suunda vaatasin, siis enam ei klappinud. Arvasin, et äkki olengi ära kaldunud. Jooksin suuna järgi ... jõudsin jälle kraavini. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas ma jälle sinna sattusin. Teadsin, et ei tohi ületada, seega liikusin tagasi .. võinoh, tundus nii. Siis jõudsin ühe laiemalt vesise maa-alani. Tundus, et see võib olla enne raiesmikku kollakas ala. Mõtlesin, et äkki olen siis sattusin sinna, et see on mingi märjem koht. Läksin läbi sellest ja jõudsin maismaale. Sain aru, et märg ala oli laialivalgunud kraav ning jõudsin kunagise 39. punkti lähedusse. Suvaliselt aga soosse tagasi ei tahtnud joosta, seega jooksin maismaadpidi edasi, et end paika panna. Jõudsingi punkti nr 39 ja sealt siis jooksin tundejärgi ja kaarti (kuid mitte suunda) vaadates otse raiesmikule.

Peko Kevadel oli täpselt samamoodi. Siis jälgisin samuti ülitäpselt suunda, kuid reljeef ja varieeruv metsa tihedus püüdis mind kinni ning hoidis suurema vea eest. Tegin kaks korda nii, et keskendusingi põhimõtteliselt ainult suuna hoidmisele ja liikusin suhteliselt aeglaselt, et mööda ei paneks ja tegelikult samal ajal pidevalt kaldusin kuhugi poole. Eile Jüriööl esimest korda kraavini jõudes sain aru, et toimub sama, mis Peko Kevadel ning seetõttu liikusin üliüliaeglaselt, seisin mitu korda ning jälgisin ka seda, et kaart oleks maapinnaga võimalikult paralleelselt. Kuid ikka panin jumala puusse. Ja ma ei saa aru, mis toimub ning miks nii toimub ... teaks põhjust, saaks vähemalt proovida parandada ... SOS

2012/04/21

XXII Peko Kevad



14.-15. aprill
Tuderna, Põlvamaa

1. päev   
Distants: 9,6km
Aeg: 1:14:41 (kaotus 5:52)
Koht: 2./20
>> Tulemused.
Selle hooaja esimene võistlus Eestis. N20 klass puudus, seega olid kõik juuniorid naiste klassis. Mingeid ootusi absoluutselt ei püstitanud. Arvasin lihtsalt, et kui hästi läheb, siis ehk olen esikuueringis. EMile kandideerijatel olid katsekad ja seda enam olin kindel, et olen taga pool. Ja ma ei tahtnud päris maksimaalselt pingutada ka, sest esimene võistlus Eestis ikkagi ja kartsin, et ei kesta ära.
Enne võistlust sisendasin endale, et vaatan suunda, loen ilusti kaarti ja võtan rahulikult. Stardist minema saades täpselt nii tegingi, natuke oli raskusi kolmnurga ja maastiku klapitamisega, aga punkti poole liikudes läks kõik iseenesest paika. Poolel teel avastasin, et punktirõnga kõrval, kuhu sihi seadsin, on lisaks ühele veel ühe kõrval viis ... see oli punkt nr 15. Ja siis meenus, et kaart on ju kahele poole trükitud ning ega ma ei kontrollinud küll, kas mul on ka õige pool ees. Niisiis juba esimesse üle minuti viga. Järgmised kaotused tulid neljanda ja viienda punktiga. Ma hoidsin suuna ülikorralikult: koguaeg jälgisin, et kompassi nool ja põhja-lõuna joon klapiksid omavahel. Need klappisidki omavahel ideaalselt. Järsku aga avastasin, et olen vasakule või paremale täiesti ära kaldunud ... ma olin jumala hämmingus, kuidas saab nii .. ja veel kaks korda järjest .. võtsin tempo üpris alla pärast seda, et rohkem selliseid lollusi ei teeks. Ühes kohas tegin veel viga, kuid üldiselt joogi-kaardivahetuspunktini oli asi kontrolli all. Olin kuues sinna jõudes. Pärast punkti avastasin, et Kirti oli mulle järgi jõudnud. Mõtlesin, et mis seal ikka, jõudu on veel kõvasti sees ning võiks siis ju tempo ka nüüd peale panna. Suhteliselt koos jooksimegi lõpuni. Mingi aeg eelviimasesse minnes tundsin, kuidas enam lihtsalt ei jõua. Jalad olid nõrkemas, kuid ma ei andnud alla, nii vähe oli ju veel lõppu. Ja, oh üllatust, pärast selgus, et olen teine. Tegin ju nii palju viga tegelikult ja raja esimese poole võtsin tõsiselt aeglaselt ... mis mõttes teine aeg, vau!? Tundub, et tehti viga ja mõni oli haige, niiet sellega võib-olla on koht isegi põhjendatud. Kaotus võitjale oli ju samuti väga suur.

2. päev
Distants: 5,6 km
Aeg: 0:41:38 (kaotus 16s)
Koht: 2./19
>> Tulemused.
Midagi väga hullu korda ei saatnud. Proovisin seekord võistlustempos joosta ning enam-vähem isegi suutsin seda teha. Tegin paar vale varianti, korra lugesin punkti asukoha veits mööda ja mõni ära kaldumine. Ühesõnaga kokku mingi poolteist minutit ja võib-olla pealegi oleks paremini saanud. Natuke sai tehtud lollusi, aga ma ei kurda väga. Tuleb tõdeda jälle, et vaja kaarti õppida lugema. Arenguruumi on veel kõvasti.

>> Koondarvestus.
   1. Kirti Rebane                01:51.42   01:08.49(1)  00:42.53(6)    
   2. Evely Kaasiku               01:56.19   01:14.41(2)  00:41.38(2)    
   3. Viivi-Anne Soots            01:58.24   01:15.52(3)  00:42.32(5)    
   4. Elo Saue                    02:00.09   01:18.47(6)  00:41.22(1)    
   5. Eleri Hirv                  02:01.32   01:18.17(5)  00:43.15(7)    
   6. Merike Vanjuk               02:02.59   01:17.22(4)  00:45.37(10) 
 
 


Selle nädala jooksul hakkas mingi haigus mulle külge. Tõenäoliselt ülepinge tõttu immuunsüsteem nõrk ja viirus sai kergesti ligi. Nädala keskel tundsin kurgus valu ning nüüd asi süvenenud. Praegu on juba veits parem kui eile näiteks, kuid siiski kurguneelud on paistes, raske hingata ja pea käib ringi .. küllap midagi palaviku-/alapalavikulaadset ... kuumalained on ka vahepeal .. näiteks praegu .. Ma end kraadida ei ole julgenud, sest tõenäoliselt see midagi head ei näita pluss ma ei kujuta ette, kus kraadiklaas on. Loodan, et õhtul haigus oluliselt tunda ei anna ja Jüriööjooks läheb hästi! :)

15 fakti Itaalia kohta

Leidsin ühe vana drafti. Itaaliast on küll kuu juba möödas, kuid parem hilja kui mitte kunagi. :)
  • igal inimesel vähemalt kolm koera, kes jooksevad lahtiselt linnavahel ringi
  • seitsmel inimesel kümnest on miniFiat
  • autosid pargitakse nii, kuidas juhtub, oma mure, kuidas läbi saad
  • kõik mehed ja poisid tervitavad, lehvitavad, saadavad pilguga võõraid naisi
  • 14.00-16./17.00 (olenevalt kohast) ära unistagi süüa saada, on aeg rõdul või aknal istuda ja ringi vahtida - siesta
  • kaardil roheline ala = reaalsuses okkaline taim läbipõimunud puudega ehk läbimatu võss (kuhu vaatamata piinarikkale läbipääsule(?) meeldib rajameistril punkte toppida), mis peaks kaardil musta alana olema märgitud mitte rohelise.
  • väikesed lapsed vaatavad välismaalaseid kui suurt imet
  • inimesed ei helista teineteisele või käi külas, vaid karjuvad ühelt rõdult teisele
  • täiesti normaalne on tänaval laule lauda (eriti vanemad harrastavad seda)
  • prügikotid visatakse lihsalt tänavale ukse taha, prügiauto tuleb ja korjab hommikul pool 9 peale
  • ilus kollane päike ja sinine vesi
  • igal tänava lõigul on oma Pizzeria
  • Itaalia avatud jäätiseletid müüvad maailma kõige paremat jäätist (vähemalt mina ei ole paremat saanud)!
  • käääääääääääääänulised teed, mis ajavad südame  v ä g a  pahaks (nagu ütles Timmo: tee-ehitusinseneridel on oskamatus ehitada sildasid või sirgeid teid). Meie õnneks Liisu lubas sillaehitust minna õppima
  • teedel liiguvad vabalt ringi Itaalia porod:

2012/04/09

Slovakkia

Laager oli sigaäge! Tänud, semud!

siis kui Vallo oli stardipaika ennustamas

Iga päev olid nii erinevad maastikud ja väga palju kogemusi sai ammutatud. Pluss seltskond oli super. Olgugi, et mu tossusid taheti mitu korda pihta panna, aga kokkuvõttes vist jõudsin siiski kõikide asjadega tagasi. Võinoh, Tallinnas saab teada. Hetkel olen Türil ja üpris kurb on vaadata välja, sest igal pool on niiiiii lumine. Lõuna-Eesti tõotas päris ilusat metsaalust, kuid juba enne Mäod kadusid igasugused lootused. Niipea vist põhjapool metsa ei pääse. Parem oleks, et Peko Kevad ikka mõnusalt lumeta möödub!
Slovakkias oli põhiliseks naljaninaks meie legendaarne sõber Rjaba, kes minekul tegi hommikul amatuurlaual putru puhuri max kuumuse peale keerates, õpetas, et tavaline keedetud kuum vesi on üliõpilase tee, kui sibulaga pann kokku määrida, tulevad õiged pannkoogid ning mees tegi viis korda päevas trenni! Vot teile, trennimehed! 
kohaliku linna kindlust kaemas
Lisaks kinole tegime loomulikult kõvasti trenni. Maastikud hakkasid laagri lõpu poole üha rohkem meeldima ja ka sobima. Laagri esimene ja viimane trenn olid täpselt samal kaardil ja kui neid treeninguid võrrelda, siis vahe on meeletu. Esimesel korral mul läks kõik täiesti pekki: suunaga koguaeg jumala puuse (kuigi enda arvates ma vaatasin seda väga pingsalt), kaardi ja maastiku klapitamine oli eriti keeruline ning üldse see trenn oli absoluutne jama. Eile aga kõik klappis ülihästi, suund oli paigas, joosta oli parajalt kerge, tõusud polnud meeletult rasked ning isegi kõrgusetunnetust kiidan. Kui esimestel kaardil käimistel oli keeruline kaarti lugeda ning palju tegin järske suunamuutusi ja seisakuid, siis seekord saab isegi sujuvusest rääkida. Tempo oli keskmine, kuid pulss pigem madal ja seda isegi tõusudel. Suutsin kogu treening suhteliselt hea kiiruse juures säilitada aeroobset tsooni. Kui veel päev enne äratulekut mõtlesin, et mul saab meeletult keeruline olema, siis viimane päev andis kõvasti enesekindlust ja see on nii hea tunne! :) 
Košice vaatamisväärsus No. 1



Ma ei jõua ära oodata, millal jõuab kätte 25. aprill, kui kõlab lõpukell ja algab eksamiteperiood. Juba unistan, kuidas saan rahulikult jooksutrenni teha, koolile ja aja planeerimisele mõtlemata. Loomulikult olen koguaeg mõtetega Slovakkias samuti ja mida lähemale see jõuab, seda enam ma tahan. Esimese stardini on täpselt 90 päeva! Kas jõuab supervormi saada?!

Õnnelikult kõiksugused tripid läbi saanud. Nüüd on aeg koolis asjad korda saada. Kõigest kaks suuremat analüüsi, 4 kontrolltööd järgi teha ja kaks sel nädalal veel ees. Funfunfun!