2017/06/27

"Noh, kuidas tunne on?" ehk 3 päeva MMini

Väga õnnelik tunne on! :)

Viimases postituses kirjeldasin, kuidas pigistasin end võistlusperioodi lõpus mahlast tühjaks nagu sidrunit. Tuleb tõdeda, et sidrun oli isegi vähe öeldud. Pigem olin lõõmava päikese käes kokku kuivanud rosin.

Teadsin juba möödunud sügisel, et selle aasta mai saab olema kreisi. Olin sellise otsuse vastu võtnud ja selleks valmis. Teadvustasin ka fakti, et kodumaal toimuva MMi ja sõgeda mai vahele jääb ainult üks kuu - lühike periood, kuid jõuab kenasti puhata ja viimast lihvi anda. Juuni keskel aga oli seis vaatamata kahele väga rahulikule nädalale pehmelt öeldes kahtlane. Mul oli stabiilne väsimus ning näis võimatu saada pulssi üle 180. Püüdsin organismi äratada lühikeste intervallide ja Intsikurmu jooksuga. Kuigi jooksin selle krossijooksu kiiremini kui varem, siis seis oli ikkagi kehv. Mul puudus igasugune erksus juba soojendust tehes. Tundsin, et ma olen ikka veel väga väsinud või tuim ning ei saanud enam aru, kas peaks puhkama või lühikesi ärritavaid liigutusi tegema. Kuigi mul on tänu tugevale kevadisele ettevalmistusele baaskiirus väga hea, siis seda head maksimumkiirust ei õnnestunud aga kuidagi välja meelitada. Ma ei ole sellises olukorras kunagi enne tiitlivõistluseid olnud. Imelik situatsioon...

Olen väga tihedalt treeneriga kontakti hoidnud ja talle täpselt enda enesetundeid kirjeldanud. Pidev väsimus on tuntud rauavaeguse tunnus. Mul on alati rauanäitajad pigem madalad olnud. Kiirelt mõeldud ja kiirelt sai ka vereproov tehtud. Selgus, et tõesti oli hemoglobiin vajunud tavainimese minimaalse piiri lähedale ehk vastupidavussportlase jaoks üpris kriitilisele tasemele (118 on alumine piir, mul oli 121), kuid lisaks sellele oli punaliblede arv veres ning teised vere, südame ja maksa näitajad liiga erinevad võrreldes varasemate testide tulemustega. Kortisooli tase oli täiesti laes ning arst julges arvata, et see oli suure tõenäosusega veel oluliselt kõrgem. Kõrge kortisool näitab stressi taset. Samas lihased olid nii kiiretest võistlustest kui treeningutest täielikult taastunud ning oli näha, et olen tublilt puhanud. Nii et veel kaks nädalat enne MMi olin üpris rosin.

Täna on 3 päeva MMi esimese stardini. Olen elanud päev päeva järel, puhanud, treeninud, korralikult maganud, tegelenud kõige muuga lisaks spordile ja erilist tähelepanu pööranud toitumisele. Seega olen andnud enda parima, et organism saaks maksimaalselt aineid, mille tasemed olid paigast ning olen püüdunud soodustada ka vajaliku ressursi omandamisvõimet. Eriline tähelepanu on olnud nii taimset kui ka loomset rauda sisaldavate toiduainete igapäevasel söömisel, lisaks tarbin kohvi ja piimatooteid targemini. Oluline on suurendada selle lühikese aja jooksul maksimaalselt punaliblede arvu, mis jaksaksid paremini hapnikku ringi kanda. Et ikka võistluse ajal oleks kergem ja ka pärast võistlust taastumine kiirem.

Olen jätnud ära mitmeid planeeritud treeninguid, kuid andnud maksimumi, et olla valmis ka orienteerumistehniliselt eesootavateks tiitlivõistlusteks. Füüsiline vorm suure tõenäosusega ei ole kahjuks see, mis oli planeeritud, kuid seis paraneb päev päeva järel ning tänu väga heale ettevalmistusperioodile usun, et kiirus on piisav ka elu parimate tulemuste saavutamiseks. Ning miks peakski teistsuguse usu ja enesekindlusega MMile minema. On ju teada, et orienteerumiskiirus dikteerib jooksukiirust ja vaimset tegevust kontrollin vaid mina ise.

Tuleb nentida, et juba mai keskel oli tervis ääre peale aetud tiheda võistlusperioodiga, kuid ma ei oleks arvanud, et kaks nädalat ülikõrget pinget võib nii suure põntsu panna, et taastumine võtab tavapärasest kahest nädalast väga palju kauem aega. Eks natukene on ikka kurb, aga samas on nüüd bakalaureuse diplom taskus. Samuti tunnen end mingis mõttes pingevabamalt, sest on lihtsam teadvustada, et hea tulemuse tagab ainult korralik orienteerumissooritus ning füüsiline vorm on täpselt selline nagu võistluspäeval saab olema. Tänaseks on kõik ettevalmistus tehtud ja saab vaid vaimselt viimaseid nüansse oma pusles kokku panna.

Olen väga õnnelik, et mul on võimalus Eestit siinsamas kodumaal MMil esindada. Naudin kogu võistlusnädalat täiega ja annan enda parima, et saaks jälle latt veidi kõrgemale seatud, millest järgmistel aastatel oma spordikarjääri redelil üle hüpata.

KAASAELAJALE OLULINE INFO

Programm:
30. juuni - sprindi kvalifikatsioon (Tartu)
1. juuli - sprindi finaal (Tartu) - ETV2 kl 14:30-17:00
2. juuli - sprinditeade (Viljandi) - ETV2 kl 16:55-18:15
3. juuli - puhkepäev
4. juuli - tavarada (Rõuge) - minule puhkepäev - ETV2 kl 13:00-17:00
5. juuli - puhkepäev
6. juuli - lühirada (Vitipalu, Nõo vald) - ETV2 kl 12:00-14:00 (mehed) ja kl 15:00-17:00 (naised)
7. juuli - teade (Vitipalu, Nõo vald) - ETV2 kl 12:50-17:00

Võistlust kannab üle 10-12 kaamerat. ERR tuleb kogu oma bussiga, nii et püsti on ka stuudio ning võistlejatega tehakse intervjuusid.

Rohkem infot MMi kohta leiab www.woc2017.ee 

Võistluste ajal saab jälgida ka GPS-teekondasid ja LIVE-vaheaegasid punktidest. Kodulehelt leiab õigel hetkel vajalikud lingid.

Tulge kohapeale või elage kaasa televisiooni ja interneti vahendusel!

7. juulil pärast teadet umbes kell 16:30 ootame Team2017 liikmetega kõiki toetajaid ja kaasaelajaid areenil Eesti telki meiega kooki nosima. Sumiseda ja näksida saab umbes tunnike. Soovime teid personaalselt tänada!


2017/06/02

Pihin

Ma olen alati uskunud, et mõtetel on suur jõud ning kõik, mis on vaimne, siis seda on võimalik mõjutada ja kontrollida. Uskumatu, kui raske oli siiski möödunud nädal, kui tegin 5 aastat kestnud bakalaureuseõppe viimase koolipingutuse ja kohe samal nädalal püüdsin end ka MKl sidruniks pigistada. Kaks selle aasta või miks mitte ka elu olulisimat sündmust leidsid aset täpselt samal nädalal.

EBSis rahvusvahelise ärijuhtimise erialal saab valida, kas sooritada lõpueksam või kirjutada bakalaureuse töö. Otsustasin, et lõpueksam nõuab kokkuvõttes vähem aega. Mu kalkulatsioonid näitasid, et saan õppeained korratud ja selgeks intensiivselt õppides umbes kümne päevaga. MMi katsevõistlused Eestis olid umbes-täpselt kümme päeva enne eksamit. Olen uhke seal joostud lühirajal nii liidrile kaotatud aja kui lõppkoha üle. See oli väga tugev jooks ja andis palju motivatsiooni järgmistel võistustel hea soorituse tegemiseks. Pärast katsevõistluseid keskendusin täielikult kooli lõpetamisele - õppisin une-, töö-, treening- ja puhketundide arvelt. Jätsin Balti MVle minemata. Kokku oli vaja korrata / selgeks saada 11 õppeainet finantsist ja turundusest makro- ja mikroökonoomikani.

Päev enne MK esimest starti ma ei keskendunud ja puhanud nagu üks tubli sportlane peaks tegema, vaid istusin hommikust õhtuni koolis ning andsin endast kõik võimaliku, et tõestada, et olen bakalaureuse kraadi vääriline. Viimane materjalide kordamine, 2h kirjaliku eksami esimene osa, kiire hingetõmme ja paari detaili kordamine, 2h kirjaliku eksami teine osa, kiire söök ja hingetõmme ja suuliseks eksamiks valmistumine, suuline eksam - korralik 8-tunnine tööpäev!

Töö sai küll tehtud, kuid sisse jäi näriv tunne, sest ma polnud absoluutselt kindel, milline saab olema tulemus. Mõnes mõttes oli hea tunne, et kohustuslik samm on tehtud, aga samas meenus nii palju, mida oleks paremini soovinud teha (perfektsionist nagu ma olen). Mind valdas pinge langus ja samas mure puudujääkide pärast. Segadus, et kas kogu see pingutus ja ohverdus tasus ära või läks tühja, oli suur.

Pikalt mõtlemiseks aga aega ei olnud. Pakkisin kiirelt asjad ja tõttasin laevale. Nüüd oli oluline kool unustada ja võtta end kiirelt kokku MK sprinditeate avavahetuseks.

Jõudsin hilja õhtul Helsingisse ja juba järgmisel päeval sõitsime Turkusse. Mäletasin, et hoiatasin pärast katsevõistluseid koondise treenerit ette, et ma ei tea, milline on mu füüsiline vorm. Siiski otsustati, et võiksin vahelduseks avavahetust joosta. Sisimas lootsin ka ise, et kui hull see ikka saab olla ja küll ma pingutan! Möödunud aastal Ungaris üliõpilaste MMil ju sai isegi liidrina lõpetatud. Kõik on võimalik.

Aga nii väga, kui ma ei oleks ka tahtnud, siis ma ei suutnud end isegi anaeroobsesse tsooni sundida. Läbisin raja ilma igasuguse kiiruseta. Nägin, et ollakse pettunud, sest olin liidergrupist liiga palju maas. Vabandasin ja lootsin vaid, et järgmisel päeval sprindi kvalifikatsioonis on kõik parem.

Sprinditeate tulemused.

Võtsin end taas nii kokku kui suutsin ja püüdsin enda parima võimaliku soorituse teha. Plaan oli alustada vaimselt pingeid panemata, rahulikult otsuseid langetades ja küll tempo ise tõuseb. Teadsin, et jooksukiirus on nii nagu on ja jääb vaid loota, et sprinditeade aitas hingamist ja jalgasid lahti joosta.

Rajal märkasin, kuidas ma ei saa kaardilt infot kätte. Seisin ühes ristis, vaatasin kaarti ja vaatasin ette ning ma ei saanud lihtsalt aru, miks ei klapi. Selgus, et ma ei näinud kaardil KOLME aeda. Kuigi ma seisin! Kaotasin lugemisvea tõttu palju sekundeid, kuid see ei jäänud ainsaks suuremaks veaks. Siiski hiljem selgus, et ka puhta jooksuga oleks finaali vaid õige napilt edasi pääsenud ... kui üldse.

Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.

Sain nüüd kaks päeva puhkamiseks ja metsaks vaimu valmis seadmiseks. Tundsin, et füüsiliselt läheb juba enesetunne kergemaks. Katsevõistlustel oli samuti näha, et maksimaalne jooksukiirus ei ole hetkel laes, kuid kuna kevadel on korralik põhi laotud, siis metsas hea soorituse tegemiseks on tempo väga piisav. Olin väga optimistlik, sest kõik võimalused olid MKl hea jooksu tegemiseks olemas.

Lühirada jõudis kätte. Tundsin, et olen valmis ja võistlusjanune. Rajal aga selgus, et ma ei saa jälle kaardilt infot kätte. Ma ei suutnud valida õigeid vaheorientiire, mille abil kiirelt ja veatult punkti jõuda. Tegin täiesti segased etapivalikud ja viisin need kaootiliselt ellu. Seejuures mitme punktiga ka korralik viga. Tunne oli justkui oleks möödunud aasta olukord tagasi, kus terve hooaeg ei leidnud oma head rütmi. Aga see oli mul ju olemas vaid kümme päeva tagasi! Kuhu see kadus!?

Lühiraja tulemused.
Lühiraja GPS-teekonnad.

Olin pärast lühirada nõutu. Olin mures ja murtud. Õhtul ühel hetkel tundsin, kuidas kogunenud pinge trügib vägisi välja. Olen aus, et nutsin korralikult. Olin terve nädal algusest peale end iga päev maksimaalselt kokku võtnud ja tühjaks pigistanud ning ükski tulemus ei vastanud sellele, milleks tundsin olevat võimeline. Eksami tulemust ma tegelikult ei teadnudki veel, aga juba mõtlesin igaks juhuks B, C, D ja X plaane välja. Väga raske on iga päev end uuesti kokku võtta ja jälle pikki pead saada.

Otsustasin, et pühapäeval ma ei lähe tavarajale end lõhkuma. Ma ei jookse seda MMil ja puudub igasugune point. Mul oli puhkust vaja ja nii kiirelt kui võimalik, sest suurvõistluseni on vaid loetud päevad.

Ma ei valmistunud MKks absoluutselt, vaid lihtsalt läksin kohale lootes, et asjad lähevad iseenesest paika ja saan kiirelt õige orienteerumistunde tagasi. See ei juhtunud. Kui vaim on väsinud ja valmisolek ei ole saavutatud, siis on äärmiselt keeruline kaardiga kontakti saavutada. Samas usun, et MK oli väärtuslik õppetund nüüd üks kuu enne koduseid suurvõistluseid, millega seoses tahtmatult tekib erinevaid pingeid. Võib-olla on hea, kui on värskelt meenutatud, mida tähendab stressi, ootuste ja lootustega üle pingutamine.

See oli karm nädal, kuid juba teisipäeval ehk kõigest kolm päeva pärast MK lühirada jooksin Eesti metsas ja see tunne oli imeline! Ma olin oma mullis tagasi, tempo oli väga hea ja kõik sujus. Ning loetud minutid pärast treeningut sain teada ka eksami tulemuse. Sain väga-väga turvaliselt selle sooritatud! Oh, seda õnne!

Viimane väga karm koolipingutus tasus ära. Olen üli-üliõnnelik, et kaua tehtud kaunikene bakalaureuse diplom on vaid ühe allkirja kaugusel. Tunnen, et nüüd on kõik mõtted päriselt ainult MMil.

Täiskäigul edasi.

28 päeva.

Foto: Tarmo Haud