2012/03/28

Rooma







 < Imelised vaated teel Rooma >

Linn mingit ulmelist muljet ei jätnud, kuid iseenesest oli täitsa tore. Iga mõnekümnemeetri järel kohtas uut vaatamisväärsust, nii et lõpuks ei saanud enam arugi, millised need kõige olulisemad. Samuti iseloomustavad linna varemed, sest need moodustasid linnast päääris suure osa ning on ka väärtuslikemad kohad. Ega midagi erilist vaadata polnudki (rohkem pidi laskma kujutusvõimel lennata), kuid teades, mis oli seal enne (käisime ringi voldikud näpuvahel ja lugesime tähtsat juttu), tuleb tõdeda, et murenenud kivilahmakad muutusid täitsa huvitavaks. Linnavahel oli meeletult mustlasi. Igasugust tumedanahelist nähed käisid judinad üle selja. Nende läheduses oli kott alati kindlal kohal ning silmad-kõrvad eriti erksad. Nende põhitegevus oli igasuguste jubinate pähe määrimine .. ja kui politsei tuli välja, panid jooksu. Õudne elu :D 

Lift. Zimmermannide pereäri?
residents
Rooma jõudes 22. märtsi õhtul tegime kõigepealt ühe mõnusa shopingu Decathlonis, mis on suuur spordipood. Mitu väga vajalikku asja sai ostetud. Sinna peab kindlasti veel minema! Korterisse sisse kolitud, tegime ka väikese jalutuskäigu pimedas Roomas. Meie elukoht oli super! Elasime vaid mõnisada meetrit Colosseumist. Esimese õhtu jalutuskäik piirdus sellele ringi peale tegemisega. Pimedas tulede valguses nägi see väga mõnus välja, kuid päeval tuli kahtlemata antiiksus ning ajalooline taust paremini esile. 

23. märts 
Hommikul pärast söömist tegime esimese kultuurieksursiooni Roomas. Käisime Colosseumit vaatamas. Pilet oli 7,5€ õpilasest EL liikmele (vist), 12€ täiskasvanule ning täiesti tasuta alaealistele. Ja kes pidid täispileti ostma? Loomulikult meie ainuke alaealine Margret ja Krossu (tema juba õigusega). Üldse ei olnud turistides sellist tunnet, et varsti peab võistlema hakkama. 
Võistlustele reisisime ühistranspordiga, mitu korda istusime ümber ning lõpuks pärast mingitele kohalikele, kelle käes nägime bulletini, sappa võtmist (ise ei olnud täiesti kindlad, et õigesti liigume) jõudsime ka kohale. 


Park Villa Ada (sprint - 3,8km; 18KP; 24m tõusu)
parim leid poest
Võistlus oli üliraske minu jaoks. Orienteerumispool oli väga kerge ning seetõttu oli vaja vaid hullult tuld anda, kuid no ei ole veel seda sädet. Pigutada oli kohutavalt raske. Midagi väga hullu korda ei saatnud, lihtsalt tegin ühe vale valiku(õnneks lühike etapp) ning paar ülearust kaarekest. Terve rada olin staabiilselt teine, etapiaegadest mõned üksikud esimesed.

Tulemused (splitid):
1. Oda Wennemo (NOR) 19:46
2. Evely Kaasiku (EST) 21:28
3. Beatrice Baldi (ITA) 23:19
4. Margret Zimmermann (EST) 23:23
5. Marili Zimmermann (EST) 23:52


Võistlustelt koju liikudes kõndisime mööda jäätisekohvikust, kuhu esialgu astusime sisse vaid korraks. Õhtul läksime loomulikul tagasi, traditsiooni pidi jätkama. Tuleb tõdeda, et seal müüakse maailma parimat jäätist, ausalt! Liialdamata! Valik oli ülisuur ja see jäätis ise .. mmmmm, selline mõnusalt pehme, kergelt kreemjas, täpselt valitud maitsega (mandariin oli mandariin, pistaatsia oli täpselt õige pistaatsia jne), niiiniiiii mõnusalt sulas suus ...  
Õhtul tegime jälle jalutuskäigu Rooma linnas. Sõime jäti ära ja sõitsime metrooga kuhugi vanalinna teise otsa ning hakkasime sealt tagasi tulema. Timmol oli kaart ning tema järel kõndisime risti-rästi vanalinna läbi. Enamus tähtsamad vaatamisväärsused ning muud hooned nägime selle jalutuskäigu jooksul ära. Maja juurde tagasi jõudes avanes meile vaatepilt õigest Rooma autost. Nähes, milline on liikluskorraldus, siis ma saan täiesti aru, miks itaallased väikeseid autosid armastavad ja olen üpris üllatunud, et iga teine auto selline polnud. 



Roomas juhtub
õhtune jätt jätkus ka Roomas



24. märts
Seekord olid võistlused hommikul. Hakkasime päris suure ajavaruga minema sinna. Kõik laabus üliilusti kuni kõndisime parki, kus pidi olema võistluskeskus. Seal polnud mittemidagi orienteerumisele viitavat. Olime segaduses, hakkasime erinevaid võimalusi välja leiutama. Kuna olime pargi üleval otsas ja tundus, et seespoolt aeda võib mingi maja ette tulla, siis kõndisime aia taga, tänaval, teise pargi otsa poole, mäest alla. Esimesest võimalikust sissekäigust läksime parki tagasi sisse. Okouu, mingid tenniseplatsid ainult ... Timmo jooksis väikese tiiru aias ja vaatas ringi veits ning kui hakkasime juba väljuma uuesti, märkasime üht meest. Ta ütles, et veel peab mäest alla minema ning siis järgmisest väravast sisse minema, siis oleme sellenimelises pargis, kuhu meil vaja saada. Piibe, Liisu ja karkudega Hannula, kes liikusid veidi aeglasemalt ja olid maha jäänud, kutsusime ka alla poole. Kõndisime siis järgmisest väravast sisse jaaa ... ikka kedagi ega midagi polnud. Otsustasime hargneda. Zimmermannid, Kirti ja mina liikusime ühes suunas,  Lauri ja Krossu teises suunas ning Timmo pani juba ees kuhugi suunas (keegi ei märganud missuguses) jooksu. Kõndises mööda mingit teed kolmanda pargi serva poole, üritasime Piibet kätte saada, et ta Jannele (MOC laagri korraldaja) helistaks, sest nad on kindlasti juba kohal. Stardini oli siis juba vähem kui tund aega. Äkki helistas Lauri ja ütles, et nad sattusid kokku punktide maha panijaga. Tänu temale saime lõpuks kuidagi isegi õigeks ajaks starti. Soojenduseks oli aega u 15 min.

Park Villa Borghese (lühirada: 5,3km; 20KP; 106m tõusu)
Raja esimene pool, kuni 12. punktini (2,9km), sujus väga ilusti. Viga ei mäleta, et oleks teinud, tempo oli ühtlaselt keriv, parajalt rahulik, ülearuseid kaarekesi suutsin vältida. Kõik oli kuidagi väga mõnus  k u n i  12. punktini, kust rada nagu edasi ei oleks läinudki. Võtsin punkti ära, jooksin mingi naise järgi (tundus, et läheb õigesti) edasi ja katsusin aru saada, mis toimub. Esialgu mõtlesin, et mingi viga ja pean lõppu jooksma. See naine aga ei jooksnud sinna poole ja mulle jõudis ka kohale, et kuidagi vähe on rajast läbi alles. Okei, mõtlesin, et ju siis on kaardivahetus, vehkisin peaga ringi ja ei näinud midagi. Siis pöörasin ümber ja hakkasin juba korraldajatelt küsima (kes olid parasjagu läheduses), et kust uue kaardi saan. Ja nagu seisma jäin, märkasin 12. punkti ringi all väikest punast teksti "Punch and turn the map!". Missassssajaa!??!! Fakkk! Käppe kaart ümber ja jooksin edasi. Järgmise paari punktiga puterdasin veidi. Need oli rohelises ja ei jõudnud otse punkti, vaid mõlemil korral kõigepealt natuke mööda ja siis ümberpöörd, suuna muutmine, ümber nurga jooks ja alles siis sain punkti kätte. Pärast seda tuli suur viga. Naisele, kes mu ees enne kaardi ümber pööramist oli, jõudsin suhteliselt kiiresti järgi ja kuna eelnevalt olid juba 3 punkti temaga samad, siis arvasin, et ta on W20 vanuseklassist. Neljateistkümnendast väljudes ei lugenud kohe täpselt kaarti ja võtsin talle sappa. Järsku ei saanud üldse enam aru, kus olen, hakkasin asju kuidagi kokku klapitama, kuni veidi enne mingisse tema punkti jõudmist keerasin kaardi lõpuks õigesti ette ja panin asjad kokku. Olin jumala puusse pannud. Punkti mineku vahemaad pikendasin rohkem kui kaks korda. Täitsa p*! Õnneks paika saades sain punkti ilusti kätte, oli ju ülikerge asukoht ning minek tegelikult. Järgmisesse minekul kaotasin sellele minutile veel mõnikümmend sekundit otsa. Kuna kaart oli sprindi tingmärkidega, kuid tegu oli lühirajaga, siis olin täiesti segaduses, kas võin ühest hekist läbi minna. Olin juba heki juures, kuid siis otsustasin, et igaks juhuks ikka ei lähe läbi ning läksin ringi. Hiljem sain teda, et oleks võinud vabalt läbi minna. 17. punkti tegin veidi vale valiku. Viimased paar punkti läbisin kenasti. Ei saa mainimata jätta, et 12. punktis olin esimene, edu 1min ja 10sek.

Tulemused (splitid):
1. Oda Wennemo (NOR) 37:57
2. Beatrice Baldi (ITA) 38:17
3. Evely Kaasiku (EST) 39:19
4. Margret Zimmermann (EST) 40:49
5. Marili Zimmermann (EST) 42:16



Pärast võistlust käisme Vatikanis. Vaatsime üle Peetri kiriku põrandast kuplini. Kuna olime terve nädal treppe kõvasti harjutanud, siis käisime tipa-tapa ka kuplil panoraami nautimas. Lauri luges kõik trepiastmed ükshaaval ära ja leidis, et astmete koguarv oli õigesti kirjutatud informatsioonis(551), kuid nad on pannud liftiga võidu mõned astmed suuremaks, aiai! Sel ajal, kui me vaadet ning kiriku nautisime, nautis Hannula päikest ja ta sai seda mittevähe. Oli niigi pruun ja sai nüüd veel rohkem ... kade -.-


Silmanägemise kontroll: vasakpoolse kaare paremalt lugedes seitsmenda posti ees istub heleda särgiga Hannula ja võtab päikest. Näed? 
seal üleval kupli peal käisime
loomulikult ei puudunud õhtul jäätis















25. märts
Võistlused toimusid seekord meile suhteliselt lähedal, ainult paar peatust metrooga. Ja võistluskeskusesse jõudsime ka üllatavalt hästi. Seekord sai isegi midagi soojenduse moodi teha enne starti. Ka soojenduskaarte jagati. Beatrice startis minut enne mind. Jõudsin talle juba neljandasse minnes järgi (ei teadnud sel hetkel, et see on tema), kuid siis kuuendasse oli kaart jälle valesti ees ning lugesin väga mööda. Oli ka eilne viga meeles ja seepärast ei usaldanud Beatrice'i. Oma rumaluse tõttu keerasin kuidagi imelikult ära ja jooksin väga lollisti ühe tee peale välja ja siis panin paika end uuesti. Jess, ka täna ei saanud suure apsakata. Pärast seda viga ei viitsinud enam nii väga pingutada. Hakkasin mõtlema, et tühja kah, peaks pigem orienteerumisele keskenduma. Nii ma siis lasin kerivalt jalgadel käia. Üheksandasse minnes suurte laiade astmetega laugel trepil libisesin kuidagi kividele astudes ja kukkusin külili. Korraks oli päris valus, jäin ka seisma paariks sekundiks. Kaks sammu lonkisin jookstes, kuid sain kiiresti üle ja liikusin pea normaalselt edasi. Jõudsin ühele enda vanuseklassi tšikile järgi, võtsin sappa ja jälgisin rahulikult kaarti. Tegin enda rajavalikuid, kuid hoidsin ka temal silma peal. Viimased kolm punkti otsustasin jälle tempot tõsta ja läksin eest ära. Olin lõpetades päris üllatunud, et ikka Beatrice'ile järgi võtsin, sest viga ta ei teinud (ise ütles). mmm, ja kintsu peal on mõnusad kriimud ja sinikad, käsi ja põlv on ka veits katki. autš. 
Ja ma luban, et hakkan edaspidi hoolikamalt suunda jälgima ning enne ühtki sammu ei tee, kui endas 100% kindel pole! :)

1. Oda Wennemo (NOR) 20:40
2. Evely Kaasiku (EST) 22:14
3. Beatrice Baldi (ITA) 22:42
4. Marili Zimmermann (EST) 23:30
6. Margret Zimmermann (EST) 25:10

Pärast võistlust käisime shoppamas ning vaatasime veel valges ka hispaania trepid (eelmisel õhtul pärast jätti käisime shoppamas ja nägime pimedas neid) ning Trevi purskkaevu üle. Lõunasöögi saime Mäkist ja magustoidu jaoks käisime viimast korda veel jäätisekohvikust läbi ning siis koju pessu ja pakkima. Asjad pakitud, tahtsime metroojaama minnes veel poest läbi käia, et juustu vms kaasa osta, kuid kahjuks olid poed kinni või ei jäänud midagi head teele. Ajavaru oli veel piisavalt, niiet lootsime metroojaamast, kust läheb buss lennujaama, midagi head kaasa leida. Terminist õige koha üles otsimine võttis aga väga palju aega ning Hannula ja õed Zimmermannid, kes liikusid Eestisse tagasi läbi Stockholmi, ei mahtunud bussi peale. Okouuu. Asi läks väga kriitiliseks. Kas nad jõuavad lennukile ikka?? Saime järgmisele bussile piletid, kuid oli üks väike probleem .. see jõuab lennujaama 5 min enne gate'i sulgumist. auuutši, väga kiireks läks. Enne uue bussi tulekut käisime poes ära, saime nänni Eestisse kaasa ostetud. Bussi jõudmise ajaks olid meil juba omad süsteemid loodud. Panime kotid alla ühte äärde ning istusime kõige ette (tänu Hannulale jällegi, kes sai esimesena bussi minna). Kui buss sõitma hakkas, olime meganärvilised. Mingi idioot hakkas täpselt bussi ette parkima nii, et buss ei saanud välja. aah, fakfakfak, aeg ju tiksub. Siis see sama auto blokkis teise koha peal, siis järgmine auto blokkis, siis buss seisis iga foori taga .. olukord oli ülipingeline. Lõpuks, kui buss kohale jõudis, joosti ruttu pakkide ära andmisesse. Pärast pikka jutuajamist võeti pagas vastu. Nad jooksid lennukile ... kas jõuavad? ... mõnikümmend minutit hiljem tuleb Marililt sõnum: "Istume lennukis. Jõudsime ilusti, lennukisse ei olnud hakatud veel laskma kui gate'i jõudsime." JESS! Viuh, nad jõudsid! 
Milano lennujaamas öösel
Ja juba tunnike hiljem lendasime ka ise, kuid Milano poole. Ees ootas pikk öö Milano lennujaamas, kus kuuldu järgi ei lubata magada. Tallinnast lendasid Milanosse, et ümberistuda ning Sitsiiliasse sõita Maret Vaher, Merike Vanjuk ja nende üks sõbrants veel. Saime öö koos veeta, kuid uuesti lennukile said nad paar tundi varem. Ja kusjuures päris öösel lubati isegi magada. Jubeebamugav oli, kuid päris mitu tundi sai kokku nokitud. Hommikul äratas turva meid üles ja enam magama ei lubatud jääda. 

üle Alpide Riia poole. 26.03
Esmaspäeval, 26. märtsil, Riiga jõudes lasime end kohe park and flysse transportida, et siis Tallinna sõita. Ja, üllatuuus, auto ei käivitu. Proovisime lükata kaks korda, tulutult. Autoparkla poisike (jah, ta oli ausalt poisike alles) võttis meie Fordi oma mersu bussile sleppi ja mitu kilomeetrit vedas seda, kuid ikka ei läinud tööle. Olukord oli naeruväärne. Saime mingeid võtmeid sellelt poisilt ning Timmo kruttis midagi kapoti all, kuid ikka mitte midagi. Tegime kõnesid ning otsisime võimalikku lahendust. Variante oli mitmeid, mis võiks viga olla. Lõpuks poisike helistas lähimasse töökotta ja vedas meid sinna. Piibe uuris juba Riia-Tallinn bussi kellaaja välja ning olime valmis bussiga sõitma. Töömehed vaatasid otsast peale autot läbi. Vaatasid maapeal, tõstsid üles, lasid alla, kruttisid midagi ja järsku kuuleme kõik väljas, kuidas auto töötab. Midaaaa? Läks tööle!? Jessjessjess! super! Ja nüüd ainult tuld kodupoole. Tegime Statoili ja Ikla piiripunkti peatuse (auto samal ajal käis, sest välja ei julgenud suretada). Ümberringi oli nii hea vaadata: lund on ainult suts veel järgi, peaaegu ei olegi. Pärnu maanteel järsku avastasime, et midagi sajab, ei hakka klaasile .. lumi? ouunouu, seda küll vaja pole. Õnneks lumesadu kestis vähe aega, läks kähku lörtsiks ja vihmaks üle. 
Üle mõne aja jälle kodus. Tuleb tõdeda, et voodi on armsam kui kunagi varem, kuid kahjuks on palju koolitöid, mida tuleb likvideerima hakata ja tõenäoliselt ei saa palju seda nautida. Mõnus, aga samas jube mõelda, et juba 3. aprill Slovakkiasse minek. Jälle pean koolist ära minema. Appppi, ma olen lihtsalt niii plindris! Itaalias oli kõik palju ilusam ...

Back to reality ... for a while 

No comments:

Post a Comment