2011/09/03

Seiklused Lõuna-Eestis

12.-14. august - KOPRAKARIKAS
Asukoht: Kooraste

1. päev
Rada: 3,5 km
Aeg: 24:54
Koht: 1./5
Kõik sujus enamjaolt väga hästi, st tegin väikeseid mõttetusi, aga midagi suurt ei juhtunud. Enesetunne oli hea ja oli vaja ainult tuld anda. Esimesse tegin ülimalt imeliku kaarekese, sest pidasin rohelist ala kollaseks ning suunda polnud loomulikult vaja vaadata(+15s). Juba teise minnes sain kuue minutiga Marili kätte - nägin kui punktist väljus. Esimene reaktsioon oli "Marili!? mida kuradit?" ja loomulikult see kõlas siis üle metsa. Marili vastus (mis muu see võinukski olla): "Ma tegin viga!" ... suur hämming ... Kolmandasse minnes läksin suuna vaatamisega natuke laisaks ja seetõttu kaldusin suts liiga paremale. Teine viga tuli üheksandasse, kus üritasin raiesmiku järgi punkti minna, kuid ei saanud midagi aru ja kaldusin väga vasakule ära. Veidi läks aega paika saamiseks. Viga umbes 30s. Ning kolmas viga jällegi vähesest suuna vaatamisest - kaheteistkümnendasse minnes kaldusin täiesti paremale ära (+30s). Kokku viga veidi üle minuti. Ühesõnaga esimene päev näitas, et suuna vaatamisega on mul suuri probleeme. 

2. päev
Rada: 6,0 km
Aeg: 51:54
Koht: 1./7
Metsa minnes tundsin end väga enesekindlalt. Kuna olid katsevõistlused Baltic Junior Cupile, siis otsutasin end võimalikult kokku võtta nii orienteerumis- kui ka jooksupoole pealt. Teades, et asi läheb palju rohelisemaks kui oli esimesel päeval, siis samas pidin suutma jääda piisavalt aeglaseks. Minu jaoks paras katsumus, sest pärast EMV lühirada ma lausa kardan (ja vihkan) rohelist metsa. Siiski peab tõdema, et kõige hullemini ei läinud. Vead tulid pigem valgemas metsas. Teise minnes kaldusin valesse lohku, sest ei pannud tee peale jõudes enda asukohta paika ja jooksin sellest lihtsalt üle. Nii ei tohi kunagi teha!!! (+40s) Seekord sain Marili kätte alles viiendasse minnes (kaks minutit oli vahet). Ning Daisyga kohtusin punktis (4 minutit vahet). Kuuenda läbisime kõik koos ning seitsmenda alguse samamoodi. Raiesmiku äärde jõudes ma lükkasin kuuenda käigu sisse, Marili jäi kuhugi maha ja Daisy läks teist variantipidi. Pärast suurt ragistamist ja väikest teejooksu punkti jõudes olin suht kindel, et Daisy on kusalgi lähedal. Samas jälle pühkisin mõtte ruttu peast ja keskendusin orienteerumisele. Et kaheksanda punkti veatult kätte saaks, tõmbasin kiiruse täiesti maha. Isegi kõndisin sinna minnes. Sellega kaotasin ligi pool minutit, kuid vähemalt sain punkti ilusti kätte. Kuni üheteistkümnendani läks väga ilusti. Kaheteistkümnenda punkti asukohaks lugesin kaardilt orvandi, seega tõttasin ruttu üle nina orvandisse. Teist korda pilgu kaardile viskasin, märkasin, et tegelikult ju täiesti nina peal (+30s). Jälle ei lugenud punkti täpset asukohta välja. Kes siis nii teeb? Oleks ju võinud juba Rootsist seda õppida, et legend on ka olemas ja punkti ei saa minna asukohta teadmata. Aga mis seal ikka. Enam seda viga ei tee. Kolmeteistkümnendasse punkti tegin tõenäoliselt vale valiku. Usun, et tunduvalt kiiremini oleks punkti saanud, kui oleks punktist otse tee peale tõmmanud. Poleks pidanud võsas ragistama absoluutselt kaarti vaatama (+15-25s). Kokku viga umbes 1:30. Kui suunavaatamine paigas, ei tohi kaardilugemist unustada!


3. päev
Rada: 6,1 km
Aeg: 55:59
Koht: 1./6
Kohutav. Absoluutselt kohutav päev, mets, võistlus. Jube. Joosta ei jõudnud, kaarti lugeda ei osanud, keskendumine puudus. 
Juba esimesse punkti tegin nii vale variandi kui vähegi võimalik. Koguaeg teadsin, kus olen, aga ei suutnud keskenduda ja kainelt mõelda, mitu korda seisin (+1:00). Teine läks enam-vähem. Kolmandasse tekkis juba mingi orienteerumistunne. Neljandasse pool teed valisin õigeid luhasid. Viindasse jooksin punktist mööda, jäin seisma, et noh, kuhu ma siis sattusin, kui punkti pole, vaatasin seljataha ja näedsa, punkt. Punktist väljudes omast arust vaatasin suunda, arvasin, et olen sihi peal. Siis tuli roheline, nii, kohekohe tuleb oja/kraav... ja ei tulnud. Vaatasin suunda, absoluutselt ei klappinud. Ragistasin siis rohelises, ei suutnud välja mõelda, kus olen. Teed, mille kõrvale ma rohelisse samasugust lõin endale, pidasin põhja-lõuna jooneks. Kuidagi kobamisi nägin raiesmikku. Alles nüüd sain aru, kus olen. Jõudsin ka ojani, mida oli võimatu ületada selle kohapealt. Lõpuks kui üle sain, ragistasin üle teise raiesmiku ja lõppude lõpuks jõudsin teele. JESS! Nüüd edasi lihtsalt lidusin. Vähemalt 4 min viga. Arvasin, et Laura (startis kaks minutit pärast mind) on kaugel-kaugel möödas ja tahtsin ta iga hinna eest kätte saada. Kuuendast punktist väljudes ma ei saanud mittemidagi aru. Kui kaardi suuna järgi paika panin, ei oleks nagu miski klappinud. Katsusin suuna järgi joosta seitsmendasse ja kaldusin paremale mättale ära (+1:00). Täiesti lõpp, kui vihane ma enda peale olin. Esimest korda elus vandusin kõvasti omaette metsas. Lihtsalt üldse ei saanud suunajooksudega sel päeval hakkama. Kaheksandasse minnes mõtlesin, et okei, nüüd saan hakkama, võtan rahulikult ja saan hakkama. Jõudsin kuhugi tee peale ja mul polnud halli aimugi, kus olen. Panin end kuidagi loovalt paika ja läksin punkti. Alguses panin küll mööda, aga soo järgi sain kähku paika ja punkti (+15s). Ahjaa ja Laura ei olnudki möödas, tegi sama punktiga suure paugu, millega minagi.
Kokku viga üle kuue minuti. Aga siiski võitsin. Vau! Vot selline tase meil Eestis ongi. 


Kokkuvõttes esimese ja teise päeva jooksuga saab suhteliselt rahul olla. Kolmanda päevaga pole absoluutselt rahul. Iga päevaga läksid sooritused küll kehvemaks, aga vähemalt suutsin järjepidevalt liidripositsiooni säilitada. 


13. august - KANEPI SPRINT
Asukoht: Kanepi
Rada: 3,1 km
Aeg: 20:51
Koht: 4./11
>> Tulemused
Meeletult raske oli joosta. Kokku tegin kaks viga ja kaks vale varianti. 
Teist ja kolmadat punkti ning kolmandat ja neljandat punkti ühendavad jooned katavad kaks väga olulist kohta ära. Esimese puhul aia nurgakese, mis on kinni, kuid samas sellest ei ole õieti aru saada (ainult eriti lähedalt uurides) ning teine joon värava, mis oli lahti. Mõlemal korral suutsin eksida. Kolmandasse minnes jooksin julgelt aeda sisse ning hakkasin väravat otsima kuni taipasin, et mida pole, seda pole. Ning neljandasse olin juba värava poole jooksmas kui märkasin, et see on kinni. Jooksin tagasi, tegin ringi ning nägin, et veidi edasi oli koht, kust pääses läbi. Kaks pettumust järjest (umbes +1:00 ja +0:50). 
Valed valikuvariandid suutsin teha mõlema pika etapiga. Kõigepealt kaheteistkümnendasse eelistasin sik-sakki joosta ilusa kaare asemel ning kuueteistkümnendasse minnes tõmbas rohkem heinamaa kui asfalt. (mõlemaga 15s).
Kokku viga veidi alla kolme minuti. Milline sprint! Totaalne põrumine. 


16.-21. august - SO-LAAGER
Ei ole jaksu midagi erilist kirjutada. Seega kirjutan ainult esimesest päevast ja kopeerin SO-blogisse kirjutatud kokkuvõtte.
Esimesel päeval olin kolmandat korda elus rullsuuskadel suusatamas ning esimest korda Tehvandil. Vot see oli katsumus! Tasakaaluhäireid oli rohkem kui rullsuusa ratas jõudis täistiire teha, aga muidu oli vägev. Olime terve trenni Piibega koos ja enne igat laskumist pidurdasime hoo maha ning läksime vääääga ettevaatlikult alla. Ühe tõusu üleval oli hüüumärk. Saime Piibega šoki (loe: naerukrambid), et kas tõesti me peame siit alla minema, see on ju eriti hull. Kuna laskumine oli kurviga, siis ei näinud ka kui kaugel ja kas see üldse kunagi lõppeb ning kui järsuks see läheb. Seisime ja naersime raja kõrval natuke aega. Lõpuks, kui alla läksime, siis selgus, et see oli kõige mõnusam laskumine ja üldse mitte ohtlik. Nice. Kui uuele ringile läksime, siis pärast üht laskumist avastasin, et Piibe on seljatagant kadunud. Läksin nii tagasi kui sain ja üritasin teda näha, aga tervet laskumist ei näinud ikkagi ja hakkasin juba ette kujutama, et ta kukkus väga hullult. Tegin käpet väikese ringi ja asusin teda otsima. Piibe kukkuski. Aga pooltki mitte nii hullult kui ma arvasin. Ta üritas enne laskumist seisma jääda, sest ei tahtnud alla lasta. Ja pm seistes kukkus külili kepi peale, mis läks siis loomulikult pooleks. Ja sommid nägid seda ... naer ... AGA see ei jäänud ainukeseks kukkumiseks. Vihma hakkas sadama ja teed läksid libedaks. Hakkasime ära minema ja kõige viimase laskumise all käis selja taga Piibe matsaki maha. Ja sellele järgnes karje .. minu poolt. Õnneks Piibega ei juhtunud midagi hullu. Püksid jäid terveks, ise jäi ka pm terveks (väike kriim kintsul). Järgmiste päevadega sai veel väga palju nalja. Teisel päeval sutsas aga Piibet herilane ning kuna ta on allergiline, siis jalg paisus väga suureks. Ja ta läks koju Tarvoga. Daisy jäi samuti haigeks ja läks koju ning nii ma jäin üksi sinna, Margusele. Ainult trennides liitusid Piret ja Even.
Laager oli igas mõttes väga kasulik:
1.Ellujäämiskursus Tehvandi rulliradadel sai läbitud. Õnnelikult! Mitte ühtegi kukkumist, kepimurdmist ega midagi sellist.
2.Kõik treeningud olid äärmiselt arendavad. Mitmeid häid ideid leidus, mis väärt kordamist.
3.Tehniliselt õigesti suusatamiseks sai palju väga olulisi punkte kõrvataha pandud.
4.Väga hea inglise keele praktika.
5.Tutvusringkond laienes.
Ja selle kõige juurde kuulus funfunfun. Super! Väga tahaks teinekordki nendega laagris olla.

No comments:

Post a Comment