13.09
Hommikul bussipeatuse poole kõndides helistasid ema ja isa, soovisid õnne. Kõne lõppes nii: "Kohtumiseni!" ja ruttu lisati juurde "kohtumiseni laupäeval... " . Päris kindlalt näitas see kõne, et nad tulevad linna. Kooli jõudes rabati mind hommikul garderoobis igast küljest sõna otseses mõttes jalust ja sooviti õnne. Päeva jooksul tuli palju õnnitlusi, komplimente ning nii mõneltki sõbralt sain lilli.
Pärast kooli pidime väga hea sõbranna Kristeniga minema kuhugi natukene juttu rääkima ja ta pidi enne kusalgi ära käima ning nii pidin päris pikalt teda ootama. Lõpuks läksime ühte vanalinna hubasesse pubisse The Dubliner. Ta pani laua peale ühe punase pakikese ning ütles, et ma ei või seda veel avada. Samal ajal ise mõtlesin, et sellise karbikesega kingitakse ainult kaelakeesid vms .. kindlasti on kaelakee või käekett .. Tellisime natukene omale ja kui ta oli oma pikast jutust osa juba rääkinud (see oli ka üks põhjus, mis istuma läksime), ta ütles, et ma võin nüüd selle avada. Seal oli pusle. Vaatasin, et okei, päris huvitav kink .. tavaliselt kingitakse väiksematele puslesid, aga okei, teen rõõmsa näo pähe .. tegin nalja, et ah, nagunii on mingi Ungari pilt, vaade Budapestile vms .. valasin pusle karbist välja, keerasin ühe tagurpidi oleva puslejupipuntra õiget pidi ja järsku ma tundsin, kuidas süda jättis löögi vahele, ma jäin sõnatuks, emotsioonid kadusid ja silmast hakkas vett jooksma. Vauh. Ma pole kunagi nii hämmingus olnud. Paar sekundit toibumist ja ma suutsin juba naeratada. Sõnu ikka ei tulnud väga. Ma olin täiesti šokeeritud. Jupp, mille ümber pöörasin, ütles kõik selle pildi kohta, see oli Siimu Romi nägu (vasakult poolt piiluv poiss). See oli Ungari koorireisi kõige parem pilt. Nimetasime seda reklaamfotoks telefoniputkale. Kallistasime ja siis panime koos pildi kokku. Tuleb tõdeda, et mulle pole ükski kink nii südamesse läinud. Ma ei oleks eales millegi sellise peale ise tulnud. Ning, jah, ta käis vahepeal pusle järgi, aga tal oli ka muid asju ajada samal ajal, kui teda ootasin. Ja kusjuures meie kõrval lauas oli üks sõbrannade seltskond, kes pidasid samuti sünnipäeva.
Sõbrantsiga jutud lõpetatud, sain perega kokku veel hubasemas ja mõnusamas kohas nagu restoran Von Krahli Aed. Esialgu mul oli päris kaua aega kokkusaamiseni ja käisin sõbrannaga selgeks tegemas, kus see asub. Seejärel saatsin ta ära ja lõpuks hoopis hilinesin paar minutit. Sisse minnes otsisin oma kalleid pereliikmeid ja kedagi polnud. .. amm, vale koht? ei olnud, nad lihtsalt ise polnud ka jõudnud veel sinna. Ja nad hilinesid tervelt pool tundi või rohkemgi. Õnneks leidsin koha meile. Veidi kitsas oli, aga paremat polnud võtta, sest rahvast oli palju. Pärast sain teada, et väike hilinemine oligi neil plaanis. Õhtu iseenesest oli ka väga tore: sai veel lilli, armsaid kingitusi ja lihtsalt juttu rääkida.
Selleaastase sünnipäeva alla kuulub ka järgmine päev (või lausa kaks) ja peab ära märkima, et see oli parim sünnipäev, mis mul kunagi on olnud! :)
No comments:
Post a Comment