Slovakkia

Laager oli sigaäge! Tänud, semud!

siis kui Vallo oli stardipaika ennustamas

Iga päev olid nii erinevad maastikud ja väga palju kogemusi sai ammutatud. Pluss seltskond oli super. Olgugi, et mu tossusid taheti mitu korda pihta panna, aga kokkuvõttes vist jõudsin siiski kõikide asjadega tagasi. Võinoh, Tallinnas saab teada. Hetkel olen Türil ja üpris kurb on vaadata välja, sest igal pool on niiiiii lumine. Lõuna-Eesti tõotas päris ilusat metsaalust, kuid juba enne Mäod kadusid igasugused lootused. Niipea vist põhjapool metsa ei pääse. Parem oleks, et Peko Kevad ikka mõnusalt lumeta möödub!

Slovakkias oli põhiliseks naljaninaks meie legendaarne sõber Rjaba, kes minekul tegi hommikul amatuurlaual putru puhuri max kuumuse peale keerates, õpetas, et tavaline keedetud kuum vesi on üliõpilase tee, kui sibulaga pann kokku määrida, tulevad õiged pannkoogid ning mees tegi viis korda päevas trenni! Vot teile, trennimehed! 

kohaliku linna kindlust kaemas

Lisaks kinole tegime loomulikult kõvasti trenni. Maastikud hakkasid laagri lõpu poole üha rohkem meeldima ja ka sobima. Laagri esimene ja viimane trenn olid täpselt samal kaardil ja kui neid treeninguid võrrelda, siis vahe on meeletu. Esimesel korral mul läks kõik täiesti pekki: suunaga koguaeg jumala puuse (kuigi enda arvates ma vaatasin seda väga pingsalt), kaardi ja maastiku klapitamine oli eriti keeruline ning üldse see trenn oli absoluutne jama. Eile aga kõik klappis ülihästi, suund oli paigas, joosta oli parajalt kerge, tõusud polnud meeletult rasked ning isegi kõrgusetunnetust kiidan. Kui esimestel kaardil käimistel oli keeruline kaarti lugeda ning palju tegin järske suunamuutusi ja seisakuid, siis seekord saab isegi sujuvusest rääkida. Tempo oli keskmine, kuid pulss pigem madal ja seda isegi tõusudel. Suutsin kogu treening suhteliselt hea kiiruse juures säilitada aeroobset tsooni. Kui veel päev enne äratulekut mõtlesin, et mul saab meeletult keeruline olema, siis viimane päev andis kõvasti enesekindlust ja see on nii hea tunne! :) 

Košice vaatamisväärsus No. 1

Ma ei jõua ära oodata, millal jõuab kätte 25. aprill, kui kõlab lõpukell ja algab eksamiteperiood. Juba unistan, kuidas saan rahulikult jooksutrenni teha, koolile ja aja planeerimisele mõtlemata. Loomulikult olen koguaeg mõtetega Slovakkias samuti ja mida lähemale see jõuab, seda enam ma tahan. Esimese stardini on täpselt 90 päeva! Kas jõuab supervormi saada?!

Õnnelikult kõiksugused tripid läbi saanud. Nüüd on aeg koolis asjad korda saada. Kõigest kaks suuremat analüüsi, 4 kontrolltööd järgi teha ja kaks sel nädalal veel ees. Funfunfun!