2012/06/04

EMV lühirada

2. juuni 
Rutu mäed

Rada: 3,0 km
Aeg: 31:19
Koht: 2./13
Tulemused.

Viimase aja kõige konarlikum jooks. Viimati oli selline o-sooritus Slovakkias, kui olin esimest korda lohkude vahel. Siis oli samamoodi pidevate seisakutega, tihedate väikeste möödapanekutega. Jalg oli kuidagi nii hea, ei raatsinud ju tempot alla ka võtta, et vähe sujuvam see jooks oleks. Kui võtsingi tempo alla, siis pigem kõndisin. No ei osanud seda õiget leida. Seega tegin ühe minutise, ühe 40-sekundilise ja hulgaliselt kuni 30s vigu. Kahju, et alguses ühtki pikemat etappi polnud, mille jooksul oleksin saanud korralikult sisse elada. Esimene oli vähe pikem, kuid sinna minek oli ikkagi üliaeglane. Viga isegi ei teinud otseselt, kuid teine variant oleks sisse elamise suhtes veidi parem olnud (mööda teed päris pikalt), kuigi veits ringi. Teise ei jõudnud piisavalt ette lugeda (nagu üldse enamus punktidesse) ning siis ajasin veits reljeefi sassi ja teekese sihiga sassi ning läksin valele poole mätast. Sain küll kohe aru sellest, kuid oleks ju võinud enne sinna minekut aru saada, mitte sinna jõudes. Kõige suurem viga tuli kuuendasse, kui teele jõudes arvasin, et tean, kus olen ja ei hakanud pikalt aega viitma. Nägin ka lohku juba kaugemalt ja siis arvasin, et kuskil selle ääres punkt ongi. Eriti täpselt ei lugenud kaarti ja seega läksin kuhugi väga alla ja valesse kohta. Hooletuse tõttu kohe minutike viga. Ma ei saa aru, kuidas saab üldse niimoodi teha. Punkti ei saa ju minna, kui ei tea, kus see on - mäe otsas, nõlval või all. Lõpupoole tuli veel veits suuremaid vigu, sest ei võtnud piisavalt aega ette lugemiseks ning lahendasin olukorrad valesti. Nii ma siis sattusin valede mätaste vahele ja rohelisse jne. Lõpusirge oli ka muidugi tore. Hea, et jalg tagurpidi ei läinud. Kiirendasin ning vaatasin, et punkti ümbrus on eriti sopane ja seisma jäämine on nagunii võimatu, siis leidsin, et hoogu pole vaja oluliselt varem hakata maha võtma ja katsun kuidagi hoo pealt saada kätte finishi. Aga läks teisiti. Panin august mööda, libisesin ja pidin u meetrijagu tagasi minema. Tore.
Mets iseenesest kõige jubedam polnudki, enda klassis startisin küllaltki ees, kuid muidu suhteliselt taga ja seega väga tugevad luhad olid sees. Ma ei lasknud neil end heidutada ja läksin omateed. See on iseenesest täiesti vajalik, kuid praegu mõtlen, et oleks võinud tunduvalt rohkem luhasid usaldada. Kui suund klapib, siis oleks olnud vaja ainult ümbritseval silma peal hoida, et õigesse kohta välja jõuaks (nagu tegin kümnendaga). Mina aga lugesin kaarti suhteliselt samas hetkes, kus parasjagu olen ja isegi 20m eesolev ei olnud teada.
Jaaa ohh, kui lahe, ma sain hõbemedali! Pole ammu seda värvi näinud ja tunnen, et kullamaik on see õige, aga seda oli vaja, et saada veel motti juurde treenimiseks ning MMiks valmistumiseks. Vaid kuukene on aega, et saada tippvormi ehk omandada parim kiirus, mis kunagi on olnud ning jõuda selleni, et puhta o-tehnilise soorituse protsent on suurem kui vigadega. Hoidke pöialt, et nii läheb!

Praegu tunnen, kuidas oleks vaja kuhugi Soome või Rootsi megatehnilistele radadele, kus on tihedalt objekte, mille hulgast vaja eristada enda jaoks vajalikud ning pidevalt olla kaardis ja ette lugeda jne. See oleks hetkeseisukorras o-poole stabiliseerimiseks ja kindluse saamiseks hea. Kiirus ning enesetunne aina paranevad ja loksuvad paika. Kui keegi läheb Soome laagerdama või ns kaarditreeningule, võib mind Tallinnast kaasa haarata! ;)

No comments:

Post a Comment