JWSOC teade - valus, väga

17. veebruar
Smecersils, Läti

TEADE
Piret + mina + Daisy
Rada: 4,9+4,8+4,7 km
Koht: puudub; elu valusaim ja meeldejäävaim tühistamine
Piret ja Daisy olid stabiilselt teised
Tulemused.

Tahaks aega tagasi kerida. Tahaks teha midagi. Kas tõesti ei saa midagi teha!?

Piret kartis eelmine õhtu, mõtles igasugustele ebaõnnestumistele .. toetasime ja andsime head sõbralikku nõu. Teadsin, et ta teeb kõik hästi. Ise sisemuses olin silmitsi enda hirmudega. Ma kartsin selle hooaja algusest peale kõige rohkem seda, et jätan punkti vahele ja et see juhtub MMil ja teates. See hirm polnud üldse olemaski Soomes esimeselume võistlusel. Vähemalt ma ei mäleta seda sealt. Kuid miskipärast Pannjärvel eestikatel avastasin end mõtlemast sellele. Eriti teisel päeval, tavarajal. Ma iga natukese aja järel kontrollisin punktide järjestuse algusest lõpuni läbi. Paar korda käis jõnks läbi, et nüüd ma jätsin küll midagi vahele, kuid pärast kontrollimist siiski ei jätnud. Pärast võistlust tegin omale reegli, et ma ei mõtle sellele võistluse ajal. Ma lihtsalt tean ette, et see mõte võib mul tulla (nagu Piibe ütles) ja kui tuleb, siis viskan mõtte peast välja ja keskendun kohe taas sooritusele.

Piret tegigi superhea töö esimeses vahetuses, ta tuli teisena välja. Ideaalne! Ütles mulle vahetust üle andes, et on ränk hajutus. Tuli lihtsalt oma sõit teha, algusest lõpuni rada läbida. Enne kui Piret jõudis, kordasin veel endale ja Silviale (kes ootas Dorist), et tuleb kõik punktid võtta, tuleb kõik õiged punktid võtta, tuleb kõik õiged punktid õiges järjekorras võtta. Võib-olla tundus nagu oleksin seda Silviale korranud, kuid tegelikult kordasin seda kõige enam iseendale. Sõitsin suhteliselt rahulikult, lugesin kaarti ülima hoolikusega, hoidsin väga tihti kaardialusest kinni ja lihtsalt kulgesin. Rajal ei näinud mitte kedagi. Olin ainult mina, kaart ja mets. Vaatekas reaktsioonide järgi sain aru, et vist olen hetkel positsiooni hoidnud või väga lähedal sellele. Sõnu ei mäleta. Need ei jää kunagi meelde. Pärast vaatekat esimene punkt oli kerge, kuid edasi läks väga tihedaks lugemiseks. Kõik punktid puntras. Teadsin, et see on koht, kus tuleb hoog väga maha võtta. Kasvõi seista. Kulgesingi väga rahulikult ühest punktist teise. Füüsiline keha vahepeal tegi natuke kiiremaid liigutusi, kuid vaimselt olin ülirahulik.

Olin neljateistkümnendat võtmas, kontrollisin numbrit, vaatasin, et õige. Liikusin ristini, jäin seima, et kaarti lugeda veel kord. ... siin on vist see koht, mis sai saatuslikuks ... kui ma õigesti mäletan, siis ma lugesin, et väljun 15. ja pean 16. punkti minema. Kristjan Linnus oli minust möödunud ja vaatasin, et küll ma talle järgi kihutan. Teadsin, et mul pole kuhugi eksida. Mingi hetk suurel rajal mõtlesin, et appi ... mis siis, kui ma jätsin punkti vahele ... ma kartsin, et see mõte tuleb mul pähe, mistõttu viskasin selle kiiresti peast. Mõtlesin omaette, et ma olen ju niii korralikult kõike kontrollinud, et see ei saa lihtsalt olla võimalik, viskasin mõtte peast. Korra vaatasin kaarti, märkasin, et võib-olla oleks paremalt isegi parem variant olnud ... aga enam polnud ju vahet ... ronisin 16. punkti veel kuskilt üle mäe ülihalba variantipidi. Sain sellest, kui halb see on, aru kohe sinna keerates, aga ei olnud mõtet ümber keerata.
Jõudsin finishisse. Lugesin maha. Enne kui nad vaheajad andsid, mõtlesin veel, et jess, see on läbi, ma suutsin oma hirmu endast eemal hoida ..... kuni sain lipiku. Täiesti uskumatu. Sõnatu. Nägin punkti, sain aru, et ma tõesti ei käinud seal. Läksin otse kuueteistkümnendasse... Appi. Aga Daisy on rajal ju. Kas ma saan kuidagi midagi teha? Midagi peab ju ometi saama! Kõik on ju võimalik siin maailmas. Täiesti lõpp. Meil pole tulemust, me nagu polekski teadet sõitnud. Miks ma nii loll olen!? See oli kolmas kord seitsme kuu jooksul. Palun teeme nii, et seekord kolm on kohtuseadus ja rohkem midagi ei järgne.
Vedasin oma tiimi alt, lisaks tervet koondist, mõnes mõttes Eestit ja ka iseennast. Mu hooaja suurim hirm sai reaalsuseks. Uskumatu, kui sügavaid emotsioone sport võib pakkuda, ma ei soovi kellelegi seda kogemust. Vabandust, kallid tiimikaaslased. Ma saan aru, et mina ei ole seda hõbemedalit väärt, ma nii tahaks teile anda selle. Te olete seda väärt. Kui vaid saaks aega tagasi keerata ....

Aga tuleb tugev olla! Leidsin teatele järgenud öösel, kui Pireti juures ööbisin seinalt hea lause: paigalseis on tagasiminek. See teade oli, see jääb, aga minevikku ning tulevik on endiselt minu teha. Mõtlesin mingi aeg suusaorienteerumine kõrvale jätta. Praegu tunnen, et enam ma seda ei tee, nii ma ei saa asju jätta, nii ei saa midagi lõpetada. Leidub mitmeid näiteid, kes tegelevad nii o-jooksu kui so-ga ja on tugevad mõlemal alal, miks mitte olla üks nendest.