EMV lühirada

2. juuni 
Rutu mäed

Rada: 3,0 km
Aeg: 31:19
Koht: 2./13
Tulemused.

Viimase aja kõige konarlikum jooks. Viimati oli selline o-sooritus Slovakkias, kui olin esimest korda lohkude vahel. Siis oli samamoodi pidevate seisakutega, tihedate väikeste möödapanekutega. Jalg oli kuidagi nii hea, ei raatsinud ju tempot alla ka võtta, et vähe sujuvam see jooks oleks. Kui võtsingi tempo alla, siis pigem kõndisin. No ei osanud seda õiget leida. Seega tegin ühe minutise, ühe 40-sekundilise ja hulgaliselt kuni 30s vigu. Kahju, et alguses ühtki pikemat etappi polnud, mille jooksul oleksin saanud korralikult sisse elada. Esimene oli vähe pikem, kuid sinna minek oli ikkagi üliaeglane. Viga isegi ei teinud otseselt, kuid teine variant oleks sisse elamise suhtes veidi parem olnud (mööda teed päris pikalt), kuigi veits ringi. Teise ei jõudnud piisavalt ette lugeda (nagu üldse enamus punktidesse) ning siis ajasin veits reljeefi sassi ja teekese sihiga sassi ning läksin valele poole mätast. Sain küll kohe aru sellest, kuid oleks ju võinud enne sinna minekut aru saada, mitte sinna jõudes. Kõige suurem viga tuli kuuendasse, kui teele jõudes arvasin, et tean, kus olen ja ei hakanud pikalt aega viitma. Nägin ka lohku juba kaugemalt ja siis arvasin, et kuskil selle ääres punkt ongi. Eriti täpselt ei lugenud kaarti ja seega läksin kuhugi väga alla ja valesse kohta. Hooletuse tõttu kohe minutike viga. Ma ei saa aru, kuidas saab üldse niimoodi teha. Punkti ei saa ju minna, kui ei tea, kus see on - mäe otsas, nõlval või all. Lõpupoole tuli veel veits suuremaid vigu, sest ei võtnud piisavalt aega ette lugemiseks ning lahendasin olukorrad valesti. Nii ma siis sattusin valede mätaste vahele ja rohelisse jne. Lõpusirge oli ka muidugi tore. Hea, et jalg tagurpidi ei läinud. Kiirendasin ning vaatasin, et punkti ümbrus on eriti sopane ja seisma jäämine on nagunii võimatu, siis leidsin, et hoogu pole vaja oluliselt varem hakata maha võtma ja katsun kuidagi hoo pealt saada kätte finishi. Aga läks teisiti. Panin august mööda, libisesin ja pidin u meetrijagu tagasi minema. Tore.
Mets iseenesest kõige jubedam polnudki, enda klassis startisin küllaltki ees, kuid muidu suhteliselt taga ja seega väga tugevad luhad olid sees. Ma ei lasknud neil end heidutada ja läksin omateed. See on iseenesest täiesti vajalik, kuid praegu mõtlen, et oleks võinud tunduvalt rohkem luhasid usaldada. Kui suund klapib, siis oleks olnud vaja ainult ümbritseval silma peal hoida, et õigesse kohta välja jõuaks (nagu tegin kümnendaga). Mina aga lugesin kaarti suhteliselt samas hetkes, kus parasjagu olen ja isegi 20m eesolev ei olnud teada.
Jaaa ohh, kui lahe, ma sain hõbemedali! Pole ammu seda värvi näinud ja tunnen, et kullamaik on see õige, aga seda oli vaja, et saada veel motti juurde treenimiseks ning MMiks valmistumiseks. Vaid kuukene on aega, et saada tippvormi ehk omandada parim kiirus, mis kunagi on olnud ning jõuda selleni, et puhta o-tehnilise soorituse protsent on suurem kui vigadega. Hoidke pöialt, et nii läheb!

Praegu tunnen, kuidas oleks vaja kuhugi Soome või Rootsi megatehnilistele radadele, kus on tihedalt objekte, mille hulgast vaja eristada enda jaoks vajalikud ning pidevalt olla kaardis ja ette lugeda jne. See oleks hetkeseisukorras o-poole stabiliseerimiseks ja kindluse saamiseks hea. Kiirus ning enesetunne aina paranevad ja loksuvad paika. Kui keegi läheb Soome laagerdama või ns kaarditreeningule, võib mind Tallinnast kaasa haarata! ;)

EMV teade

Mineee pekkki kuiii põnev! Jälgin hetkel toimuvat. Miks nii suured vahed? Ülitehniline rada? Ülimalt kurb ikka, et minu tiimikaaslased on juba vanakesed (Liisu ja Siku ärge solvuge). Esimene aasta nendeta istun arvuti taga ja jälgin online resultse, loodan, et järgmine aasta saan JOKA poistega tiimi kokku. Alguses online tulemused ei töötanud ja helistasin Parrolile ja Linnusele ning siis kanti mulle veidi toimuvat üle. Õnneks nüüd on need töös ja ütleks tõesti, et thank god .. tõenäoliselt telefoniarve oleks kahekordistunud muidu. Jaaaa Daisy tuli finishisse ja Kaisa läks metsa .. appi, 4 min ainult vahet juba, tundub, et Daisy tegi hea jooksu. Kas Kaisa jõuab Kristiinele järgi? Või äkki Kaisa teeb viga .. või Kristiine teeb ja asi jääb hoopis lõpu peale .. põnevpõnevpõnev !! Appi, mul käivad külmavärinad üle. JOKA naised teevad ka super jooksu! Nii tublid! JOKA poisid ka supertublid, nüüd kõik Hans Marki kätes, tule nüüd!! Tahaks seal platsil olla praegu ja seal kaasa elada! JESS! hahaha, TUBLI, sa ei lasknud Janekit mööda! :D Neljas koht, sjuuuuperhästi! Järgmine aasta tuleb medal ära! Oh, mu sugulaseke Joosep Kaasiku sai ka metsa nüüd! Jah, just nii, mul on nüüd sugulasi ka juba orienteerumas! Võite juba praegu kartma hakata, sest paari aasta pärast ta tõmbab kõigile koti pähe! Missasja? Mul jooksis praegu juhe kokku .. Kuidas Laura Joonas sai raadiopunkti jõuda, kui Marianne Haug pole veel rajale läinudki? Ammmm, vahetasid vahetusi? Jeje, JOKA mehed ka täitsa hea jooksu peal, Valts kolmandana metsast väljas ja Tenno teine raadios! Oiiioioi, kohe peaks juunioritšikid tulema hakkama .. okoouuuu .. siin online resultsides igakord, kui keegi jõuab punkti, mida üle kandakse, vilgub enne tulemuse näitamist kollane tuluke kella kõrval jaaa see krutibki vast kõige rohkem hetkel pinget üles. Kas tuleb Kaisa? või Kristiine?? JAAAAAA tuli Kaisa .. appppi! Kus Kristiine on? Kas Laura on teine vahetus või siis kolmas? Osssanuga kui pikk vahe juba ja Kristiinet pole .. ooppaaa .. Aiiii ja Sarmite jõudis enne Ritat finishisse ... mh, kurrja, aga auväärne teine koht sellegipoolest! supertublid! Kristiinel kaotust 2:20. Kas PEKO võidab ... või Võru? Mh ... tehke nüüd kähku, tahaks juba trenni minna! Miks ikka veel ühtki juuniori raadiost läbi pole läinud? Kuidas niiii suur vahe saab olla? Vau! Jaa Laura on finishis! Oletan, et Marianne jooksu lihtsalt ei tulnud üle ja nad võitsid! Kähkuuu kõne Parrolile. Haha, sain Kessuga ka kohe rääkida ja talle kõrva karjuda! Marianne jooksis mingi teise pulgaga lihtsalt. Kessu tegi esimesega üliiisuure vea, mida järjest tagasi võitis ning siis  Marianne ja Laura võitsid veeljaveel ja siis nüüd pikk võit!! Jiiipppikajeee! Mul kütsite küll pinge üles! Kaisat ikka pole .. jejeje, tublid! õnneõnneõnne! Kaisa tuli, 7 min kaotust. Super! Õnne ka teile! Ja nüüd Kristiine, +3 min Kaisale ning tore kolmas koht Põlvale. Juuhhhu! Nüüd peaks tulema eriti suur vahe, nii umbes 15 min. Vau! Pingeline, põnev ja superäge võistlus (minu jaoks, kes nägi asja ainult online resultsidest ja kel pole rajast aimugi)! :D
Ja nüüd trenni, et teha tasa see, et täna metsa ei saanud.

BOC 2012 tavarada

BALTI MEISTRIVÕISTLUSED 
26. mai
Tavarada 
Rada: 5,9 km; 14 KP
Aeg: 01:16:27
Koht: 10./18
Tulemused.

pole ammu nii raske ja madal samm olnud; teade

Pekkkkkkki. Algus oli tegelikult väga ilus. Esimesse läksin rahulikult, kindla peale, kontrollisin end koguaeg ning sain enam-vähem ilusti selle ka kätte. Punktile oleks võinud veidi teisiti läheneda, kuid muidu kõik väga ilus. Teine, kolmas ja neljas tulid üliilusti kõik minuni. Viies samuti, kuid nii lühikese vahemaa kaugelt ringi jooksmine oli kaotus. Startisin ju lõpus ning kindlasti oli juba rada sisse raiutud (mida ma ei hakanud isegi otsima). Kuuendasse ronisin, ma isegi ei tea miks, puhtast lollusest siis järelikult, liiga kõrgele mäkke, mistõttu pidin päris palju alla tagasi jooksma. Seistmendasse raiusime Kirtiga koos läbi rohelise, jõe jms. Sain Kaisa seal punktis 6 minutiga kätte, aga mängisin kiiresti edu maha ... Kaheksandasse alguses vaatasin, et võiks kindlalt K-punkti joosta ja siis sealt edasi tuttavat teed mööda. Aga ma ei teinud seda. Ragistasin kuskil nõlval teeni, ületasin tee, üsna pea kraavi ja siis hakkasin nõlvapidi paremale jooksma. Njaaah, ja nii ma jooksin ja jooksin ja jooksin .. päris pikalt olin juba jooksnud. Tuli valge mets. Kaardi järgi oleksin pidanud kraavi ületama ja siis mäkke tõusma hakkama. Kuna kraavi ei tulnud, siis arvasin, et punkt 1: ei pannud jooksutuhinas seda tähele või punkt 2: ületasin jõe kuidagi mingi ime tõttu paremalt poolt kraavi (tegelikult oli täiesti loogikavastane). Igatahes, praegu mõtlen, et olin jumala loll, no ikka täiega. Nõlval joostes ilmselt keerutasin end nõlvaga kaasa ja valgesse metsa jõudes ning veevulinat kuuldes (arvasin, et olen jõe ääres) hakkasin mäkke tõusma ja siis ragistasin järsku rohelises ... nüüd oli juba selge, et pean millenigi jõudma, et saaksin kindlalt asukoha paika. Enne tumedamasse rohelisse jõudmist mäe üleval jõudsin veel mingisse punkti nr 44, mis oli selgelt nina peal .. ja ma ei suutnud tuvastada seda kohta kaardil. Post pani ka minust kui postist mööda ja nii ma seisin ja jalutasin kui lollike seal ... aaaga lõpuks ma jõudsin teeni, täpselt selle kohani, kus enne juba viibisin, kui läksin neljandasse. Kerge üllatus, et alles poolel teel, olin ju tõesti pikalt jooksnud. Edasi sain ilusti punkti kätte, kuid ega sellega seiklused ei piirnenud. Üheksandasse leidsin, et põlluäärtpidi saab lihtsalt ja kiiresti. Lugesin iga käänakut ning üritasin keskendunud olla, et mitte lihtsal etapil viga teha ... jah, juba keskendumine täiesti valele asjale oli viga. Nii ma siis tegin sel etapil täpselt sama vea, mis JWSOCil Ukrainas. Lugesin üht teed mitu korda. Esiteks, et see on see tee, kuhu veel ei tohi minna ja siis lähemale jõudes, et nüüd on siis see tee, kuhu tohib minna. Tegu oli nimelt sama teega, mida korra juba lugesin. Ma ei ole tegelikult siiani päris kindel, et nii tegin, kuid muud varianti ei ole. Jooksin mööda mingit nina alla ja jõudsin kraavini. Üks hetk, kui olin mööda kraavi üles ja alla käinud ning rohelises tuhninud, siis nägin Tõnist, kes aitas mul end paika saada. Olin hämmingus, et jälle nii palju enne punkti hakkasin seda otsima. Lugesin ju seekord ülitäpselt kõik käänakud ja luhad ära. Kurat küll. Tõsiselt närvi ajas selline asi. Aga polnud hullu, lõpp polnud ju kaugel. Kümnendasse läksin nagu oleks teadnud, kus see on. Ideaalselt otse punkti. Üheteistkümnendasse järjekordselt lugesin topelt üht kohta. Kõigepealt, kui ületasin kraavi, siis lugesin, et see on see kraavike ja siis kui üle olin ja "tee" peale sain, siis lugesin, et see oli see jõgi hoopis. Uskumatu lihtsalt. Tegin mõned sammud tee peal ning siis taipasin lõpus suunda vaadata.. oh, üllatust, vale suund. Olin suvalise tee peal jõega paralleelselt. Kuna lagendik juba kaugelt paistis, siis otsustasin, et lähen sealt ringi, kui juba olen niimoodi teel. Tegelikult muidugi poleks üldse hilja olnud üheksakümmend kraadi suunda muuta ja otse punktile peale minna ... oleks vaid teadnud, et nii ilus mets ka teisel pool jõge. Nüüd oli küll kuskil heinamaal sörkides tunne, et tahaks, et see jama juba läbi saaks, kõik oli nii vale. Aga tegu on ju ikkagi tiimivõistlusega ka ja iga sekund loeb, seega allaandmisele mõtlemine on ja oli üleliigne. Punkti ronides tõus oli muidugi tee pealt tulles magus. Kaheteistkümnedasse esimene mõte oli, et lähen otse, aga kui olin paar sammu metsa sisse teinud, siis vaatasin, et inimesed jalutavad soos ning ilmselt seal on kole ja läksin hoopis ringi. Samas, ümberotsustamine oli jälle vale. Pinnas polnud üldse kehv, otse oli kindlalt kiirem. Ma ronisin tee pealt muidugi vara metsa ka, mistõttu etapp oli veidi ebaõnnestunud. Lõpus viga ei teinud, lihtsalt jalutasin ja sörkisin lõpuni.

Kogu see asi oli üks õudus kuubis. Paljupalju viga, raske jalg, väsinud enesetunne, kõige vale tajumine jne. Parem oleks, et see totaalne kaos enam kunagi ei korduks!

tsirkus

Pikk jutt lühidalt

Viimase nelja nädala põhiuudised:

1. eksamid on läbi ! JESS! Tegelikult juba nädal tagasi oli viimane, kuid pole lihtsalt olnud aega kirjutada siia. Parem ei hakka kirjutama, kuidas võisid minna ja ega tegelikult ei oskagi midagi asjalikku öelda. Andsin endast parima ja näis siis, millised on tulemused. Praegu on minu jaoks igatahes juba nädalake suve olnud ... mis ei tähenda kohe kindlasti seda, et olen palju puhanud, vastupidi! Võtsin endale kooli asemel suveks ühe lisakohutuse. Parem oleks, et see tülikaks ei kujune enne MMi.

2. sain juhiload. Oii, ma tegin neid kaua... lausa väga kaua .. aga tehtud said! Mitte, et oleks eksameid läbi põrunud ja nii meeletult lisatunde võtnud. Üldse mitte. Ainult autokooli sõidueksamit tegin kaks korda mingisuguse lolluse pärast, muidu kõik esimese korraga. Lihtsalt polnud aega sellega aktiivselt tegeleda ning tekkisid pikad pausid sisse. :)

3. saime Kaisa Raudkepi ja Kerstin Uiboupiniga teates W20 klassis Balti meistriteks! JESS! Lõpuks tuli ära! Juba eelmine aasta pidi tulema .. aga no ei saanud, pidin mitumitu minutit viga tegema. Seekord keskendusin sellele, et teen puhta jooksu, olen raja algusest lõpuni ülikeskendunud, teen parimad valikud ning ei lase millelgi end häirida. 96,83% ulatuses suutsingi eesmärgi täita. Super!


Tegelikult o-jooksu seisukohalt pole kohe üldse olukorraga rahul: o-vigu liiga palju ja joosta ei jaksa. Teateski punnitasin kõigest väest ning keskmine pulss oli 160 ja samm üliraske. See pulss on lihtsalt liiga madal. Võistlustel on tavaliselt ikka üle 170, aga et praegu seda sinna saada, peab kõvasti vaeva nägema. Ma ei teagi, kas see on hea või halb .. vb see on isegi hea, kuid enesetunne peaks kindlalt parem olema. Suhteliselt nukker enesetunne on, õnneks motti on veel kuhjaga, ainult rakendamist vajab. Ning samas on veel u 40 päeva aega jalg kergeks saada. Eksamiperioodil olid treeningud päris unaruses, kindlasti see on ka üks põhjus, miks hetkel nii kehv olla. Kui nüüd end kokku võtan ning targalt treenin, siis mine sa tea, everything is possible .. or at least nothing is impossible. :)

Stardipauk lõpuspurdiks antud

Teisipäeval, 24. aprillil sain Tutina koolis käia. Kahju, et varem ei tulnud selle peale, et suur mänguloom kaasa võtta, hea oli ikka pead toetada tundide ajal ja spikerdada jnejne. :) Jah, kurb, aga tõsi, oma kooliaja viimase KT ma kirjutasin osaliselt mobiilist maha .. vähemalt olen aus ja tunnistan üles. Nüüd võib, hinded välja pandud. Ja sellega seoses ma olen jubeuhke enda üle, et mu kõik hinded pandi õigel ajal välja. Jess! Hakkama sain! Oli aegu, kus tegin nädala jooksul kümme erinevat tööd, kuid pidasin vastu. Praegu tunnen, et jõuvarud on viimaste pingutustega koolis kõvasti kahanenud. Samas nagu võistlustelgi vahel eelviimasesse joostes on kohutavalt raske ja allaandmistunne, kuid lõpuspurdi ajal on alati jõudu. Nii ma loodan, et ka nüüd, eksamitel, suudan anda maksimumi.

Need imeilusad rahvariided on mu ema käsitöö!

Kolmapäeval, 25.aprillil kõlas viimaks lõpukell. Kui Tutipäev oli armas, siis lõpukell oli veelveel armsam päev. Kõndisime-jooksime rahvariietega ümber koolimaja, Reaali Poisi, müüril, risti-rästi läbi TIKi ja vanalinna. Raekoja platsil võtsime ringi ja jooksime karjudes täie hooga kokku. Käisime Rocca al Mare vabaõhumuuseumis piknikul ja ringmänge mängimas (saime selgeks numbrid ja nende kasutamise, käisime kosjas ja saime lapsi - nüüd eluks valmis). Lihtsalt ülivõimas päev! :)

Üle saja inimese rivis tee ületamine võtab veidi aega.

Nalja oli rohkem kui nabani, kuid nüüd peab eksamitele keskenduma. Eile oli selle aasta esimene riigieksam - eesti keel. Isegi ei kujuta ette, kuidas võis minna, sest tegin nii mõndagi kirjandit kirjutades varasemast teisiti. Lisaks kirjandile oli meil veel lugemisülesanne, kus pidin kolmele küsimusele vastama. Kõlab lihtsalt .. aga see polnud seda. Küsiti näiteks eetilisi põhimõtteid, millele arutelu tugines ja kusjuures vastused pead tekstist otsima, ise juurde mõelda ei tohi. Seega, noh, loodan, et väga mööda ei pannud. Reedel on juba ühiskonna riigieksam, mis peaks kõige kergem olema, kuid milles ma end kohe üldse ei tunne kindlalt hetkel. Probleem seisneb selles, et ühiskonna tunnid olid kunagi selle aasta alguses ja enamus neist andis asendusõpetaja ning harivaid konsultatsioone pole ühtki olnud. Seega pean  k õ i k ise õppima ... edu mulle! Pärast ühiskonda tuleb inglise keel ja viimasena 21. mail matemaatika. Homme lähen ka tegelikult riigieksamile - ARKi teooriaeksam. Hoidke pöialt, et eksamiperiood kiirelt ning edukalt läheks! :)

SOS

Ma olen täiesti nõutu .. ma ei tea, mida teha .. ma ei saa mitte midagi aru .. Keegi aitaks?

Probleem seisneb selles, et ma ei oska suunda hoida. Nii Peko Kevadel kui Jüriööjooksul juhtus täpselt sama jama. Kahjuks viimasel rohelises soos ja pimedas, mistõttu vea hind oli eriti magus.

küll on tore, et GPS oli peal :)

Punktist A punkti B minek. Valisin, et lähen suunaga ainult kompassi järgi. Enne tee ületamist tegin variandi, et lähen otse suunaga väikesele pätsile peale ja siis edasi raiesmikule. Jooksin metsa sisse, vaatasin suunda, keerasin end täpselt suuna järgi. Sisemuses samal ajal keegi karjus, et "sa jooksed vales suunas!". Seisin korra, suund ikka nagu oleks sinna näidanud, kuid siis keerasin ikka enda sisetunde järgi, sest see oli täiesti ebaloogiline, et pean paremale keerama. Samas veits aga arvestasin ka seda, mis kompass näitas. Jõudsin kraavini. Otsisin kohe kaardilt kraavi, mis jääks raiesmiku ja tee vahele. Sellist polnud. Ainuke kraav oli paralleelselt lilla joonega, mis läks punktist punkti. Ilmselge, kuid minu jaoks müstika, oli see, et kaldusin kuidagi kraavi äärde ... ma ju hoidsin niiiiii rangelt suunda!! ... Kusjuures kraavi ääres seistes oleks ka nagu suund klappinud. Sisetunde järgi hakkasin rohelisest välja valge poole raiuma. Mingi aeg suunataju hakkas nõrgemaks muutuma pidevalt puude vahel sik-sakitades ja vaatasin uuesti suunda. Vist klappis. Mingi hetk aga kui suunda vaatasin, siis enam ei klappinud. Arvasin, et äkki olengi ära kaldunud. Jooksin suuna järgi ... jõudsin jälle kraavini. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas ma jälle sinna sattusin. Teadsin, et ei tohi ületada, seega liikusin tagasi .. võinoh, tundus nii. Siis jõudsin ühe laiemalt vesise maa-alani. Tundus, et see võib olla enne raiesmikku kollakas ala. Mõtlesin, et äkki olen siis sattusin sinna, et see on mingi märjem koht. Läksin läbi sellest ja jõudsin maismaale. Sain aru, et märg ala oli laialivalgunud kraav ning jõudsin kunagise 39. punkti lähedusse. Suvaliselt aga soosse tagasi ei tahtnud joosta, seega jooksin maismaadpidi edasi, et end paika panna. Jõudsingi punkti nr 39 ja sealt siis jooksin tundejärgi ja kaarti (kuid mitte suunda) vaadates otse raiesmikule.

Peko Kevadel oli täpselt samamoodi. Siis jälgisin samuti ülitäpselt suunda, kuid reljeef ja varieeruv metsa tihedus püüdis mind kinni ning hoidis suurema vea eest. Tegin kaks korda nii, et keskendusingi põhimõtteliselt ainult suuna hoidmisele ja liikusin suhteliselt aeglaselt, et mööda ei paneks ja tegelikult samal ajal pidevalt kaldusin kuhugi poole. Eile Jüriööl esimest korda kraavini jõudes sain aru, et toimub sama, mis Peko Kevadel ning seetõttu liikusin üliüliaeglaselt, seisin mitu korda ning jälgisin ka seda, et kaart oleks maapinnaga võimalikult paralleelselt. Kuid ikka panin jumala puusse. Ja ma ei saa aru, mis toimub ning miks nii toimub ... teaks põhjust, saaks vähemalt proovida parandada ... SOS